04/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
„Kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mida ta on teinud." (Mk 14:9) Need sõnad ütles Jeesus pärast enda heldet austamist naise kohta, kes võidis teda ehtsa ja kalli nardisalviga.
Sündmus oli erakordne: valati välja suur hulk salvi, koda täitus meeldiva lõhnaga, üllatav oli nii kalli salvi kasutus. Kohalolnud asjatundjad hindasid materjali kuluarveks vähemalt 300 teenarit. Teenar oli töömehe päevapalk. Eesti ametlikku kuupalka arvestades ca 7500 eur!
Kuid seal olid mõned, kes nurisesid omavahel õige pahase meelega, nähes naise teos mõttetut raiskamist. Oli ju paasaaeg – juutide usulis-rahvuslik suurpüha, mil oli vajadus toetada vaeseid, et nemadki suudaks osta paasatalle.
Jeesus oli selgelt selle naise poolt. Oma korraldusega tõstis Jeesus tema teo veel suuremaks: „Teie arusaamine kehtiks siis, kui mind teie keskel enam ei ole, nüüd aga on naisel õigus."
.Armastus ei arvuta – armastus pillab. Armastus ei küsi mitte alati kasulikkuse järele. Armastus tahab vaid armastada. Ja abikaasat ei saa armastada ainult lastes ega Jumalat üksnes kaasinimestes.
Abikaasat ei saa armastada ainult lastes ega Jumalat üksnes kaasinimestes.
Kirik on ajaloo vältel üsna heldelt kulutanud. Ehitatud on imposantseid katedraale ja võimsaid oreleid, töötatud välja kalleid ametiriietusi ja viidud läbi suuri protsessioone. Olgu meilgi arusaamist Jumala teenimise ülevusest! Elus on hetki, kus tuleb kaasa rõõmustada, avada oma süda.
Kirikute Nõukogu äsjane kogumik eestlaste vaimulaadi kohta toob välja, et ligi pooled meie kaasmaalastest jaatavad isikulist Jumalat või kõrgemat väge. Samas, umbes kolmveerand sellistest suuga tunnistanutest ei näe oma usuga mingeid praktilisi kohustusi kaasnevat.
Kus on tegelik kristlus, seal on ka mingil moel olemas see, mida see naine tegi. Kui pole selliseid tegusid, oleme evangeeliumi kuulutades nagu sõnadeta.
Toimetades Seminari 90. aastapäeva-eelset Teejäija erinumbrit mõtlen Leida Lundile, kes õpetas Eesti Baptisti Jutlustajate Seminaris eesti keelt. Sõja lõpul lahkus ta Rootsi, hiljem Kanadasse. Väga toimeka elu õhtupoole müüs ta oma kodu maha ja siirdus vanaduspõlve veetma Ehataresse. Osa maja müügihinnast saatis ta Tartusse. Mäletan, kuidas see annetus – palju enam kui 300 teenarit – innustas meid 20 aasta eest ehitama Seminari tänast õppehoonet. Hea lõhn sellest on levinud üle Eesti ja kaugemale. Tema mullu Eesti EKB Liidule jõudnud pärandus toetab meie ühistööd suurelt.
Kas meie elus on selliseid momente, mida ka teised saaksid „kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutades" (eelkõige meie kodukohas) tarvitada?