07-08/2015 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Allan, kas Viljandi koguduse kutse oli Sulle mingis mõttes üllatav?
Ühe jumalateenistuse järelpalve osas ütles üks pastor minu eest palvetades: „Ära löö oma telgivaiasid nii sügavale, et Jumal ei saaks sind liigutada..." Aastal 2003, kui kolisime Raplas korterist oma majja, tänas koguduse armas õde oma palves: „Tänu, Jeesus, nüüd nad jäävadki siia!"
Rapla kogudust teenima minnes oli mul teadmine, et see periood on kümme aastat. Siiski venis aeg märksa pikemaks. Kui olin seal ameti üle andnud, tuli ühel ilusal päeval teiselt meie liidu koguduselt kutse tulla sinna pastorina teenima. Kuid palvekambris saabus teadmine, et see ei ole veel see kogudus, vaid hoopis Viljandi. Vahepealsel ajal siirdusime tagasi Kohila kogudusse, kes meid 2000. aastal välja läkitas.
Mullu sügisel saabus Viljandi kogudusest pastor Aamo Remmeli kutsuv telefonikõne. Algul leidsin mitu head põhjust, miks see ei olnud hea mõte – meie valminud kodu, 86-aastane ema, tütre kool, meie töökohad. Ja siis tulid lahendused ootamatust kohast. Ema teatas, et kui Jumal ütleb, peab oma kohvrid pakkima. Tütre sõnul ootas ta koolivahetust... 
Mul ei olnud vaja võtta veel lisaks pikemat palve- ja paastuaega, Jumal oli mind juba kõnetanud.
Kas mõni piiblisalm või kogemus lisas indu jah-ütlemisele?
Kui Peetrus oli nahkur Siimona majas, nägi ta nägemust. Talle anti korraldus: „Vaata, kolm meest otsib sind! Tõuse nüüd kohe, astu alla ja mine nendega koos ilma kõhklemata, sest mina ise olen nad läkitanud" (Ap 10:19–20). Jeesuse jüngri ja uskliku mehena kuuletus Peetrus koheselt – ta tõusis ja hakkas astuma. Ülejäänu on Jumala teada.
Kas Sul, Allan, on praegu ka mõni toimiv mentorsuhe?
Toimiv suhe on täiesti olemas. Aeg-ajalt on vaja ennast muredest-rõõmudest tühjaks rääkida. See on nagu kaitseventiil, et kriitilisel hetkel üle pea kasvanud tunded valel ajal ja vales kohas plahvatusohtlikku olukorda ei tekitaks.
Kas siirdumine Kesk-Eesti piirkonnast vahest veidi ääre poole tekitas ka mingeid tundeid? 
Minu unistuste elukoht on mere ääres – Saaremaal. Eks ole ma selle oma isalt geenidega kaasa saanud. Tegelikkus oli aga, et me ei tahtnud hetkel elukohta vahetada. Igapäevase töö, kogudusetöö, ja meie mõlema kõrgkooliõpingute kõrval olid lapsed ka kuidagi suureks kasvanud. Tekkis tunne, et üks etapp elus on mööda läinud. Teadsime, et kahe etapi vaheline aeg on valulik. Kuid kui otsused on vastu võetud üksmeelselt, siis on kergem ka koormaid kanda.
Pastoriperedel on küll avatud kodud, aga kuidas on teil ja teie lastel uute suhete loomisega?
Kodu on meil pigem olnud meie pere hingamispaik. Mis lapsi puudutab – vanem poeg Joonas on abielus ja elab Tallinnas, teine poeg Koit-Siimeon alustas ajateenistust vahipataljonis ja tütar Eliisabetti ootab 1. septembrist Viljandi Paalalinna kooli 8. klass. Tundub, et tema on endale koguduse noorte hulgast sõbrad juba leidnud.
Millist Jumala juhtimist olete kogenud Viljandisse siirdumisel?
Elukoha vahetus ei ole kerge, kolimine on keeruline. Mida võtta, mida jätta... Oma kodu müümine ja uue ostmine on nagu leinast läbi minek. Hetkel vist leppimise faasis veel ei ole. Küll on aga teadmine, et oleme seal, kuhu Jumal on kutsunud.
Uue kodu soetamisel oli vajadus ka pangalaenu järele. Pangas sain esmalt sõimata, et kus ma aprillis olin, kui müügiperiood peale hakkas: „Nüüd, juuni alguses, panete kuulutuse ja aasta pärast saate alles müüdud!" Me palvetasime ja saatsime tuttavatele ka palvesoove...
Juhtus aga nii, et ühel juunikuu õhtul aktiveerisin müügikuulutuse ja 14 tundi hiljem tuli esimene kõne. Need olid esimesed ostjad, kes broneerisid meie kodu ja 30. juunil andsime võtmed üle.
Talvi, kas Sina saad ka Viljandis jätkata oma senist kutsetööd? 
Kui pidada silmas tervishoidu, siis oma erialast tööd ma Viljandis leidnud ei ole. Samas, iseseisva õendusteenuse osutajana olen veel seotud Raplas. Suure tõenäosusega jään esialgselt paar korda nädalas sinna käima.
Kutsumust vaimulikus töös tahaks aga kindlasti täita. Eelkõige oma abikaasale toeks olles, tehes seda, mida Jumal minult ootab.
Talvi, kas EKB Liidu naistöö kaudu ootab sind ees ka vanu tuttavaid?
Kas just naistöö kaudu, kuid mõnda tuttavat (isegi sugulast) olen siiski kohanud. Paljude inimestega tuleb alles suhted luua.
Viljandi kogudus on juba aastaid suur ehitusplats. Missugune roll saab olema selles teil?
Kui Jumal kingib ärkamise, on uus hoone paraja suurusega. Küll ta siis ükskord ka valmis saab. Pastor Aamo Remmel jõudis ehituse viia nii kaugele, et keldrisaal on aktiivses kasutuses. Ainult omafinantseeringuga ehitame seda hoonet ilmselt veel järgnevad 25 aastat. Siin on olnud välispartnereid, kes on toetanud suurte summadega, samuti mitmed Eesti kogudused ja kristlased. Selle kõige eest oleme südamest tänulikud.
Oled seni teeninud Rapla ja Kohila kogudustes. Kas loed nüüd varasemate jutluste konspektid taas üle?
Kindlasti loen ka konspekte, aga eilseid „ülessoojendatud praekartuleid" küll pakkuma ei hakka. Olen aeg-ajalt kuulanud aastakümneid tagasi salvestatud Osvald Tärgi, Hugo Oengo ja Kalju Raidi jutlusi. Neil kõigil on oma ajastule iseloomulikke seisukohti, sõnakasutust ja teemakäsitlusi. Võib leida ka peeneid vihjeid poliitilistel teemadel, mis täna ei ole enam aktuaalsed. Kuid inimeste küsimused, mured ja rõõmud on ikka samad, Jumala sõna on sama... Lugedes jutlusi, mida olen pidanud 20 aasta jooksul, tunnen kohati piinlikkust. Palju on sellist, mis ajab naerma: on konspekte, mille kohta tekib küsimus, mida ma küll sellega tahtsin öelda või kuidas see peaks kogudust ehitama. Ilmselt tänaseid jutlusi hindan kümne aasta möödudes veelgi kriitilisemalt. Mäletan seda korda, kui isa andis pärast Pärnust Kohilasse kolimist suure hulga jutluste konspekte ühele EELK õpetajale, kes neist vaimustusse sattus. Ma ei tea, kas ta kogudus kuulis kõiki jutlusi, mille konspektid ta sai. Enne seda, kui minu isa taevakoju kutsuti, jõudis ta hävitada peaaegu kõik oma jutluste konspektid. Ilmselt luges ta neid sama kriitiliselt kui mina oma vanu konspekte praegu. Võib-olla oli tal hirm, et poeg hakkab neid konspekte kasutama. 
Tean, et ka minu jutlused ei ole täiuslikud. Kuid usun, et kui Jumal on kõnetanud, siis on igas jutluses midagi ajatut!
Kas Viljandi kogudusel tuleb nüüd õppida uusi laule, nagu Kohilal on oma laulik?
Eks igal pastoril on oma repertuaar. Tuleb õppida minul ja tuleb õppida kogudusel. Meie kõigi jaoks on kõige armsamad need laulud, mis on kõlanud koguduses meie aktiivse vaimuliku kasvu või äratuse juures. Koguduses, kus on erinevad põlvkonnad, peaks see moodustama koguduse lauluvalikus ilusa terviku.
Oleme näinud teid seni hästi sissetöötanud tandemina. Kas uued olud on lisanud midagi juurde?
Seda peab näitama nüüd aeg. Hetkel tegeleme oma sisseseadmisega uues kodus ja uues koguduses.