04/2014
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja; Fotod erakogu.
Ljudmilla ja Voldemar Mazurtšak on sünnilt ukrainlane ja eestlane. Nende pere elab Tallinna külje all Laagris. Eelmisel suvel puhkasid nad veel Krimmis palmide all, sõitsid Euroopa kõige pikemal trolliliinil Simferoopolist Jaltasse, nautisid päikest ja sooja merd. Selleks aastaks kavandatud puhkus Ukrainas jääb sealsete ärevate sündmuste tõttu ära.
Eesti kodakondsuse said Ljudmilla ja Voldemar kodanike komiteede kaudu.
Meie jutuajamine toimub Mazurtšakkide hubases kodus Laagris, enne seda elasid nad Paljassaares. Seal alustas noor abielupaar 1982. aastal ühist elu. Voldemaril on vaba päev ja Ljudmilla on just saabunud Valgevene reisilt. Kuigi õues puhub vilu tuul, on päike suure toa mõnusalt soojaks kütnud.
Ühise elu algus Eestis
Loomulikult huvitab mind, kuidas Eestis sündinud Voldemar kohtus Lääne-Ukrainast pärit Ljudmillaga. „See on pikk lugu," elavneb Ljudmilla silmnähtavalt ja hakkab õhinaga jutustama nende kokkusaamise eellugu. Tegelikult on selle taga mõlema isad, kes olid sõbrad ja pärinesid Lääne-Ukrainast Lutski lähedalt. Poola piirini jääb sealt alla sajakonna kilomeetri. Kogudused, kuhu nad kuulusid, tegid tihedat koostööd.
Kord kutsus Voldemari isa Nikolai, kes elas sel ajal juba Eestis, oma sõbra endale külla. Too palus tütrel ennast saatma tulla. Ljudmilla tunnistab, et siis tal selle sõidu vastu erilist huvi polnud. Käidi Kalju kirikus, vaadati Tallinna linna ja suheldi. Eesti elatustase oli juba tol ajal kõrgem kui Ukrainas. Õhtul enne ärasõitu toimus Mazurtšakkide juures õhtusöök. Voldemari ema ei varjanud oma sümpaatiat ja uuris, millal võiks Ljudmilla uuesti külla tulla: „Meil on palju poisse."
Voldemar tunnistab, et temal polnud mingeid erilisi mõtteid. Samal kevadel isaga kartuleid maha pannes küsis aga too pojalt: „Sõjaväes oled sa ära käinud. Kas poleks aeg naist võtta?" Sel hetkel meenus Voldemarile Ljudmilla. Järgmised kaks nädalat kulusid vaevanägemisele kirja mustandi kallal. Tüdruk ei osanud kirjast midagi erilist välja lugeda. Kui aga Voldemarilt saabus juba kolmandas kiri, oli seal lause, mida Ljudmilla veel tänaseni mäletab: „Meil oleks vaja kohtuda ja otsustada eluliselt olulist küsimust." Kuigi samal kevadel käis Voldemar Moskva lähedal teeninud venda sõjaväes vaatamas, ei julgenud ta tagasiteel Ljudmillat külastama minna. Kuigi isa oli soovitanud. „Lõin araks."
Suvel kohtuti Tallinnas, kus Ljudmillale anti teada sellest „eluliselt olulisest küsimusest". Voldemar palus teda endale naiseks tulla. Tagasi Ukrainasse mindi juba koos. Otsus oli langenud. „Tundsin, et see oli mu vanemate palvetest nagu juhitud," tunnistab Ljudmilla.
Juba oktoobri alguses toimusid pulmad. Ukrainas tehakse seda suurelt. Ilm oli veel soe. Suured telgid pandi püsti. Kõik oli toimunud väga kiiresti. „Mitte nagu tänapäeval. Oleme väga rahul. Ei kahetse midagi," ütleb Ljudmilla ja vaatab küsivalt Voldemari poole.
Propaganda ohvrid
Voldemari pere Eestisse jõudmise loo taga on pikad rännakud. Voldemari isa Nikolai jõudis siia 1952. aastal Lääne-Ukrainast, sündinud oli ta aga hoopis Poolas, Chelmi linnas. See asub mõnekümne kilomeetri kaugusel Ukraina piirist. Seal oli nende pere talu ja põllumaad. 1944. aastal, kui Voldemari isa oli 15-aastane, otsustati koos ema, venna ja õega võtta ette hullumeelne teekond Ida-Ukrainasse – nädalaid sõideti kaubarongidega, isegi lehm oli kaasas. Kogu ettevõtmise taga oli massiivne nõukogude propaganda, nagu saaksid tööliste ja talupoegade riigis kõik tahtjad maad ja elu on kõigil hea. Poolakaid elas seal piirkonnas juba varasematestki aegadest. Tegelik olukord pani aga saabujad juukseid katkuma – lehm võeti ära ja pandi kolhoosi karja, perele anti elamiseks väike onn. Kuulnud, et elu Lääne-Ukrainas on hoopis parem, põgenes Nikolai ühel ööl nõukogude paradiisist. Tagasiteed kodumaale aga polnud, vahepeal oli Poola piir kinni pandud. Nii jäigi ta Lutskisse, kus inimestel olid oma majapidamised veel alles. 1947. aastal tulid ema, õde ja vend sinna järele.
Voldemari ema Valentina sündis Leningradi oblastis, kuid on juurte poolest eestlane. Vanaisa Juhan Stein, nagu paljud eestlased toona, oli läinud Venemaale. 1938. aastal lasti vanaisa troika otsusega maha ja vanaema pere tuli 1942. aastal Eestisse tagasi. Noore Valentina elu hakkas arenema. Kord oli sõbranna rääkinud, et Tallinna vene koguduses on üks nägus mustapealine noormees. Kuigi Valentina ise kuulus Oleviste kogudusse, hakkas ta nüüd sisse põikama Kalju tänava kirikusse.
Voldemari isa oli sõbra soovitusel Tallinna tulnud. Kohver näpus, läks ta Balti jaamast otse Lutheri vabrikusse, kus ka töö leidis. Sama loomulik oli venekeelse koguduse otsimine, mille ta leidis Kalju tänavalt. Seal nad Voldemari emaga kohtusidki. Pärast seda hakkas ta Jumalat paluma, et Nikolaist tema abikaasa saaks.
Täitsa huupi kümnesse 
Isa kirjutas isegi nostalgilisi luuletusi. Lahusoleku valust ja kodumaast.
Eestis elu alustanud Ljudmilla Ukrainat taga nutma ei jäänud. Kiiresti kohanes ta Kalju vene koguduses. Siiani on nad Voldemariga seal aktiivsed kaasalööjad. Kuid vanemad jäid tütart igatsema. „Isa kirjutas isegi nostalgilisi luuletusi. Lahusoleku valust ja kodumaast," mäletab Ljudmilla. „Kuigi Ukraina ja Eesti tavad ning inimeste temperament on erinevad, oli koguduses kõik kodune," räägib Ljudmilla kohanemisest. Paar aastat pärast abiellumist said Ljudmilla ja Voldemar ristitud. Usklikuks olid nad saanud juba varem.
Esimest töökohta läks Ljudmilla otsima koos Voldemariga. Kuna kõige lähem meditsiiniasutus oli Meremeeste haigla, otsustasid nad seal katsetada. „Täitsa huupi läksime," tunnistab Voldemar. Ljudmilla oli Ukrainas meditsiinikooli lõpetamise järel aasta töötanud. See, kellega võimaliku töö asjus kohtuti, oli haigla ülemõde Teisi Remmel. Tookord ei teadnud nad, et tegemist on uskliku inimesega. Ljudmilla võeti tööle. Hiljem ei uskunud keegi, et töökoht saadi ilma kingituste ja tutvusteta.
Voldemar on raudteekooli lõpetamise järel kogu aeg pidanud vedurijuhi ametit. Alguses reisirongi, hiljem kaubarongide peal. Praegu töötab ta Muuga sadamas.
Voldemari kodus oli olnud nii, et ema rääkis lastega eesti, isa vene keeles. Ljudmillaga on neil olnud täpselt vastupidi. Nagu Voldemar ise, on ka kõik nende lapsed õppinud eesti õppekeelega koolides. Lasteaias ja koolis ei tekkinud neil vähimatki keeleprobleemi. Muide, Eesti kodakondsuse said Ljudmilla ja Voldemar kodanike komiteede kaudu.
Meiegi kokkusaamine kulgeb kahes keeles. Kui me Voldemariga eesti keeles räägime, parandab Ljudmilla meid vahepeal. Ega ma isegi ühel hetkel enam märka, millal ühelt keelelt teisele üle lähen. Peaasi, et üskteisest aru saame.
Praegu on mõtted Ukrainas
Ukrainas toimuvaga on Mazurtšakid kursis sugulaste ja peretuttavate kaudu. Lisaks meedia ja iga-aastased külaskäigud, viimati möödunud aastal.
Ta ärkab öösiti üles ja kuulatab – ega sõda ole alanud?
Maa on suur ja väga mitmepalgeline. Idapoolsed piirkonnad on endiselt orienteeritud tööstuslikule masstoodangule, mida müüakse peamiselt Venemaale. Elatustaseme poolest ollakse läänepoolsetest linnadest maas. Siin elavad põhiliselt venekeelt kõnelevad inimesed. Lääne-Ukrainas aetakse kõiki asju ukraina keeles. Mustmullapõldudel kasvavat vilja veetakse müügiks ida poole. Lõunas kasvatatavatele arbuusidele, viinamarjadele ja virsikutele leidub turgu Ukrainast kaugemalgi.
Tänaseks on rahu kadunud. Ljudmilla jutustab, kuidas sõjaväepolügooni lähedal elav tuttav ärkab öösiti üles ja kuulatab – ega sõda ole alanud? Kuus kuud tagasi poleks keegi uskunud, et midagi sellist võib juhtuda. Nõukogudeaegne mõtteviis pole Ukrainas veel ajalukku jäänud – aga vaenlast oodati siis pigem lääne poolt. Krimmi vallutamine tundub ukrainlastele sõprade poolt noa selga löömisena. Tegelikult kannatavad selle tõttu eelkõige lihtsad inimesed, kes seni elatusid peamiselt turismist. Palmid, meri, mäed, sanatooriumid, ajaloolised ehitised – ka sel aastal oli plaanis kõike seda külastada, kuid paraku jääb reis tegemata.
Kuigi Ukrainas on usklikke palju ja sealne baptistide kogukond on Euroopa suurim, usub Voldemar, et ilmaasjata pole Jumal sellel kõigel lubanud juhtuda. Ta leiab, et praegu on aeg meeleparanduseks ja äratuseks.
Perekonda täidab tänu
Meile lastele on suur õnnistus, kui meid on üles kasvatanud kristlikud vanemad. Nende elu, usk ja käimine jumalakartuses on meile eeskujuks. See on hindamatu vaimulik pärandus meile ja meie järeltulijatele, sest vanemate poolt Jumala ette juba toodud ja jätkuvad palved kehtivad ka pärast nende surma.
Ljudmilla võtab kokku: „Terve meie kooselu on Jumala suur juhtimine. See oli tema plaan. Tagasi vaadates näeme Jumala õnnistavat kätt kõiges: ümberasumises Ukrainast Eestisse, õnnestunud töökoha (töötan seal tänaseni) leidmises tol kaugel 1983. aastal, laste sündimises ja nende üleskasvatamises ning teenimises kohalikus koguduses selle anniga, mille Jumal on andnud.
Elus on nagu klaverimängus. Et kõlaks kaunis meloodia, tuleb kasutada nii valgeid kui musti klahve. Elu juurde kuuluvad rõõmud ja mured, õnnestumised ja ebaõnn, võidud ja kaotused. Meie südamed on aga rõõmsad Issandas ja üle ääre kiitust täis tema headuse eest, et me võime kogu oma lootuse panna temale, kes on kõiges muutumatu. Ka meile kehtivad Moosese sõnad: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia..." (5Ms 8:2)."
