August 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Väikesed lapsed ei ole just vaimustuses, kui isa ja ema õhtul välja lähevad ning nemad peavad üksi koju jääma. Ka siis mitte, kui samas majas elavad vanavanemad, kelle poole võib probleemide korral alati pöörduda. Ei rahulda ka see, kui kodus on suur koer, kelle kohta öeldakse, et tema suudab kõik sissetungijad eemale peletada. Ikka ütlevad nad, et oleks palju parem, kui isa-ema oleks lähedal. Siis uinuvad nad palju paremini ja tunnevad end hästi.
Nii on Ta mulle ju tõotan’d: iial ei jäta sind ma!
Eks täiskasvanutelegi ole ebakindlus, hirm ja üksindus tuttavad. See ei kao päriselt ära ka vanemaks saades. Meiegi ei tea, oska ega suuda kõike ja abi pole alati kuskilt saada. Jeesuse noortel jüngritel oli samuti arvukalt olukordi, kus neid valdas nõutus ja hirm. Isegi siis, kui Jeesus ise oli veel nende juures – näiteks samas paadis tormisel Galilea järvel. Kuid tõeline surmahirm haaras neid siis, kui nende Issand nad üksi jättis (tegelikult põgenesid nemad Jeesuse juurest). Vastased olid Jeesuse brutaalselt risti löönud. Nendel hirmsatel tundidel tundsid jüngrid endid kaitsetute ja abitutena. Nad kartsid, et nendega võib minna samuti kui Õpetajal.
Tänase päevani peavad Jeesusesse uskujad taluma vaenu ja äratõugatust. Kristlaste tagakius puudutab ülemaailmselt sadu tuhandeid inimesi. Ka eluohtlikud olukorrad loodusjõudude poolt vallandavad paanika. Haigus, rahalised raskused või üksindus valmistavad samuti paljudele peavalu. Inimesed jätavad meid varem või hiljem maha.
Jeesus teab kõike seda, aga ta ütles sageli: „Ära karda! Ärge kartke!“ Tema julgustava üleskutse taga seisab palju enam kui isa-ema lohutavad sõnad, et nad tulevad varsti koju tagasi. Jeesus andis oma jüngritele kaljukindla lubaduse, mida keegi teine meile anda ei saa: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20).
Hea, kui vahel hakkab helisema koguduse lauluraamat, näiteks VL 462:
Hing, oh ära karda – vaat siin olen ma!
Hüüab mind mu Päästja suure armuga.
Läbi pilve särab tõotus muutmata:
Vaat, su juures olen, iial ei jäta sind ma!
Ei iialgi Ta mind jätta ei saa.
Nii on Ta mulle ju tõotan’d: iial ei jäta sind ma! (2x)
Kui ka tee on pime, häda ähvardab
Tõuseb kõuepilvi, välku sähvatab
Siiski Päästja tõotus seisab muutmata:
Vaat, su juures olen, iial ei jäta sind ma!
Kui ka kallid sõbrad minust lahkuvad,
Ei mind enam mõista, vääralt mõtlevad.
Siiski Päästja tõotus seisab muutmata:
Vaat, su juures olen, iial ei jäta sind ma!