02/2014 
Erki Tamm, Kalju koguduse pastor
17. veebruaril möödus 100 aastat Robert Võsu sünnist. Tema isa oli Lõuna-Eestis Palupera koguduse vanem. Lapsepõlves soovis ka Robert saada baptisti jutlustajaks. Kuna hariduse saamiseks erilist lootust polnud, töötas ta noorpõlveaastad talusulasena. Unistuse täitumise poole viis õppimine Eesti Baptisti Jutlustajate Seminaris. 1939. aastal Robert ja Leida abiellusid ning neile sündis poeg ja kaks tütart. Tartu Ülikoolis ajalooõppimine jäi sõjaajale. Kuigi pere oleks soovinud oma elu siduda Tartuga, juhtis Jumal nad pealinna. 1944. aastal sai Võsust kolmekümneks aastaks Tallinna I Baptistikoguduse pastor, hiljem ka Eesti EKB Koguduste Liidu juht.
Tallinna jäämine
Robert Võsu avaldamata memuaarid. „Koostati evakueeritavate nimekirja. Mul oli ka võimalus ennast koos perekonnaga kirja panna. Ärasõit laevaga pidi algama järgmisel päeval (vist 20. septembril). Olin kogu aeg mõelnud, et kommunistide valitsuse alla ma küll ei jää. Kuid sel otsustaval silmapilgul mult võeti see mõte ära. Ma ütlesin, et ma ei lähe. Selle üle imestati. Aga minu südames oli imeline rahu ja mul polnud „arupidamist liha ja verega".
Keerukas olukorras hakkas ilmnema uue karjase meelekindlus.
Toimetusest tulles kohtasin Vaksali tänaval ootamatult Evald Mändi (Kalamaja koguduse pastor). Ta oli püüdnud põgeneda Rootsi, kuid kätte saadud ja pistetud „patareisse" (keskvanglasse), kus ta oli istunud paar nädalat. Nüüd oli ta sealt lahti lastud. Ta oli üsna turris ja ütles: „Nüüd ma ei lähe kuhugi. Ja kuidas ma saangi minna? Aga kui ma peaksin minema, siis täida seni mu aset Kalamajas."
Tõusis küsimus, mida me peale hakkame? Mõte oli Tartu tagasi minna. Olime abikaasa Leidaga elanud seal kuus aastat ja see linn oli kodune.
Ärasõidust ei paistnud esialgu midagi välja tulevat. Oli tarvis raha ja toidukaarte, mida said vaid töötajad. Koguduses puutusin kokku Jaan Reisaluga, kes ütles, et ta töötab patareivabrikus „Ika". Peremees, meister ja pearaamatupidaja olid läinud läände. Tema oli juhtkonnast ainsana alles. Kutsus, kas ma ei tahaks tulla raamatupidajaks?
Vabrik asus meie elukohast paar maja Kopli poole. Otsisime üles ministeeriumi, kellele pidime alluma. Reisalu määrati direktoriks ja mind pearaamatupidajaks."
Kalamaja koguduse karjane
Hulda Sillart, „Kalju sõnumid", 1984. 1944. aastal sai kogudusele osaks mitu kaotust. Hulk liikmeid kadus. Lahkus ka karjane. Juhatusest olid vähesed kohale jäänud. Enne aasta lõppu oli aga Tartust sõjaväepõgenikuna Tallinna jõudnud vend Robert Võsu perekonnaga. Temale tehti ettepanek asuda koguduse tüürile ja saadi ka nõusolek. See oli novembris 1944, kui noor vend astus selle tõsise ususammu.
Nii ongi kogudus oma iseloomult kujunenud stabiilseks, tasakaalukaks, rahulikuks.
Paljud rindemehed saabusid juba kodumaale, ent sõda polnud veel lõppenud. Üürike rõõm sõjast kojutulnutega vaibus äkki, sest väsinud võitlejad pidid minema veel Kuramaale sõda lõpetama, nende hulgas ka meie koorijuht Johannes Kappel. Selles laostunud ja keerukas olukorras hakkas ilmnema uue karjase meelekindlus.
Väike mälestus 18. veebruarist 1943. „Täna hommikune koosolek oli kaunimaid, mida viimasel ajal olen kogenud. Eriti südamesse jäi vend Võsu kõne teemal: Jumal on ustav. Jumal on ustav – seepärast on võimalik katkematu osadus temaga. Jumal on ustav raskustes. Ta ei pane meile suuremat koormat, kui suudame kanda ja annab meile tugevad õlad vastavalt koorma raskusele. Jumal on ustav ka surmas. Kõne polnud pikk, aga väga veenev ja päevakohane."
9. mail (Kappeli sünnipäeval) lõppes sõda. Vend Võsu ordineerimine oli kavandatud 17. juuniks 1945. Koorijuht Kappel oli juba sõjast kodus, kuid soovis mõned päevad üksinda puhata. Pühapäeva hommikul, kui oli just lõpetatud palvela kaunistamine, jooksis äkki vend Tahk läbi ruumi ja hüüdis: „Ruttu, ruttu suur uks lahti – Kappel tuleb!" Kappel siirdus otse oreli taha, kuhu jäigi terveks hommikuks. Ordineerimisjumalateenistusel kõnelesid vend Johannes Lipstok ja Osvald Tärk. Õnnistamisel osales ka vend Võsu isa. Seejärel kaeti kiiresti lauad koosviibimiseks. Õhtul toimus laulujumalateenistus Ruuben Reinvaldi juhtimisel.
Sõjahaavade parandamine 
Esimesed 10 aastat möödusid sõjahaavu parandades, kusjuures tõsise hoolega püüti kogudust kohandada uute olukordadega. Jutlustes esines korduvalt ustavuse rõhutamine. Jumala töömeetodeid, millesse kuulub ka sulatusahi, ei pea kartma. Tihti tegeldi ka ateismi küsimustega, virgutati noori ja vanu püsivale palvele, armastuse käsu täitmisele, ohvrimeelsusele. „Jumala riik läheneb suurte sündmuste heitluses. Lõikuse aeg ei jää tulemata õigele ega õelale!"
Koguduse põhilise kasvatusvahendina algasid kavakindlad piiblitunnid. Kõigis välistes kui ka sisemistes raskustes virgutati usklikke ikka jääma kindlale alusele. Nii ongi kogudus oma iseloomult kujunenud stabiilseks, tasakaalukaks, rahulikuks.
1945. aastal ühines Tallinna I ja II kogudus ning uueks nimeks võeti Kalju Kogudus. Erilist raskust nende kokkusulatamisega polnud. Sel perioodil oli pearõhk koguduse kasvatamisel ja julgustamisel Püha Vaimu jõus.
Kui 1950. aastal loodi Oleviste kogudus, tõmbas see suur kirik mõneti ka väikese Kalju pere tähelepanu endale. Vend Kappeli juhtimisel oli meie koguduse muusikaelu sel ajajärgul üsna intensiivne: töötasid segakoor, meeskoor, mandoliinikoor, naiskoor ja eriti tugev oli sümfooniaorkester.
1951. aastal sai Robert Võsu käsu Jumalalt alustada piiblitundide seeriaga, mis on koondatud raamatusse „Koguduse ärkamine". Ta kirjutab: „Jumal tahab, et meie usklikkond ärkaks uuele elule. Elule, mille keskuseks on Kristus. Jõurikkale ja tervele usuelule. Sellisele elule, nagu see avaldus algkoguduses ja nagu see ikka on avaldunud, kui kogudus on ärkvel... Püha Vaimu väljavalamine ei ole ainult algkoguduse päralt, „vaid teie ja teie laste päralt on see tõotus". Kuid peame avameelselt tunnistama, et see kogemus on jäänud meie kogudustes väga harvaks ja on kogudusi, kus see on üsna võõras, tundmata ja seda pole oodatudki. Alles sellest elamusest peale algab koguduses tõeline ärkamine ja Jumal saab võtta oma koguduse enda kätte..."
Raskuste kiuste
Teine aastakümme (1954–1964) algas jälle raske elamusega. Lahkus meie koorijuht. See sündmus tõi kogudusse palju lainetust ja lahkusid ka mitmed noored, eriti orkestriliikmed. Tööd tuli aga jätkata. Ja ustav Issand ei jätnud oma karja. Õhtused jumalateenistused muutusid evangeelseiks. Juhiti tähelepanu lastekasvatusele. Sel perioodil tuli kogudustel taluda mitmeid piiranguid. Sel taustal rõhutas karjane 1960. aasta palvenädalal usu, lootuse ja armastuse tähtsust siis, kui senistele kitsendustele peaks lisanduma veel uusi. Vaatamata tumedale tulevikule, tegi kogudus just siis oma esimese suure kapitaalremondi: põhjapoolne rõdu lasti alla ja pingid pöörati teise suunda. Kui eelmisel perioodil valiti koguduse nõukogusse mitu nooremat venda, oli üks vana vend öelnud: „Nüüd on valitsus poisikeste käes!" Remontki tundus nüüd olevat „poisikeste" mõttetu ettevõte. Jumal arvas aga teisiti ja see suur töö, nii nagu kõik hilisemad remondidki, osutus otstarbekaks ning tõi kaasa uusi õnnistusi.
Alates 1965. aastast muutus pastori jutluste temaatika enam evangeelseks. Võsu esines pikemalt isikliku evangelismi mõtetega. Korraldati „Kadunud poja" ja „Kadunud talle" õhtuid, evangeeliuminädalaid jne. Tööd alustas ka noortekoor, algul küll rohkem tütarlaste-ansamblina. Orkester esines harva ja lõpetas varsti tegevuse. Asemele ilmus aga uus koor – kandlekoor Salme Silveri juhatusel. Mitmel korral esines ka Kalju, Oleviste ja Kohila vendadest koosnev ühendatud meeskoor.
Töö üleandmine
1970. aastal andis Võsu piiblitunnid üle vend Kaljo Raidile, kuna kohustused Liidu töös sidusid teda ennast järjest enam. Pärast oma 60. sünnipäeva otsis ta kogudusele uut karjast ja 6. oktoobril 1974 valiti koguduse vanemaks Paldor Teekel. 1. detsembril 1974 pani Robert Võsu Kalju Koguduse vanema ameti maha. Ta pühendus täiskoormusega vanempresbüteri kohustuste täitmisele, võttes 82 kogudust meie maal oma hoole alla. Kalju Kogudust oli ta seega teeninud 30 aastat – sama kaua, kui seda oli teinud Andres Tetermann.