11/2016 
Vancouveri koguduse kauaaegset liiget küsitles Eenok Palm
Milline oli sinu lapsepõlvekodu ja perekond?
Sündisin siia maailma Viljandimaal Polli riigimõisas. Olin esimene poeg, järgnesid kolm õde. Mõisa maa-alal asus suur koolimaja, ümberehitatud endine saksa aadlike loss, milles asus Polli aiandus-põllunduskool. Mu isa töötas seal majavalitsejana ja peen-puutöö õpetajana. Kuulusime Karksi luteri kirikusse, kus me aeg-ajalt käisime. Kasvasin seal kuni 18. eluaastani, mil olin sunnitud Eestist mobilisatsiooni korras lahkuma.
Sinu koolitee ja noorusaeg?
Lõpetasin Karksi-Nuia kuueklassilise algkooli ja siis Polli kolmeaastase aianduskooli aednikuna. Põllunduskool jäi lõpetamata sõja tõttu. Kuna mu kodu oli internaatkoolis, kus oli palju minuvanuseid noori, võtsin aktiivselt osa sporditegevusest, matkadest, laulmisest ja praktilisest tööst Polli riigimõisa aias köögi- ja puuvilja kasvatuse alal.
Kuidas sõda sind puudutas?
Kauplustes puudus palju vajalikke kaupu. Ma kaotasin häid noori sõpru, kes mobiliseeriti sõjaväkke. Nägin Vene sõjaväeosi mõisast läbi sõitvat, taganedes Saksa sõjaüksuste eest, kes peatselt järgnesid. Otsest sõjategevust kodu ümbruses ei olnud, kuid kaugusest kostis kahurimüra.
Põgeneda polnud võimalik, sest jalg oli nii palju viga saanud...
Kuidas lahkusid Eestist?
Novembris 1943 saabus mulle riigivalitsuse karm käsk ilmuda mobilisatsiooni korras Viljandi linna kogunemiskohta ja mitteilmumise korral ähvardati surmanuhtlusega. Olin siis 18aastane ja sunnitud oma väga armsast kodust lahkuma, nähes siis oma kalleid vanemaid viimast korda siinses elus. Eestist viidi meid, 1925. a poisid, Poolamaale väljaõppele. Järgneva aasta (1944) talvel toodi meid tagasi Eestisse sõjarindele Narva lähedale ja Sinimägedesse, kus sain raskelt jalast haavata. Mind evakueeriti rongiga Tallinna ning sealt laevaga Saksamaale. Põgeneda polnud võimalik, sest jalg oli nii palju viga saanud, et ma ei võinud selle peale toetuda.
Sõja lõpp ja sõjavangi elu?
Kui jalg lõpuks paranes, siis lõppes ka see põrgulik sõda ja me sattusime Inglise sõjaväe valitsuse alla, kes meid võttis hooldada laagris nagu sõjavange. Seal valitses vaevav näljahäda. Märtsis 1946 vabastati meid ametlikult sõjaväest ja algas vaevaline pagulase elu purustatud Saksamaal.
Kuidas sattusid sa Inglismaale?
Paljud riigid, nagu Inglismaa, Rootsi, Ameerika Ühendriigid, Uus-Meremaa ja teised, pakkusid uut kodu sõjapõgenikele. Saksamaal põgenikelaagris olime meie, umbes 25 eesti noort endist sõdurit, moodustanud ühe sõprusrühma, et üksteist toetada ja hoida elus lootust, et me pääseme peatselt tagasi kallile kodumaale, kui kommunistlik hirmuvalitsus sealt lahkub. Me ei tahtnud Eestist mitte väga kaugele minna, aga Rootsimaa ei tundunud julgena ja seetõttu valisime 1947. a võimaluse avanedes kõik koos Inglismaa. See osutus minule suureks Jumala õnnistuseks.
Juba siis olin usklik ja Jumala juhtimist usaldades sain imelise võimaluse meditsiiniõpinguteks.
Kuidas omandasid oma elukutse?
Mul oli soov töötada erialal, kus saan inimesi otseselt abistada, ja seetõttu oli otsustamine minul kui noorel kergem. Juba siis olin usklik ja Jumala juhtimist usaldades sain imelise võimaluse meditsiiniõpinguteks. Tema abiga saavutasin ma pärast kolmeaastast õpingut diplomi – täisõigustatud haiglapõetaja kutsetunnistuse. See oli ka eriliselt kohandatud puuetega inimeste abistamiseks ja see sobis mulle väga hästi. Töötasin sellel alal kuni pensionile jäämiseni 1986. a.
Kuidas tulid Kanadasse? 
Kanadast Briti Columbia osariigist Vancouveri linnast tulid meie linna, kus elasin, Leicesterisse, töölevärbajad. Kuna mul oli nüüd elukutse olemas ja soovisin paremaid elu- ja töötingimusi, siis hakkasin kohe järelpärimisi tegema. Leidsin, et need olid palju paremad ja töökoht mulle kindel. Pealegi oli seal eesti usklike baptistikogudus, väga ilus ümbrus, kõrgete mägede ja hää tervisliku kliimaga. Nii kinkis Jumal mulle uue kodumaa juunis 1957.
Sinu tulek usu juurde?
Meie kodus oli piltidega Piibel, mida varajases nooruses armastasin lugeda. Aastate möödudes minu usk kasvas progressiivselt. Jumal rääkis mulle looduse kaudu, kui õppisin aianduskoolis botaanikat jms. Edasi anatoomia kaudu, kui õppisin haiglapõetajaks. Ja lõpuks usuteaduse kaudu kolledžis. Üks kõrgpunkt oli siis, kui Ameerika evangelist Billy Graham tuli Inglismaale ja kõneles Londonis ja ma kuulasin teda intensiivselt raadio kaudu. Minu ellu saabus elav usk – isiklik vahekord Jeesusega.
Miks läksid kolledžisse usuteadust õppima?
Esiteks pean kohe ütlema, et ma ei läinud sinna elukutset õppima, vaid tõelisest soovist õppida Jumalat enam tundma tema sõna kaudu, mis ta inimestele on andnud. Et siis ise ennast paremini tundma õppida Jumalale kuulekas olles ja teda täielikumalt usaldades. Soovisin ka oma üldharidust täiendada, mis tuleneb kristlikest põhimõtetest, et võiksin õieti abistada teisi inimesi nende vajadustes, olles nõustajaks, kus vaja. Jumala abiga saavutasin need eesmärgid.
Mida ütled Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudusest?
Jumala tahtel on Vancouveris olemas üks baptistikogudus, kes teenib seal ümbruses elavaid eestlasi meie emakeeles. Võin nüüd 91aastasena öelda, olles kuulunud sellesse kogudusse 58 aastat ja teeninud kaasa pea igas töölõigus, et see kogudus on täitnud Jumala abiga oma ülesannet hästi kõik need 64 aastat, mil ta on olemas olnud. Nüüd, kui koguduses on üles tulnud töö lõpetamise mõtted, tean, et Jumal paneb sellele õiged hinded.
Kas tahad öelda midagi Teekäija lugejale?
Minu sõnum sulle, armas lugeja, on, mis olen kogenud oma pika mitmekesise eluea jooksul: Kogedes Kristust, jõuab inimene niisuguse sisemise rahu, rõõmu ja vaimuliku värskuseni, mis annab talle jõu olla üle olukordadest. Me saame rahu, kui taipame, et oleme võimelised nägema ainult üksikuid niidikesi elu ja Jumala tahte võrratus värvidemängus, aga mitte tervikpilti. Siis võime kergendatult vaikses rõõmus kindlalt öelda, et „neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud” (Rm 8:28).
Peter ja Anne Lepik:
Vend Johannes on meie koguduse üks vähestest Jumala sõna kuulutavatest vendadest, kes kasvas üles Eestis, aga sai teoloogilise hariduse Kanadas. See andis talle unikaalse vaatevinkli – ühe jalaga koduriigis ja teise jalaga immigrandina Kanadas. Kui ta käis Northwest Baptist Theological Seminary's, oli üks tipphetki meie koguduse jaoks igal aastal, kui ta koos kaasüliõpilastega külastas meie õhtust teenistust, kus laulis üliõpilaskoor ja üks üliõpilastest või kaasasolevatest pastoritest jutlustas ning Johannes tõlkis. Õhtu jätkus alumises saalis kohvilauaosadusega. Üliõpilased olid alati meeldivalt üllatunud imelistest kodustest küpsetistest. Johannes on olnud ustav VEÜBK liige ja on teeninud koguduses mitmetes ülesannetes. Eriti on meelde jäänud tema jutlused, kus tema armastus looduse ja Päästja vastu esile tulid. Me igatseme tema kohalolu pühapäevastel koosolekutel ja oleme rõõmsad nende kordade eest, kui ta on võimeline meiega liituma. Kui teda meiega pole, siis teame, et kogudus on tema palvetes ja tema meie omades.