03/2013 Lilli Kauri lugu
Olen sündinud ja kasvanud Siberis. Tsaariajal anti Peterburi lähedal soovijatele maad. Minu emapoolsetel vanavanematel oli viis last ja vajadus maa järele väga suur. Enne tsaari kukutamist nad saidki oma maaosa kätte. Pärast Oktoobrirevolutsiooni see otsus aga tühistati. Osa eestlasi sai võimaluse sõita tagasi Eestisse, ent minu vanavanemad pandi koos lastega rongile ja saadeti Siberisse. Seal ma sündisingi ja kasvasin neiuks.
Minu vanemad olid mõlemad töökad ja tublid, ent kahjuks jäi isa pärast minu sündimist kopsuhaigeks. Ema pidi toime tulema nelja lapse ja haige mehega. Kaheksa-aastasena käisime koos emaga kolhoosi seakarjas. Kahekesi käimine oli oluline, et saada kirja rohkem päevi. Emal polnud aega meiega suhelda ja meid õpetada. Mäletan selgelt ainult ühte päeva, mil ta minuga vestles. Oli kuum päev, sead ja põrsad läksid porri tukkuma. Ema rääkis, et Siber ei olegi meie kodumaa. Ei olegi? Meie kodumaa on Eesti! See teadmine jäi sügavale minu hinge. Isa surma ajal olin juba täiskasvanu.
August ütles selge häälega: „Kiidan, austan ja tänan Jumalat!"
Algas Teine maailmasõda. Mehed ja noormehed saadeti rindele. Tragimad koolitüdrukud suunati 40 kilomeetri kaugusele tööstuskooli, kus toodeti mitmesuguseid esemeid rinde tarbeks. 1943. aasta kevadel põgenesin koos sõbratariga sellest koolist ära ja praktikale tagasi me ei läinudki. Läksime kodulähedasse Eesti tööliste kombinaati tööle. 1944. aasta sügisel lahkus sealt osa eestlasi kodumaale. Kuigi meil passe ega muid dokumente polnud, sõitsime koos nendega. Ehkki ma sel ajal Jumalast midagi ei teadnud, oli tema eriline kaitse meie üle. Kombinaadi ülem abistas meid sünnitunnistuste ja hiljem ka passide saamisel.
Tallinnas ei osanud ma mitte kuskile minna. Üks hea naine andis aadressi Koplis ja juhatas trammi peale. Sõitsin lõpp-peatusse. Oli juba pime. Kuidas leida õige maja? Läksin lihtsalt lähimasse majja ja seal kolmanda korruse trepikojas kohtasin ühte naist. Vesteldes selgus, et tema õde oli ka Siberis olnud. Ta kutsus mind oma korterisse öömajale. Hommikul sõitsin jaama tagasi, sõbranna oli ikka veel seal, samuti juhataja.
Juhataja viis meid autoga maale, Kehtna Kodumajanduskooli, ja soovitas igaühel otsida endale töökoht. Hommikul asusime koos sõbratariga tööd otsima. Kuna kõhud olid tühjad, läksime sööklasse. Kokk vestles minuga ja saanud teada, et vajan tööd, ütles see hea inimene: „Söö nüüd kõht täis ja kui Jumala lubab, ehk tuled homme siia tööle, sest meil ongi abilist vaja." Mul on siiani meeles, et sõin seal elus esmakordselt borši. Läksime siis ühiselamusse tagasi. Järgmisel hommikul algaski minu töö kokaabina. Kuna minu käed olid kiired, jäi kokk minuga igati rahule.
1945. aasta kevadel lõppes sõda. Suvel oli koolis vaheaeg ja mind pandi aiandisse tööle. Sügisel läksin taas sööklasse. Kevadel kontrolliti minu kopse ja seal avastati plekid, köögis enam töötada ei lubatud. Suveks sõitsin ema juurde Siberisse. Ta toitis mind piima ja munadega, päevitasin end pruuniks. Uued proovid ja röntgen osutasid, et plekid olid lubjastunud. Tänu Jumalale, keda ma ikka veel ei tundnud.
Kehtnas sain armsa uskliku sööklakoka Kati julgustusel lasteaia kööki aastaks tööle. Ükskord nägi kooli uus direktor mind lastest ülejäänud suppi naabri seale viimas. Ta süüdistas mind varguses ega lubanud enam tööle. Tuttav teadis, et direktor soovis lasteaia kokaks oma sugulast panna.
Lugesin ajalehest, et kahe kilomeetri kaugusel vajatakse kokaabi. Läksin Kati juurde ja tema ettepanekul põlvitasime koos palvele. Hommikul läbi metsa teele minnes tabas mind kummaline ilmutus. Nägin helendavat inimesesarnast vastusirutatud kätega olendit. Oletasin, et kohtasin seda Jumalat, kelle poole Kati palvetas.
Kontoris sain teada, et töötaja oli juba leitud. Tulles sama metsateed tagasi olin Kati peale pahane: „Mis halb Jumal sul on, ma ei saanudki töökohta!" Kati vastas: „Lapseke, võib-olla ongi parem, et sa ei saa siia jääda. Sa võiksid kuskile õppima minna."
Mulle meenus, et sõjaajal oli meie külas Siberis üks Mürgi nimeline pere. Ma leidsin nad Tallinnast üles ja sain nende juurde elama. Kolmetoalisest korterist üüriti mulle üks tuba. Selle eest pidin tooma küttepuud. Sellega oli üks tõsine juhtum. Läksin turule ja kohtasin inimest, kes teatas, et Ristiku tänava majast saaksin puid osta. Kohapeal nägin aga üht ilma peata laipa ja jooksin hirmuga tulema. Kahe nädala pärast lugesin ajalehest juhtumit, kus keegi võõras palus poisikesel viia mingi kiri sinna majja. Ema otsis poega ja leidis ta tapetuna.
Siberis olin haigusest paranemise järel töötanud lühikest aega kolhoosis koos Georg Otsaga. Ta oli siis vallatu noor ja kiusas mind. Nüüd aitas ta mul astuda kutsekooli, kus õppisin rätsepaks. Koolis saime headeks sõpradeks ühe Valli-nimelise tütarlapsega. Ta kutsus mind Jaani kirikus algavasse leeri. „Mis see veel on?" – „Küll sa näed!" Läksimegi ja lõpetasime leeri koos. Edasi viis Valli mind kogudusse, mille nimeks oli Sinine Rist. Pastoriks oli seal Oskar Olvik. Jumalateenistusel mängis mandoliinikoor, see avaldas mulle tugevat mõju. Lõpuks kutsusti eestpalvele. Ma küll ei teadnud, mida see tähendab, ent Valli soovituse peale läksingi ette. Seal nutsin välja kogu oma valu.
1948. aastal tutvusin ühe sõjaväelase Kaljuga, kes kutsus mind peole. Ma keeldusin. Hiljem Kalju arreteeriti, sest ta oli purjus peaga laulnud Eesti hümni. Nõukogude ajal tõlgendati seda riigivastase teona. Nüüd lähenes Kalju asemel tema sõber. Kui ma otsustavalt keeldusin, ähvardas ta mind mahalaskmisega. Sõjaväelasena oli tal relv ja kaasas ka. Palusin temalt luba olla vähe aega omaette. Ta lubas. Siis ma palvetasin Jumala poole nagu ei kunagi varem, palusin tema kaitset ja andsin seal oma elu Jeesusele. Kalju sõber teatas siis, et ta ei mõtelnud seda ähvardust tõsiselt ja lahkus. Usun, et tema meelemuutus oli Jeesuse töö.
Varsti kutsus Valli mind Kalju tänava palvelasse. Jumalateenistus oli südamlik. Laulis meeskoor. Jäime koos Valliga peale teenistust veel istuma ja lauluharjutust kuulama. Märkasin, et üks noormees kooripealt vaatleb mind. Sain teada, et tema nimi on August. 1949. aasta suvel laulatas Kalju koguduse pastor Robert Võsu meid kristlikku abiellu. Edaspidi laulsin koguduse segakooris.
1952. aastal tõin ema Siberist Eestisse. Ta elas talvel meie juures ja suvel maal minu õe juures. Ka tema võttis Jeesuse vastu oma ellu. Ta ristiti Jõgeva Baptistikoguduses ja lahkus õndsalt.
1957. aastal tegi Robert Võsu Augustile ettepaneku minna Jõgeva Baptistikogudusse. Sealne kogudusevanem August Kaljurand remontis parasjagu oma pottsepatöökoda palvemajaks. Mu abikaasa abistas teda selles töös ja praegusel ajal on see kena palvekoda.
Septembris kolisimegi Jõgevale ja elukohaks sai palvela kõrvalmaja. August valiti pastoriks, sest vend Kaljurand oli juba vana ja väsinud. Mina olin siis 32-, August 35-aastane.
Veel Tallinnas elades olime lapsendanud ühe armsa tütarlapse Galina, kes astus sellel ajal esimesse klassi. Nüüdseks on tema lapsed minu armsad lapselapsed. 1964. aastal ehitasime ühe sauna peale korteri, kus elasime 24 aastat. Tänu Jumalale, meie abielu oli väga õnnistatud!
1980. aasta veebruari lõpus sai August insuldi. Sellega kaasnes kõnekaotus ja parem kehapool halvati. Aja möödudes ta paranes nii, et suutis käia jumalateenistustel. Sellel ajal tuli Jõgeva kogudusevanemaks Richard Allsalu Tartust. Kord läks August kantslisse ja ütles seal selge ja kõlava häälega: „Kiidan, austan ja tänan Jumalat!" Aga rohkem ta ei olnud võimeline rääkima. 4. septembril 1983 kutsusin venna Allsalu meie koju abikaasale Kristuse surma mälestust jagama. August ütles selge häälega: „Kiidan, austan ja tänan Jumalat!" Siis tabas teda uus insult ja sellega koos kogu keha halvatus. Ago ja Richard viisid ta voodisse, seal ta kaotas teadvuse. Järgmisel päeval ta suri. Igatsen meie taaskohtumist taevasel kodumaal.