10/2009 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
„Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael!
Rõõmusta ja rõkata kogu südamest,
Jeruusalemma tütar!
Issand on võtnud tagasi
kohtuotsuse sinu kohta"
(Sf 3:14j).
Enamus meist vaatas hiljuti inimesi valimisplakatitel. Need olid kaunid pildid – nii palju toredaid inimesi! Seal on lahked tugevad mehed, rõõmsad kaunid naised, elujõust pakatavad eakad! Kord ma kujutasin ette, kuidas mõni sajand pärast meid leiab täiesti uus põlvkond kuskilt tolmunud urkast need reklaamipildid üles ja vaatab neid. Ja ta vaatab neid kui 21. sajandi alguse inimeste tüüpilisi pilte. „Olid need alles õnnelikud ajad, just siis oleks tahtnud ka mina elada," ohkaks nad kadedalt.
.Sina ja mina teame asja paremini. Need pildid ei ole ju meie igapäevane reaalsus. Loomulikult võib elu olla ilus, isegi väga ilus. Aga me tajume oma igatsuste piire. Meie hulgas on neid, kes on pettunud oma töökohas, kus nende jaoks pole enam kohta. Siin on neid, kellel on raskusi abielus, sest südamed on argielu ülesannetes tuimaks muutunud. Teame ka ravimatult haigeid, kellel ei ole enam lootust teha ühtegi jalutuskäiku, pidada oma sõpradega ainsatki pidu. „Miks läks see kõik nii?" küsivad nad. „Kas see ongi siis kõik, mis elul mulle pakkuda on? Kas mu eluunistused jäävadki täitumata? Kas kõik ongi nii, nagu paljud täitumata lubadused reklaamplakatitel?"
Jumal on igaühe meist loonud kui ainulaadse originaali, mis ei peagi sarnanema reklaamplakati võlule.
Vahel, kui ma ajakirja toimetajana vajan kellegi fotot, läheb mitmes arvutis lahti paaniline otsimine – seda ilusat, nii ilusat pilti, mida me tahaksime kõigile näidata, kohe ei leiagi. Ka usuinimeste elus on oma valu ja muret. See igatsus, olla midagi enamat, kuulub meie elu aluste juurde. Meie Looja on selle meisse asetanud. Jumal on igaühe meist loonud kui ainulaadse originaali, mis ei peagi sarnanema reklaamplakati võlule.
Samas julgustab Jumal meid kõiki: „Rõõmusta ja rõkata kogu südamest!" See peab silmas midagi palju enamat kui pealispindne naeratus pildistamise hetkel. See tähendab, et vaatamata nendele piiridele ja kannatustele, mida ma talun, vaatab Jumal mulle heatahtlikult otsa. Veelgi enam, Jumal vabastab mind kõigist patust ja süüst, mis mind temast eraldab. „Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta," laskis ta öelda prohveti kaudu. Karistust, mille mina olen tegelikult ära teeninud, ei vii ta täide. Ma tohin kergendatult hingata. Jumal vaatab mulle isaliku armastusega. Ta tahab olla mulle ka seal ja siis lähedal, kus ma olen jõudnud oma võimaluste piiridele.
Piibel tunnistab, et Jumal saatis oma Poja Jeesuse Kristuse siia maailma ning et ta tuli ja suri meie pattude eest ja tõusis üles. Nii on kogu ülestunnistatud patu eest makstud lõpparve ja kohtuotsus süüdlase enda kohta tagasi võetud. See lubab meil elada lootusrikkalt igal ajal, ka väliselt pimedas ajas. Alles siis, kui oleme selle pakkumise vastu võtnud, saame tõeliselt rõõmustada ja kogu südamest rõkatada. Ja kui see välja paistab, juhatame me ka teisi inimesi parima osa juurde.