12/2013
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Joel Remmel on tuntud jazz-pianist. Laura Remmel aga laulja, keda abiellumiseni tunti perekonnanime Põldvere järgi. Joel on elupõline tallinlane. Laura kooliaeg möödus Tartus. Ees ootavad esimesed ühised jõulud.
Piibli Õpetussõnade kirjutaja imestab asjade üle, mis tunduvad tavamõistusest suuremad. Üks neist on mehe tee naise juurde.
Laurat tundis Joel juba varem. Koos õpiti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Laura oli selleks ajaks juba avaliku elu tegelane. „Vähemalt mulle tundus nii. Ei julgenudki suhelda," tunnistab Joel häbelikult. Tegelik pilt avatud ja rõõmsameelsest tüdrukust oli pisut üllatuslikki, kui hakati proovides tihedamalt kokku puutuma või koolisööklas lõunatamas käima. Laura nimetab Joeli esialgset lähenemist ootamatuks, kuid ühel hetkel muutus see meeldivaks.
Mulle meeldib Joeli huumorimeel. Pisut absurdikallakuga.
Pulmapeol esitas Joel Laurale omatehtud laulu. Tegelikult on ta instrumentaalmuusik. Sõnadega oligi kõige raskem. Laura laulab sageli armastusest. Laululoojatel võisid olla omad motiivid, kuid tema paneb lauludesse oma tunded.
Laurale meeldib Joeli huumorimeel. Pisut absurdikallakuga. Jääb mulje, nagu Joel ei saaks asjadest aru. Tegelikult saab küll. See, et Joel üldse ei ärritu, ärritab Laurat. „Võiks ju natuke," muigab ta raja-teelelikult.
Laura ja Joeli maailmavaateline taust on erinev. Joeli ja tema pere ning isegi suguvõsa jaoks on usk Jumalasse, aktiivne osalemine koguduseelus, loomulik. Laura jaoks mitte.
„Tegelikult ma tajusin seda algusest peale," tunnistab Laura. „Ma ei saanud aru. Olin harjunud ühiskon
nas levinud vaadetega." Joeli poolt antud kristlikest raamatutest loetu või usuteemaline meilivahetus tekitas Lauras trotsi: „Kuidas see saab nii olla?" See oli Laura sõnul valuline, aga samas hea aeg teineteisega kohanemiseks.
Lõpuks andsin Jumalale lihtsalt alla.
„Mäletan, kui Joel ükskord ütles, et ta palvetab, et Jumal näitaks, kuidas selles olukorras käituda." See ärritas Laurat. „Mis toimub? Küsib Jumalalt!" Teine osa Laurast tahtis aga rohkem teada ja mõista.
Laura jaoks oli oluline, et Joel oli talle toeks selles protsessis. Tema sõnul annavadki inimesed sageli alla, sest neil pole kedagi kõrval. Kuid ta arvab, et ka ise peab vaeva nägema. Asjad selgeks mõtlema. Ka muusikas edasijõudmine nõuab pingutust.
„Olin tükk aega kõrvalt näinud, kui täisväärtuslikku elu elavad inimesed, kellel on elav usk," jutustab Laura oma kristlaseks saamisest. See soojus ja armastus, mis Joeli perest õhkus, avaldas mõju. „Lõpuks andsin lihtsalt Jumalale alla. See lahvatas minust pisaratega välja, kui ütlesin, et tahan oma elu Jumalale anda. See oli nii vabastav tunne." Laura arvates nii peabki olema.
Kodu, kodu, armas kodu.
Oma lapsepõlvekodu meenutab Laura sõnaga „soe". Väike korter. Perereisid. „Naljakas tagasi mõelda, kuidas ema ja isa arvutimängude leveleid (tasemeid) taga ajasid." Pereliikmete lauluannet analüüsides tõdeb Laura, et „isa laulmisest ma eriti aru ei saanud." Onu ja tädi olid muusikaga tegelenud. Vanaema laulis. Kui tahta otsida lauluande pärimisliini.
Otsus muusikaga tegelema hakata tuli kuidagi juhuslikult ja algas viiulimänguga. Lapsena sai vaadatud saadet „Seitse vaprat" ja sealt meeldis Laurale Camille viiulimäng. Või hoopis tema blondid juuksed. Alguses keegi Laurat laulustuudiosse võtta ei tahtnud. „Küllap ta ütles seda viisakusest, et mul on madal hääl ja tema ei oska minuga tegeleda," meenutab Laura üht ettelaulmist lauluõpetajale. 
Mõned arvavad, et usklike elu on nagu lillepidu.
Täna õpib Laura Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris kaasaegse improvisatsiooni eriala. Ta kiidab õpetajaid, kes jälgivad tema käekäiku. „Meistri ja selli suhe. Õpetaja ütleb ausalt, kui miski kehvasti on," tunneb Laura rõõmu oma tee leidmisest.
Põhikooli ajal ei tundnud Laura end kuigi kindlalt. „Üritasin hästi tubli olla. Kuid leides muusika, muutus samm hoopis sirgemaks. See pole kõrkus," ütleb Laura, „vaid midagi, milles sa tahad paremaks saada."
Laura on juba aastaid tegelenud noortelaagrite korraldamise ning eratundide andmisega nii Rocca al Mare koolis kui ka oma laulustuudios. Ta räägib vaimustusega improvisatsioonilise laulu õpetajakogemustest laste juures. „Ma ei tea, milline mulje jääb vanematele õpingute algul improvisatsiooniliste häälitsuste tegemisest, kuid olen kindel, et see on väga vabastav kogemus. Aja jooksul hakkad kuulma ka tehnilist arengut. See teeb rõõmu kõigile. Avardub ka loominguline mõtlemine. "
Avalikus ruumis võib Laurat kuulda laulmas peamiselt koos Raivo Tafenauga. Joeli ja Kaspar Kallustega tehakse improvisatsioonilist jazz'i. Tulevikus loodavad Laura ja Joel esitada konkreetsema vaimuliku sõnumiga muusikat. „Kristlikku folki," pakub Laura. Juba täna on nad teenimas kaasa Kalju koguduse jumalateenistustel.
Joeli pere on läbi ja lõhki muusikud – ema sümfooniaorkestris viiulimängija, isa muusikaõppejõud ja Hortus Musicuses kontrabassimängija. Tema jälgedes on läinud ka Joeli noorem vend Heikko-Joseph. Vanem õde Lisanna õppis flööti ja noorema õe muusikaõpingud alles käivad.
Joel ei arva, et tema muusikuks saamine oleks olnud iseenesestmõistetav. Lastemuusikakool oli pere kõigil lastel osa üldisest haridusest. „Ema arvas ühel hetkel, et ma võiksin õigusteadust õppima minna. Eks ta pidas eelkõige silmas isa ebareeglipärast tööelu," arvab Joel. Teisalt arvab ta, et tegutsema peab valdkonnas, milleks on andeid antud. „Tahaks arvata, et oskan rääkida ka, kuid ühe kontserdiga ütleb palju rohkem ära kui nelja tunni jutuga. Muusika ja mittemuusika puudutavad inimest erinevalt."
Muusika ja jalgpalli vahel tuli ühel hetkel Joelil siiski otsustada. Klaverimängu kõrval on see teine mäng, mis on teda kogu elu köitnud. FC Reaal, kus sõber Jukko Mart Kõlariga mängitakse, on tagasihoidliku tasemega klubi. Paar korda nädalas trenni tehes hoiab keha korras ja vaimu värske. Järgmisel aastal loodab Joel spordikommentaatori tööd proovida.
Noore abielupaari elustiil on üpris liikuv.
Pärast väikest arvutamist arvavad Joel ja Laura, et abielus oldud kolmest kuust on nad umbes pooled päevadest koos olnud. See tähendab, et ülejäänud ajal on oldud kontsertreisidel. Kui aga kodus ollakse, siis võetakse ikka teineteise jaoks aega.
Tähtis on noorte arvates alustada ühiselt päeva palve ja hommikusöögiga. Kui uurin, kes seda valmistab, tunnistab Joel, et tema oskustele vastab vaid munakeetmine ja kõik võtab palju kauem aega kui Laural. Kuid nõudepesemise vastu pole tal midagi.
Päeval on Laural kool ja mõlemal proovid. Vahel õhtuti esinemised. Koos käiakse kasvõi jõusaalis trenni tegemas või jooksmas. Laurale meeldib lumelauaga sõita. Seda saab paraku talve jooksul endale lubada vaid mõnel korral. Koos meeldib ka kinos käia või kodus filme vaadata. „Mulle meeldivad positiivse lõpuga filmid," tunnistab Joel oma ebakultuursust. Euroopa väärtfilmidest ei arva ta palju.
Isegi kui ajad on kiired, tuleb Joeli arvates aeg-ajalt naine kohtingule viia. „Pigem ennetada, kui remontima hakata," tundub see asi noorele abielumehele selge olevat. Mispeale Laura väga konkreetselt „õige!" ütleb.
Varem oli Laura jaoks pühapäeva hommik see aeg, kui kaua magada sai. Nüüd käiakse koos kirikus. See teeb päeva tema arvates täisväärtuslikuks. Kaasateenimises on oma väärtus. Peale selle osaleb Laura koguduse Alfa kursusel, kus on koos väga erineva taustaga inimesed, kes tunnevad huvi kristliku elukäsitluse vastu. „Olen sellest positiivselt toidetud. Pole väsinud."
Joel käis perega juba väiksest peale pühapäeviti kirikus. Onust pastor Meego (Remmel) tuli nende juurest läbi ja võttis auto peale. Seda eriti siis, kui isal olid laupäeva õhtuti hilja kontserdid.
Muutunud eluviis võib sõprade jaoks üpris kummastav tunduda.
„Kutsusin paari sõbrannat Alfa kursusele, aga nad ei saanud seekord tulla," alustab Laura, sest tema elus toimunud muudatus võib tõesti küsimusi tekitada. Need sõbrad, kes varem on usuga kokku puutunud, ei ole häiritud. „Aga sellise taustaga, nagu ma ise olin," jätab Laura lause lõpu õhku rippuma. „Ettekujutus usklikest kui eriti pühadest inimestest ärritab südametunnistust." 
„Need, kes pole kristlastega kokku puutunud, arvavad vahel, et usklike elu on nagu lillepidu. Probleeme pole," räägib Joel. Teisipidi ei tähenda see, et inimene peaks end istutama musta auku. Inimene peab uskuma, et tema olukord võib muutuda ja mitte tema oma pingutuste tulemusena, vaid Jumala armust.
Laura tunnistab, et ega ta ei süüvinud varem usualasesse infosse. „Uudiste pealkirjade järgi kommenteerid juba sisu, mida polnud veel lugenud. Olin kõva kommenteerija," oskab ta end panna usuvõõraste inimeste olukorda. Laura arvates on usk aidanud tal näha laiemat pilti. „Tirinud välja egoismist. See on andnud elule eesmärgi – teha kõike Jumala ülistuseks."
Ees seisavad esimesed ühised jõulupühad.
„See oli esimene küsimus, mille praktiliselt läbi arutasime," räägib Joel. „Leppisime kokku, et oleme jõuluõhtul kord Tallinnas ja siis Laura kodus Tartus." Noored tunnistavad, et nende jõulutraditsioonides on omajagu erinevust. Laura liha ei söö, aga oma vanaema jõulupraest ja verivorstidest räägib ta õhinaga. Siinkohal saab ta üllatuse osaliseks, kui kuuleb, et Joel verivorste üldsegi ei söö. Selle põhimõtte on Joel oma kristlikust kodust pärinud – veres on elusolendi hing. Vaidluseks siiski ei lähe. Noored pole jõuluvanale kirju kirjutanud. Laura arvab, et ju ta teab ise paremini, mis vaja läheb. Kuid Joel ei varja, et ootab jõuluvana.
