11/2013
Tarmo Lige, Oleviste kogudus
Fotod erakogu.
Millest mõtleb 50aastane mees? Kuidas leida see „õige" ja kas peale 25 abieluaastat on võimalik oma naisega ikka veel „kurameerida"? Mis elus on oluline? Kuidas mõtestada igavikku ja surma?
Loe ja saad teada. Saad ka naerda, sest Marguse huumor ei jäta kedagi külmaks. Loodetavasti mõtled mõnele tema siirale väljaütlemisele veel kaua. Vestlused Margusega on ehtsad. Ta võib ootamatult teha sellise nalja, et naerad silmad märjaks. Mõne aja pärast räägib ta elu olulisematest küsimustest. See on siiras.
Otsustasin, et ei tee enam Piiblit lahti, aga Jumalal oli ka muid vahendeid.
Mis on vahet 40- ja 50aastasel mehel?
Et nagu peaks olema? Lapsed on kümme aastat vanemad ja kodust läinud. See vahe on küll märgatav. Endal on mõni hall karv habemes, aga tütred ei luba maha ajada. Võimlen hommikuti ja püüan käia regulaarselt ujumas ning jälgin, mida söön. Neljakümneselt seda tarkust veel ei olnud. Muud nõtrused on kõik needsamad, mis kümme aastat tagasi. Loodan, et sandid (saare murdes: sant = vastik) iseloomujooned ei ole süvenenud.
Kuidas tuli selgus, et sinust saab pastor?
Ma lausa välistasin selle võimaluse. Pastori peres kasvanuna ma ju teadsin, mida see tähendab. Kui kõik kandidaadid olid ära öelnud, siis pidin kümne päevaga otsustama. Rohkem aega lihtsalt ei antud. Iga kord Piiblit avades tulid salmid, mis mõjusid häirivalt – justkui peaksin nõustuma. Otsustasin, et ei tee enam Piiblit lahti, aga Jumalal oli ka muid vahendeid. Ühel pärastlõunal nokitsesin garaaži juures, ise samal ajal Jumala poole õhates: mis siis sellest asjast saab. Tütar tuli ja juhtis mu tähelepanu üles taevasse. Nägin kotkast vabalt hõljumas ja temast allpool oli heledam väiksem lind. Kotkas õpetas poega lendama. Nii nad tegid mitmed tiirud meie õue kohal, tõustes ikka kõrgemale ja kõrgemale. Ühel hetkel võtsid nad sirge kursi põhja suunas. Vaatasin ja olin jahmunud! Läksin maja taha männikusse ja ütlesin: „Jumal, kui nii, siis ma ei taha rohkem vaielda. Saan aru, et mind on õpetatud lendama. Aga ainult koos sinuga ütlen „jah"!
Mis on sinu jaoks pastori töös meeldiv ja mis raske?
Kõige suuremat rõõmu tunnen siis, kui inimeste elud saavad muudetud. Kui näen rõõmsaid silmi ja uusi päästetud inimesi. Kui seda ei ole, siis võid küll püüda olemasolevat säilitada, aga see ei pane ka oma silmi särama. Raskem on lahendada konflikte, taltsutada riiukukkesid, manitseda mässumeelseid ja vastuhakkajaid.
Mida pead isa juures kõige imetlusväärsemaks?
Tema ehe karjasekutsumus ja hoolivus, täpsus ja kohusetundlikkus. Isana nõudis ta mõõdukat distsipliini, aga kui vaja, astus laste kaitseks välja. Jutlustajana tema südamlikkus. Isa on ise kõiges väga korrektne (see on üks tema tüüpväljend: tuleb olla korrektne!) ja ta ootab seda ka teistelt. Mina vist pole suutnud seda omaks võtta.
Selle asemel, et küsida Jumalalt selgust, kes on sinu tulevane, otsitakse pingsalt endale poiss- või tüdruksõpra, soovimata veel abielluda.
Mis on sinu kui pastori arvates erinevused noorte abiellujate mõtteviisis aastal 1988 ja 2013?
Palun lugejal mind vabandada, kui ütlen, et suhtun tänaste noorte „käimisesse" ja „suhtes"-olemisse natuke kriitiliselt. Selle asemel, et küsida Jumalalt selgust, kes on sinu tulevane, otsitakse pingsalt endale poiss- või tüdruksõpra, soovimata veel abielluda. 25 aastat tagasi oli reeglina igal noormehel esimene asi pärast sõjaväest naasmist naisevõtt! Nüüd pole sellega kiiret. Mõni väidab, et peab ju teineteist tundma õppima. Kui aga ollakse koguduseperes vennad-õed, siis peaks ju olema tundmaõppimise võimalusi piisavalt. Noortekatel ja laagrites on ju kohe näha, kes on valmis vastutust võtma ja kellele saab alati loota. Kes on valmis nõusid pesema ja kes kooki küpsetama. Pikad „käimised" võivad ajada suhte hapuks ja üks pettumus järgneb teisele. Usun, et Jumalal on meie jaoks see „õige" olemas, aga kui me temalt ise plaani A ei küsi, siis peame olema nõus plaaniga B või C, kuid see ei pruugi enam olla parim. Mina ütlesin 1988. a Jumalale, et kui sina mulle naist ei vali, siis ma ei riski üldse abielluda. Sain selge vastuse ja kui olin pannud igaks juhuks veel kolm märki maha ning needki läksid täppi, siis ei hakanud mingisuguse „käimisega" venitama, vaid otsustasin kohe, millal lähen ja teen abieluettepaneku ning mõne aja pärast kihlusime. Kahtlejatele täpsustuseks: tüdrukut tundsin aastaid, aga alles siis nägin teda hoopis teise pilguga.
Palvevastuste kontsentratsioon ühes ajaühikus pole ei enne ega pärast seda aega nii suur olnud.
Sulle on väga oluline su pere ja kodu. Mida sa isana tagasi vaadates võid öelda, et see oli vundament, mida ehitasid?
Pojaga mürasime suure voodi peal nii, et mõlemal oli nahk märg. Tütardega pidasime pikki vestlusi. Maadlemised on lõppenud, aga vestlused jätkuvad. Meie peres ja suguvõsas on tugev saunatraditsioon ja pikka aega liitsid meid selle tõttu ühised laupäevaõhtud. Väga olulised on ühised söömised ja muidugi ühised suvised perereisid. Tütar Iris õpib viimast aastat maastikuarhitektuuri. Ta on ülipõhjalik oma asjades. Kunstilembene. Teine tütar Rael-Astrid studeerib Tartus eesti keelt ja kirjandust, aga on valmis ka suunamuutusteks. Õpetajaandi tal oleks, aga samal ajal on temas peidus ka suur loomingulisus. Mängib klaverit ja laulab ning on loonud ise lugusid. Poeg Markus läks TTÜ-sse ehitust õppima. Temas näen mõnda oma joont ka, aga arvan, et ta on andekam. Mängib trompetit ja kui saaks, tegeleks filmindusega, olles ise ka siin-seal peaosatäitja.
Kuidas teie kodus suunati lapsi pühapäeval kirikus käima ja isiklikku pühendumisotsust tegema ning ristimisele minema?
Väikestena olid nad pühapäevahommikuti varem üleval kui meie. Nüüd tulevad vahel duši alt viis minutit enne teenistuse algust. Siis oli meil ühine hommikusöök – pannkoogid ja pärast seda oli päeva loomulik osa, kirikusseminek. Aastate vältel käisid nad pühapäevakoolis ja kui see aeg täis sai, siis pojal tekkis üks periood, kus ta eriti ei tahtnud tulla. Aga emme oma leebel moel iga kord küsis: „Kas tuled ka? Tule ikka!" Vahel ei tulnud, aga ühest hetkest muutus see loomulikuks. Teised sõbrad olid ju kohal. Oma pühendumisotsused tegid tüdrukud üsna varakult ja soovisid ise saada ristitud. Markus sai ristitud gümnaasiumipäevil.
Mis on sulle kõige olulisem abikaasa Pille juures?
Ta on mulle Jumala kingitus. Kõik tema juures on mulle ülioluline. Märkimisväärne on tema suurepärane maitse, praktiline ja hoolitsev meel, armastus väikeste laste vastu. Praegu olen temasse rohkem kiindunud kui 25 aastat tagasi. Ilma naljata.
Su isa pärineb Ridalast, ema Mustveest. Mandril kasutakase nii „ö" kui „õ" tähte. Saarlased on „ökonoomsemad", saades hakkama ainult ö-ga. Sina oled sünnilt saarlane. Kas nõuab suurt pingutust, et mõlemaid tähti kasutada?
TPI koolis (praegu TTÜ) käies oli meie grupis koos minuga neli saarlast. Teised kolm polnud Kuressaarest, vaid maapaikadest ja nende kohta öeldi kohe – saarlased. Minu puhul mitte. Ilmselt tänu vanematele polnud mu kodune emakeel päris pesuehtne saarlase murrak. Kui tagasi Saaremaale tulin, võtsin tasapisi omaks jälle selle saarlastele omase laulva ja pisut lohaka kõnepruugi. Nüüd vahel enda juttu raadiost kuulama juhtudes ehmatan ära, „ö" mis „ö". Keskkond mõjutab. Päris lahti ma sellest „ö" tähest enam ilmselt ei saa.
Miks sa TPI-s auto eriala õppisid? Pastori poeg oleks pidanud ikka humanitaar olema?
Ei oska öelda. Ainuke roll, milles ma tunnen ennast kui kala vees, on klouni mängimine, aga lavakunstikooli õppima minek ei tulnud uskliku noormehena nagu kõne alla. Tänase päeva seisuga ei saaks ma ka ühtki teksti enam pähe ja palju neid Käberlinski (Jüri Järvet seeniori filmikuju) osasid ikka võtta... Nõukogude ajal ei olnud ju ka pedagoogiks õppimaminek perspektiivikas. Minu isa vallandati sellest ametist ja ema visati Peda (praegu Tallinna Ülikool) neljandalt kursuselt usu pärast välja. Mis mul üle jäi? ERKI-sse (praegu EKA) kaalusin, sest joonestamine oli keskkoolis üks mu lemmikaineid, aga sinna oli suur konkurss. Kui poleks sisse saanud, oleks kohe vene sõjaväkke võetud. Tartusse ma ei tahtnud minna pika vahemaa pärast. Nii valisin TPI. Enamus eelmise põlvkonna pastoreid on ju ka inseneriharidusega. Ega see must-valge mõtteviis (töötab – ei tööta) alati hea ole, aga ülikooliaeg oli üldjoontes üsna mõnus. Sõjaväkke võeti aga pärast esimest kursust mind ikkagi. Tundub, et Jumal nägi kaugemale. Täna oleks suhteliselt suure koguduse kõrvalt küllalt raske mõnda muud ajalikku tööd teha, aga liiklusõpetaja ametit saan pidada tänu tollal omandatud erialasele haridusele. Lõpetasin ka laste muusikakooli viiuli erialal, aga viiulitunnis käimine oli kui surmanuhtlus. Õpetaja oli ülirange ja ma ei suutnud tema nõudmisi täita. See asjaolu vaktsineeris mind aastateks selle ilusa kõlaga pilli suhtes (tänaseks asi korras!). Aga ilma muusikata ma praegu muidugi oma elu ette ei kujutaks. Muule muusikale lisaks naudin mitmehäälset koorilaulu. Kõik meie lapsed on ka muusikakoolis käinud, aga õpetajaid valisime hoolega.
Ma käisin keskkoolis autoklassis, kust sain juhiload. Lapsi on õpetanud pigem teised sõiduõpetajad. Mulle sobib rohkem teooria lugemine, sest sõiduõpetajaamet on küllalt närvesööv.
Kui jätta arvestamata ajafaktor, mis meid igavikule mõeldes kogu aeg segama kipub, siis on surm ka nagu ümberriietumine uue kodu tarvis.
Meie aastakäik oli esimene, kes kõik peale esimest kursust vägisi sõjaväkke võeti. Mis oli sõjaväes sinu jaoks kõige vastumeelsem ja kas sealt oli ka midagi kasulikku õppida?
Raske oli alluda nõmedustele. Kuna minu keelevaist on peaaegu olematu ja isegi eesti keelega on raskusi, siis ainuke asi, mida sõjaväes omandasin, oli vene keel. Sellega saan nüüd vähemalt hakkama. Nägin ka Venemaa kaunist loodust, aga selleks poleks pidanud kahte aastat oma noorusest sinna jätma. Kui vaimulikku poolt silmas pidada, siis võin öelda, et palvevastuste kontsentratsioon ühes ajaühikus pole ei enne ega pärast seda aega nii suur olnud. Oli see siis villane sokipaar külmal talvel (see oli keelatud!) või minu „nähtamatuks" muutumine. Nimelt „mustad" (lõunapoolsetest vabariikidest rahvused) tahtsid mind maha lüüa, ma seisin nendest sel hetkel viie meetri kaugusel. Või kogu sõjaväeešeloni kümneks päevaks ootelepanek, kuna mulle oli kirjaga teel Johannese evangeelium.
Mida soovitaksid noorele, kellel pikk elu veel ees?
Looge sõprussuhteid! Need jäävad reeglina püsima ja võivad kanda välja kuni vanadusepäevadeni. Keskeas enam nii tugevaid sidemeid ei teki.
Novembrisse mahub peale isadepäeva ka igavikupühapäev. Elu. Surm. Igavik.
Mu ema suri kuus kuud peale meie pulmi. Kuna mul oli Pille, kes siis juba ootas meie esimest last, oli mul leinast pisut kergem üle saada. Arvan, et mu õel Marisel oli see aeg palju raskem. Kes on sel aastal matnud mõne lähedase ja siis kui see armas inimene on jõudnud taevasse, teadku, et taevas saab meile armsamaks. Igavik koos Issandaga on õndsus. Kas me seda siin lõpuni suudamegi taibata, ma kahtlen.
Sa ütlesid, et oled läbi viinud umbes 80 leinatalitust. Kuidas pastorina oled enda jaoks mõtestanud surma?
Surm on uks igavikku. Kui jätta arvestamata ajafaktor, mis meid igavikule mõeldes kogu aeg segama kipub, siis on surm ka nagu ümberriietumine uue kodu tarvis. Alanduse ihu asemele antakse kirkuse ihu (Fl 3:20–21). Kui surmale mõtlemine hakkab häirima, siis tasub mõelda ülestõusmisele. See lootus on suur ja see hommik saab olema kaunis!
Miks on lugejal kindlasti oluline juba praegu kirjutada järgmise aasta kalendrisse 11.-13. juuli?
Kui Jumal lubab, siis toimub EKB Liidu 2014. aasta suvefestival Saaremaal. Igatseme Jumala kohalolust laetud suuri jumalateenistusi, kus on rohkesti sütitavat laulu ja elavat sõna. Püüame otsida üles ka mõne vana ja tähendusrikka vaimuliku tuleaseme. Kindlasti saab see SF olema väga hea põhjus külastada Saaremaad!