07-08.2017 
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Järgnev lugu räägib teile kahe noore inimese armastusloo, aga mitte ainult. Selles on peategelaseks Jumal ja kulminatsiooniks on enamat kui lihtsalt abiellumine.
Üks 12aastane poiss jooksis Hiiumaal ümber suvila. Tal oli rutt taga ja keel vestil, aga ta pingutas elu eest. Alles siis, kui teatud hulk ringe oli joostud, jättis poiss jooksu ja vaatas kella pealt tulemust. Võis rahule jääda. Ta oli püstitanud uue rekordi ja ees seisis kivivise. Sealt edasi kaugushüpe liivakasti, kus ta alles mõned aastad varem lapse kombel mänginud oli. See oli poiss Indrek Eliel, veetmas oma suvepuhkust saare peal, ja ta oli innustunud XXVI olümpiamängudest, mis samal ajal Atlanta linnas aset leidsid.
Poisil olid ka sõbrad seal. Võeti üksteisest mõõtu, kuni üks nende seast, Daniel Kotsjuba, enamus alasid kinni pani ja Indrekule vaid pikamaajooksu tiitli jättis. Ometigi oli aasta 1996 oma jälje jätnud ja isegi kui keegi eestlastest päris võistlustel medaleid koju ei toonud (E. Salumäe ja E. Nool said mõlemad 6. koha), siis Indrekul lõi südamesse spordipisik. Koos senise liivakastiga jäi selja taha lapsepõlv, algas teismeiga.
Mida ta aga ei teadnud, oli see, et samal suvel, 2. augustil, sündis linnulennult 160 kilomeetri kaugusel Tallinnas tema tulevane naine – Regina Tammiste.
Indrek kasvas üles kristlikus keskkonnas. Ta ema oli nelipühilane ja võttis oma kaks poega Eelimi kogudusse kaasa. Indrek mäletab tollest ajast, et siis tekkis tal pilt Jumalast ja ta teadis, et Jeesus on ametilt päästja, kuid otsus Kristuse kasuks tuli hiljem. Kirjandusena sattus talle kätte David Wilkersoni „Rist ja pussikangelased” ja sellesama autori poolt tugevasti mõjutatud Nicky Cruzi elulooraamat „Jookse, poiss, jookse”. See räägib ühest puertoriiko kutist, kes kasvab New Yorgis üles vanemateta ja seetõttu, ilma tähelepanu ja armastuseta, kujuneb temast jõhkra ja verejanulise bande juht, kuni ühel päeval kõik muutub. Indrek pani lugedes tähele, et Kristus on ka tänases päevas päästjaametis ja kasutab selleks tavalisi inimesi.
Raamatu innustavast pealkirjast ja senisest spordikogemusest hoolimata Indrekust endast suurt jooksjat ei saanud. Küll aga hakkasid talle pinget pakkuma jalgpall ja muusikakoolis õpitud klaverimäng. Ta satub vaatama üht hispaania seebiooperit ja seal ütleb naine ühele pianistile: „Mucho pianisto! Mucho pianisto!” (Väga pianist! Väga pianist!). See on nii tabavalt ja mahlaselt öeldud, et noores Indrekus tekib salasoov, et tulevikus võiks ka tema elus olla üks naine, kes tema klaverimängu kohta sedasi arvab.
Samal ajal kasvas aga Regina üles oma ema ja vanaemaga, isast eemal. Ta mängis oma sõbranna Kirsikaga kodu ning lapsekärudesse panid nad sisse oma koduloomad, kukk Pärlikese ja kana Hõbedakese. Jalas olid tal 12sentimeetrised kontsakingad ja loodud sai ka pood, müügiks kaltsukatest kokku korjatud kasutatud deodorandid. Vanemad prouad ostsid neid tüdrukutelt küll ja tõestasid sellega, et kaastunne pole maailmast, ka Kiviõlist, kuhugi kadunud.
Oma vanaemalt õppis Regina Meie Isa Palvet ja laulu „Mind tiiva alla võta” ja emalt kuulis mitmeid lugusid sellest, kuidas Jumal teda läbi unenägude olla juhtinud ja kinnitanud. Sellega kinnistus kogemus, et Jumal on nendega ja 
hoolitseb nende eest.
Otsus Kristuse kasuks aga ei tulnud Reginal enne 16. eluaastat. Selleks oli vaja suuremas koguses kurbust, üksinda olemist ja julgust küsida: Jumal, kui sa olemas oled, siis kus sa oled? Jumal vastas ta palvele sealsamas, tema toas, ja tüdrukule avanesid mitmed Piibli kirjakohad sellest, kuidas Jumal temaga tegeleb.
Indreku teismeiga oli tormilisem. Vanuses 15–17 hakkas ta kirikust ja seeläbi ka Jumalast eemale hoidma. Tal oli hirm ja ta kartis, et teda koolis usu pärast taga kiusatakse. Irooniana kiusati teda ikka, aga mitte usu pärast. Heakskiit ja kuuluvustunne jäi ka pidutsemistest ja joomistest hoolimata leidmata.
Samal ajal nägi Indrek, kuidas vend Illimar oli leidnud palju paremad sõbrad, ja seda, kuidas ta suvelaagrites Jumala poolt korduvalt kõnetatud sai. Indrek võttis vennalt šnitti ja läks samuti kristlikesse noortelaagritesse. Sealt edasi leidis ta oma tee Toompea nelipühi koguduse noorteõhtutele. See oli koht, kus Indrek üle tüki aja taas tingimusteta armastust koges – ja see kogemus tervendas.
Mis puudutab jalgpalli, siis selles tekkis tal entusiasm koos tuttavatega teha uudisteportaal soccernet.ee. Tema üllatuseks kogus see tuure ja sellest sai Eesti suurim jalgpalliportaal, mis ka nüüd, 16 aastat hiljem, lipulaevana edasi tegutseb. Indreku isa vaatas, kuidas poeg tunde ja tunde spordiajakirjandusse panustas, ja soovitas tal ameti poolest ajakirjanikuks minna. Indrek läkski Tallinna Ülikooli audiovisuaalset meediat õppima, kuid siiski polnud see asi, mis teda lõpuni paeluks.
Samal ajal oli tal Toompea koguduses kujunenud välja kamp sõpru, kellega mindi pastor Allan Lauri jutule, sooviga leida bänditegemiseks ruumid ja pillid. Indrekul on meeles, et nende puhul tehti erand, sest nad oli projektiga nii palju vaeva näinud, et asjad paberile pannud ja seda pastorile näidanud. Ta kiitis poiste initsiatiivi heaks ja sellest sündis bänd nimega Outset, mille lauludest hiljem isegi plaat välja anti.
Oma tulevase naise Reginaga puutus Indrek kokku aga alles siis, kui oli juba Nõmme baptistikoguduses noortejuht ja peale 4-aastast teenistust ordineeriti ta diakoniks. Üks esmakokkupuude oli neil siis, kui Regina oli veel pühapäevakooliõpilane. Indrek mäletab hästi, et kutsus tüdruku noorteõhtule, see aga pani autoakna primadonnalikult kinni ja saatis teda „pikalt”. Noortejuhina oli Indrek karastunud, ta teenis edasi ja kutse vaimulikus töös aina süvenes.
Regina lapsepõlveunistuseks oli saada lauljaks. Esimene ja ainuke plaat, mis neil kodus oli, sisaldas ühe hispaania tädi laule ja sellest tegi Regina rohkem kavereid, kui kokku suudaks lugeda. Üheks eeskujuks oli Taylor Swift, kes kõigest 15aastasena laulis kuulsaks laulu valgest hobusest – „White Horse”.
Üheks oluliseks eeskujuks Regina teel oli pühapäevakooliõpetaja Marius Kuller, kes soovitas tüdrukul koos teistega oma bänd luua. Indrek Eliel määrati muusikaalaseks juhendajaks ja tal oli valmidust Regina ideedega kaasa 
tulla– saata teda klaveril.
Tegelikult oli Reginal temast esmamulje mitte kuigi sümpaatne. Regina ei kiitnud Indreku n-ö „vana kooli pükse” heaks ja eriti ebameeldiv oli vaatepilt sellest, kuidas noortejuht sõi ja toit talle habemesse kinni jäi. See oli hetk, mil Regina otsustas, et mitte kunagi ei taha ta karvase lõuaga meest suudelda.
Indrek suutis säilitada optimistliku hoiaku ja tegi ükskord noortele nalja, et on 21-22aastane (tegelikult oli 29aastane). Selle eest sai ta Mariuselt noomida. Ühtlasi õpetas Marius Reginat, et kui ta peaks tulevikus meest otsima, et see oleks ikka heast materjalist ja oskaks naist kaitsta. Reginale, kes ilma isata üles oli kasvanud, tähendasid need sõnad palju.
Ühel päeval aga Indreku üks unistustest täitus. Regina laulis ja tema mängis klaverit. Ja seesama tüdruk jäi klaverimängu kuulama. Ta pani tähele Indrekus mingisugust emotsionaalsust, mis tavaliselt klaverimängudes puudub. Ühtäkki näis isegi Indreku habe olevat meeldiv ja Indrekust sai nii mucho kui macho pianisto!
Võib-olla äratas kahe noore vahelist armastust üles ka see, et kord näinud Regina unenägu, et ta tulevasel mehel on habe.
Läbi muusika jagati oma elusid ja unistusi. Saabusid jõulud ja see tõi palju elevust juurde. Koos jõulunäidendit harjutades lõi Indrek Reginale käepatsu ja see tõi tüdruku üllatuseks kõhtu liblikaid. See oli aeg, mil Regina õppis Indreku huumorisoont nautima. Jaanuarikuus väljendasid noored teineteistele tundeid.
Indrek seisis suhtega Jumala ees, küsimusega, kuidas edasi? Jumal oli vastuses konkreetne. Suhe on sinu otsus, aga Tema ootus on, et mees võtaks suhet tõsiselt, abielluks ja oleks truu lõpuni.
Kaks ja pool aastat hiljem nad abiellusid. Regina üks tingimusi oli, et Indrek kindlasti oma habet ära ei ajaks. Ühtlasi tegi abiellumine Regina lähedasemaks oma isaga.
Kuid see ei ole veel kogu Tambekute lugu.
Üks sündmus, mis on kujundanud päris palju nende ettevõtmisi, toimus neli aastat tagasi Raplas. Tollane laiem nägemus kutsus noori üles panustama ka väikestesse kohtadesse. Ette võeti Rapla maakond, kuhu kõigi teiste asulate seas jäi Märjamaa. Noored sõitsid bussides igasse ilmakaarde laiali – ja Indrek vastutas Märjamaa projekti eest.
Esimese asjana märkas ta palliplatsil kutte, kes lihtsalt olid seal. Ta võttis palli ja läks nendega mängima. See läks talle endale nii palju korda, et otsustas veel samal suvel kahel korral Märjamaale omal initsiatiivil tagasi tulla, kaasas pall ja Piiblid. Kohalikega saavutas ta hea kontakti ja jäi nendega suhtlema.
Saabus sügis ja Indrek tuli uuesti, kaasas Nõmme noored. Hiljem liitus nende seas temaga ka Regina ja poole aasta pärast korraldati ühiselt neile Sõbrapäevapidu. Nendestsamadest noortest kujunesid aja jooksul mitte lihtsalt noored, kellesse panustada, vaid lähedased sõbrad, keda lasti ka enda ellu.
Üks esimesi poisse, kellega Indrek suhtlema jäi, oli näiteks Lembit, tollal veel 14aastane. 12aastane Aveli oli tüdruk, kellega Regina jäi suhtlema. Möödas on kolm aastat ja käiakse üksteisel külas. Regina on käinud koha peal, rentinud hosteli ja teinud usuringi, mida kohalikud tüdrukud hellitavalt „usutunniks” kutsuvad. Noored ütlevad suures enamuses, et olulisemaid asju nende elus on sõbrad, sest tihti on perekonnad katki. Aga samas, kui kristlastest sõpru ei ole, siis on väga raske olla ise üks kristlastest.
Algul, kui nad seal käima hakkasid, ootas neid ees 30-40 last. Nad jooksid nende järel, samas suutmata pikka juttu kuulata. Kõige kuulatavamad jutlused on olnud 3minutilised, välja arvatud siis, kui räägiti midagi väga isiklikku, nagu näiteks Regina isa hiljutine surm. See läks neile väga korda ja seda kuulasid noored suure tähelepanuga.
Aja jooksul on saanud neli poissi ja kolm tüdrukut päästetud. Indrekule on antud EKB Liidu poolt küllaltki vabad käed ja ta on organiseerinud sinna ka evangeeliumi- ja tervendamiskoosolekud Rada 61. Kuid sellest hoolimata on kohalikke koguduseliikmeid kõigest kolm ja nemadki vanurid. Indreku sõnul on noortel raske usule jääda, sest nad olla kui lilled ohakate keskel. On küllalt ka neid, kes pallimängust on kõrvale jäänud ja vaatavad kõike pingilt, suits suus. Samas ütleb Indrek, et need, kes tahavad, et nendesse rohkem panustataks, nemad tunneb ikka ära.
Tegelikult ei ole Tambekud esimesed, kes Märjamaale panustavad. 90ndate alguses, kui olid ärkamisajad, tõmbas seal asju käima üks teine Indrek, tollane Rapla pastor Luide. Samuti on sinna saatnud töötegijaid Oleviste ja Nõmme kogudus. Üheks strateegilisemaks võiduks peab aga Indrek ikkagi seda, et viimasel aastakonverentsil Märjamaa kogudusena alles jäeti ja uksi kinni ei pandud. Koguduse aastapäeval oli ka liidu president Erki Tamm saatnud kogudusele videotervituse, mida Indrek ja kohalikud rõõmuga vastu võtsid.
Aga mis ikkagi neis Märjamaa noortes nii erilist on? Selliseid noori võiks ju leida ka Nõmme mändide vahelt, Puuvilja tänava kandist? Nii Regina kui Indrek ütlevad kui ühest suust, et ses suhtes ei seisnegi nende erilisus, et nad teistest ebatavalisemad oleksid. Pigem on noored lihtsalt südamel ja sinna on neid asetanud Jumal. Nad ütlevad, et kohati on noored hoopis „kirstunaelad”, kes nende käitumise proovile panevad, aga Jumal on neid kinnitanud kirjakohaga Jeremija raamatust, et tema plaaniks on anda sealsetele elanikele lootust ja tulevikku. Indrek usub, et kui nad niimoodi jätkavad, siis varem või hiljem hakkavad inimestes aset leidnud muutused kaasa tooma ka laiemaid elumuutuseid ja terve kohalik elu võib ümber kujuneda.
Märjamaa kool on andnud mõista, et nad tegelevad tänuväärse tööga, sest need on noored, kes on käskkirjade saamises rekorditegijaid. Noortekeskus, mis hiljuti sinna rajati, on samuti kokku tahtnud saada. Rõõm on olnud selle üle, et kui üks oma tööpäeva lõpetab, siis on Indrek ja Regina platsis. Isegi kui nad käivad seal tunni aja kauguselt Tallinnast.
Peale rohkem kui 10 aastat Nõmmel noortejuhiks olemist on Indrek oma teatepulga edasi andnud. Seda jooksu jookseb nüüd Marius. Indrek lööb kaasa misjoniorganisatsioonis Koma ja aitab luua erinevatel kogudustel uusi jalgpallimeeskondi. Neid on 
nüüdseks Eestis tervelt kaheksa. Samuti sõidab ta Tallinnas taksot ja töötab Pereraadios, tuues sellega leiba lauale ja kuulutades samaaegselt evangeeliumi.
Regina on alustanud uue bändiga. Välja on antud oma plaat ja selle lepingust kinnipidamiseks on antud eelmisel aastal 24 kontserti. Raadiod mängivad Regina Jumala leidmise lugu „Cracked Class” ja tal on plaan järgmisele Eesti Laulule tervelt kolm oma lugu saata. Regina on alustanud õpinguid WAF-nimelises laulukoolis ja maha pole matnud ka kunagist müügitööd. Lihtsalt vanade deodorantide asemel on müügil korralikum kraam. SoodneMoodne ja TrendSinus on netipoed, mis on avatud läbi Facebooki ja Instagrammi ning kus ta poodnikuks on.
Tambekute esimene abieluaasta on olnud tegus. Rohkem kui kolmel korral on kolitud ja paistab, et sellele veel lõppu ei tule. Jumal on pannud Märjamaa lihtsalt liiga sügavale südamesse ja nii plaanivad nad liikuda 40 kilomeetrit Tallinnast välja – Kernusse. See jääb täpselt Märjamaa ja Tallinna vahele ning on järgmiseks sammuks Märjamaale lähemale. Samuti on noorpaar otsustatud sealse kogudusega ametlikult liituda. Üheks nende tulevikusooviks on, et oleks veel inimesi, keda Jumal nendele kaastöölisteks saadab.
„Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust” (Jr 29:11).
