06 veljo perepilt-105/2013
Kersti Salu, Oleviste kogudus

Ühel päiksepaistelisel hommikul saan kokku Oleviste noortepastor Veljo Kapteiniga, et rääkida temast endast, kogudusest ja noortest.

Noortetöösse tulek kui usuhüpe
Oled töötanud koolis usuõpetajana ning lahingukoolis kaplanina. Kuidas sa leidsid oma kutsumuse tulla Oleviste koguduse noortepastoriks?

See oli 2002. aasta veebruarikuus, kui Oleviste kogudus saatis mulle kirja ettepanekuga kandideerida noortepastori kohale. Võtsin selle kirja südamevärinaga vastu, sest olin noortetööd kogu aeg kartnud. Tundsin oma sisemuses, et mul pole noortega midagi ühist ja ma ei oska nende moodi mõelda. Juba väiksena meeldis mulle viibida minust vanemate inimeste seltskonnas ning omaealistega tundsin sageli, et mul pole nendega millestki rääkida. Poisterühm, mis mulle koguduses usaldati, valgus laiali. Mõtlesin, et kui ma pühapäevakoolis olin läbi kukkunud, siis noortetöös ammugi. Parema meelega oleksin külastanud vanu, jutlustanud, matnud surnuid ja seda ma koguduses ka tegin. Noored tundusid mulle ambitsioonikad ja tundsin, et ma pole noortetööks suuteline. Kartsin ka seetõttu, et pealinna koguduses on inimestel suured ootused. Vastutus on väga suur.

Kerge on vaimustuda, raske on pühenduda.

Töötasin siis veel lahingukoolis kaplanina. Paastusin ja palvetasin. Ühel hommikul olin kodus, kui korraga Jeesus küsis minult: „Kas sa armastad minu noori?" Ma sain aru, et Jeesus räägib minuga ja see oli nii selge küsimus, et ma vaatasin ringi, kas ma näen Jeesust. Tundsin, et see on minu nõrk koht. Tegelikult teadsin, et ma ei armasta noori. Olin kõike muud valmis Jumala riigis tegema, kuid mitte noortega tegelema. Ma tajusin, et Jeesus vajab, et oleks keegi, kes mõistab noori ja armastab neid. Mõistsin, et need noored, keda ma pidin teenima minema, ei olnud mitte Oleviste noored, vaid Jeesuse noored. Hiljem sain ka mitmeid kinnitavaid nägemusi Oleviste kohta.

2002 oli valikute aasta: mul oli mitmesuguseid kutseid ja ma olin kogu aeg palves, et mida Jumal tahab teha. Olevistesse tulek oli igas mõttes usuhüpe. Määrav oli see, et oli Jeesuse kutse ja südamesse tuli rahu.

Kas võib öelda, et praeguse aja noortel on teistsugused probleemid, kui ajal, mil sina olid koolipoiss? Milline on üldse tänapäeva noor?

Ma ütleks seda, et tänapäeva noorel on hästi suur vajadus turvatunde järele, sest paljud perekonnad on purunenud. Need noored, kes on koguduse keskel üles kasvanud, on kogenud perekonnasisest turvatunnet, sest vanemad armastavad teineteist. Aga väga paljud noored on katkistest perekondadest. Palju on seepärast ebakindlust: kas ma suudan ja kas ma saan hakkama? Kardetakse võtta vastutust, sest pole saadud kodunt kaasa sellist julgustust.
Teisalt on vabaduseajal sündinud noored avatumad. Neil pole nõukogudeaegseid stampe ja topeltmõtlemist. Tol ajal valisid inimesed väga, mida nad ütlesid. Tänapäeval seda kartust ei ole. Näiteks Alfa- ja Beeta-kursustel räägivad noored oma kodustest asjadest ja ka sõltuvustest hästi siiralt. Nad ei varja oma pahesid ja on valmis rääkima asjadest otse.

Kindlasti on tänapäeva noortel suurem hirm tuleviku ees. Nõukogude ajal oli ühiskonnas palju suunamist: pärast kooli lõpetamist suunati sind kuskile tööle. Praegu pead sa tegema need valikud ise. Valikuid on meeletult palju ja samal ajal valitseb suur ebavõrdsus. Majanduslikult kindlustatud noored saavad minna välismaale õppima. Samas jälle piirab vaesus väga paljusid noori. Teismeeas nad seda ei taju, sest vanemad kannavad neid majanduslikke muresid ise, aga elluastumise momendil on noorel hirm tuleviku ees.

Millised on väljakutsed noortetöös?

Eelmisel aastal kirjutasin üles ühe lause, mis mulle südamesse anti: kerge on vaimustuda, raske on pühenduda. Me kõik vaimustume, kui midagi uut avastame, kuid raske on pühenduda. Väljakutse on õpetada noortele pühendumist, julgustada vastutuse võtmist ja äratada neis usukuulekust, et tahetaks Jumalat järgida, maksku, mis maksab.
Praegune tarbimisajastu räägib totaalsele pühendumisele vastu: näiteks ei väärtustata abielutruudust ja ustavust. Suur väljakutse on seista vastu maailmas levivale individualismile, egoismile ja eneseimetlusele – ebajumalateenistusele. Suhted on pinnapealsed, eriti veel suures linnas. Sotsiaalvõrgustike kaudu tekib mulje, et tead inimesest kõike, aga tegelikult ei tea midagi. Selleks, et teada saada inimese vajadusi ja mõtteid, pead sa temaga kokku saama ja tema jaoks aega võtma.
Noortetöö vajab väga suurt kannatlikkust. On noori, kes tulevad Jumala juurde, kuid natukese aja pärast kaovad kogudusest ära. Me oleme püüdnud neid suunata kodugruppidesse ja hoida neid koguduse juures, kuid kui maailmas tõmbab miski ikkagi rohkem, siis väliste vahenditega (näiteks üritustele kutsumise kaudu) ei jõua me noori koguduses hoida. Inimene peab ise kogema Jumalat ja olema isiklikult temaga osaduses ning hädavajalik on Püha Vaimuga ristimine ja täitumine. See on ka meie Oleviste noortetöö eesmärk: olla Jumala perekond, tema teenijad, õpilased ja sõnumi jagajad.
Me oleme loonud noortele keskkonna ja proovime neid igakülgselt toetada, aga samas me näeme, et see on Jumala töö. Jumal hoiab neid noori. Oleviste noortetöö on minu jaoks nii suur Jumala ime – see, et noored käivad kirikus.
Kord Oleviste noortelaagris ilmus mulle Jeesus. Olime paastumas, lugesin Piiblit ja Jeesus ilmus mulle ja ütles: „Sa pead tegema minu tegusid nii kaua, kuni on päev." See oli väga võimas. Ma tean, et Jeesus väga armastab mind. Kui ma üldse midagi igatsen, siis on see Jeesus.

Kui tulevad muremõtted ja kurbusehetked, siis pööran need palveks.

09 ristimine pilistveres-1Sa oled öelnud, et tulid usule noores eas. Kuidas see juhtus?

Ma tulin Jumala juurde 1991. aastal. Läksime kooliteatri noortega filmivõtetele ning sõitsin liinibussis oma sõbraga, kes oli kristlane. Väliselt oli mul kõik korras, aga ma tundsin, et ma pean oma elu andma Jumalale võimalikult vara, et seda mitte raisata. Hirm elu raiskamise ees oli nii suur. Siis korraga kuulsin vaikset häält enda sees, mis ütles: „Täna on sinu päev." Tundsin, et nüüd ma pean selle otsuse ära tegema. Sealsamas bussis palusin ma koos oma kristlasest sõbraga, et Jeesus tuleks minu südamesse ja annaks mulle mu patud andeks. Palve ajal kogesin lausa füüsiliselt, et raske koorem võeti mul seljast ära, mul hakkas korraga nii hea ja kerge. Piibel oli ka väga olulisel kohal minu päästmisloos. Lugesin enne aasta aega Piiblit, kuni olin küps otsuse tegemiseks.

Kes on sinu eeskujud?

Kui ma väike olin, siis ma jäljendasin sõdureid, aga hiljem olen mõelnud, et väga palju on mind mõjutanud mu oma isa eeskuju. Ta ei olnud küll kristlane, aga ta armastas väga noori ja hoolis inimestest. Ta oli õpetaja ja koolidirektor, kes tegi oma tööd südamega. Ta oli hoolas, aus, kohusetundlik ja töökas. Olles nüüd kristlane, võin öelda, et siiski kõige suurem eeskuju on Jeesus. Igalt inimeselt saab midagi õppida, kuid kui ma hakkan maiseid eeskujusid võrdlema Jeesusega, siis tema kõrval kahvatub kõik.

Sul on armas perekond. Kuidas sa ühildad oma pereisa rolli ja koguduse tööd?

„Neid kahte rolli ei ole raske ühildada. Ma teen Jumala riigi tööd rõõmuga ning armastan väga oma peret," vastab Veljo ning lisab, et prioriteedid peavad paigas olema. „Esimesel kohal on Jumal, teisel pere ja kolmandal kogudusetöö."

Oleviste on suur kogudus ja peale noortetöö on mul veel teisi kohustusi. Mul on nädala sees kaks vaba päeva ja üks nendest on perepäev, kus ma ei võta endale muid ülesandeid. Ülejäänud päevad on väga töised. Samuti proovin leida jõudu mööda aega ka paastumiseks ja palveks.

Küsimusele, „Kuidas sa puhkad?", vastab Veljo, et puhkab aktiivselt sporti tehes. „Minu jaoks on sport väga olulise tähendusega. Kui ma jooksma lähen, saan ma mõelda oma mõtteid. Ma käin regulaarselt ujumas, teen pikamaajooksu, käin sörkimas ja see annab mulle väga palju toonust juurde. Talisuplusega olen tegelenud juba 13 aastat."

Sõbrad on sind iseloomustanud kui elurõõmsat ja siira usuga kaaslast. Kuidas säilitada elurõõmu ja lapselikku usku argielus?
Ma tunnen, et Jumal annab mulle elujõudu. Kui mul jääb puudu armastusest, rõõmust, siis ma palun Jumalat. Eks ma olen ka loomu poolest rõõmsameelne inimene. Jumal on mind sellega õnnistanud. Kui tulevad muremõtted ja kurbusehetked, siis pööran need palveks, sest kuskilt mujalt ei ole abi tulemas.
Lapsemeelse usuga on ka nii, et ma lihtsalt otsustan uskuda Jumalasse. Mul on hästi palju olukordi, kus mul polegi muud varianti, kui usaldada Jumalat. Pole tagataskus lahendusi, lihtsalt usaldan Jeesust. Ma ütleksin, et ma elan Jumala imede varal: igapäevaselt näen pisiasjades imesid ja Jumala juhtimist ning ta on mind mitmeid kordi surmast päästnud. Mind rõõmustab väga see, kui ma saan kellelegi rääkida Jeesusest või kellegi pärast palvetada. Tahan elada lihtsat ja Jumalale meelepärast elu.

Abikaasa Hanna:
Veljo ei lähene stereotüüpselt ei inimestele ega olukordadele. Tal on väga hea süda ja ta ei tee vahet inimeste vahel. Tal on oskus õigeid asju ütelda õigel ajal ja ka õigel ajal asju ütlemata jätta. Ta on mulle suureks eeskujuks. Ta on võrratu abikaasa. Ükskord ma tegin midagi, mis teda ärritas, ja ma teadsin, et see ärritab teda. Ta ei ütelnud midagi. Küsisin, et miks sa ei pahanda. Veljo ütles: „Ma palun, et Jumal sind muudaks." Niimoodi, läbi armastuse, on ta mind muutnud ja niimoodi suhtub ta ka noortesse – armastusega. Ta ei too alati ja kohe välja vigu, vaid vaatab positiivset ja oskab korrigeerida piisavalt, samas usaldades Jumalat. See on tarkus ülevalt, Jumala käest."

08 noorteohtu-1

Igal reedel koguneb Oleviste kirikusse noorteõhtutele 80-120 noort, mida juhivad Toomas Vardja, Gerly Tammiste ja Eduard Ülevain. Üle 25-aastastele noortele täiskasvanutele toimuvad koguduses vestlusõhtud Siim Nigulase juhtimisel (osalejateks umbes 40 noort). Kodugruppe on 13 ning külastajaid umbes 115. Evangeelse suunitlusega ja spetsiaalselt noortele mõeldud kavaga Alfa-kursuse kursuse toimimise eest kannab hoolt Siret Sepper. Samuti toimub igal nädalal piibliõppele orienteeritud Beeta-kursus, mida viivad läbi Liidia Vardja ja Veljo Kaptein.

Rahvarohkemad suursündmused on noorte suvelaager ja talvelaager, mille korraldajad on olnud Markus Vardja ja Mart Oksa.
Kogu Oleviste noortetöö juhindub deviisist, et Oleviste koguduse noored annavad endast parima, et olla isiklikus suhtes Jumalaga, olla tema perekond, teenijad, õpilased ja sõnumi jagajad.

07 noorte alfa-1