09/2017 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Lehari Kaustel (s 1982) on eesti dirigent ja produtsent, kes jagab oma aega Tallinna, Helsingi ja Haapsalu vahel. Ta on abielus Keitiga, kes on laulja ja muusikateadlane. Nende peres on neli last.
Milline oli teie lapsepõlvekodu?
Lehari: Sündisin Tallinnas, kuigi minu juured pärinevad Läänemaalt. Minu lapsepõlvekodu asub Nõmme mändide all, mille lähedal olid muusikakool, palvemaja ja mänguplats. Olen pärit kristlikust perekonnast. Meie kodus oli tähtsal kohal apostel Pauluse mõttekäik: kui te midagi teete, siis „tehke seda Jumala austamiseks!” (1Kr 10:31) – Ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks). Oma isalt Raivolt olen õppinud töökust ja oma emalt Liivialt järjepidevust.
Keiti: Ka mina sündisin Tallinnas. Minu juured on pärit Lääne-Virumaalt ja kaugemad esivanemad olid pärit Ingerimaalt. Olen üles kasvanud Põhja-Tallinnas. Meie suure pere liikmed ei olnud kirikuinimesed, aga nad olid väga avatud, et ma leiaksin oma tee elus, ja soosisid Jumala otsingut. Mäletan oma lapsepõlvekodust, et Kalamaja ei olnud koht, kus sel ajal keegi oleks väga tahtnud elada. Meie kodu on väga toreda kogukonna kiriku – Kalju kiriku – lähedal. Seal sattusin ma esimest korda pühapäevakooli. Nõukogude aja kohta elasime päris muretult ja represseerimisohtu minu vanavanematel ei olnud. Minu isa Viktor ja ema Maila on värvikad kujud ja nad on minu kujunemisel mänginud väga erinevat rolli.
Minu muusikutee algas viieaastaselt klaveriõpingutega oma vanaisa Vardo Holmi juures.
Millised on teie toredamad pildid kooliteelt? 
Lehari: Mulle väga meeldis koolis käia. Ootasin igal suvel kooli algust. Nii uute teadmiste kui sõpradega lustimise pärast. Minu muusikutee algas viieaastaselt klaveriõpingutega oma vanaisa Vardo Holmi juures.
Keiti: Käisin erinevates koolides. Mul oli otsiv vaim ja mind köitsid erinevad asjad (rahvatants ja ujumine ning loodusring). Ajapikku minu huvi muusika vastu kasvas järjest sügavamaks ja selles oli oluline roll õpetajatel. Esile tõstaksin kahte neist, muusikaõpetaja Eva-Tiina Põllustet ja muusikateadlast Maia Liljed.
Lehari, Sa oled õppinud ka välismaal
Lehari: Jah, Muusikaakadeemia magistratuuri järel õppisin kaks aastat Moskvas dirigeerimist. Muusikaharidusele lisaks olen lõpetanud Estonian Business School’i turunduse ja suhtekorralduse eriala ja õppinud Amsterdami Ülikoolis rahvusvahelisi suhteid.
Kuidas leidsite Jumala? Mis kõnetab rohkem: kas jutlus või muusika?
Lehari: Jumala teenimine on olnud meie pere loomulik osa. Niikaua kui ma mäletan, on Jumal minu elus olnud tähtsal kohal. Mind kõnetab rohkem ikkagi muusika ja siin ei ole vahet, kas instrumentaalmuusika või vokaalmuusika. Aga ma olen elus ka väga häid jutluseid kuulnud ja usun, et hea muusika toetab tugevalt Sõna kuulutust.
Keiti: Minu Jumala leidmine on seotud kasvamise ja otsingutega ning kindlasti on minu õpingud sellele kaasa aidanud. Mäletan kahte toredat seika oma noorusajast. Ükskord otsis Oleviste kiriku pastor Ülo Niinemägi minu onu Mairoldit. Kuna teda ei olnud kodus (õigemini Ülo eksis aadressiga, sest minu onu ei elanud enam seal), siis ta hakkas minuga vestlema ja küsis väga otsekoheselt, miks ma ei usu Jumalat. Argumenteerisin teravalt, ja kuigi olin selle küsimuse üle varem juurelnud, siis nüüd hakkasin sellele veelgi rohkem mõtlema.
Teine lugu on seotud muusikaajaloo kontrolltööga, milleks olin hoolega valmistunud, kuid sain siiski nelja. Arvasin, et tunnen missa osasid väga hästi, aga selgus, et asjad päris nii selged ei olnud. Kui mu isa sellest kuulis, siis ta andis hea soovituse: „Mine Vene tänaval asuvasse katoliku kirikusse ja tutvu missaga lähemalt!” Mõnikord ei teagi, miks on hea mittemaksimaalset hinnet saada. Võib öelda, et läksin uudishimust ja trotsist otsima vastust küsimusele, miks ma sain nelja, aga leidsin hoopis Jumala.
Lapsed ei küsi, kas me läheme kirikusse, vaid kuhu kirikusse me täna läheme?
Kuidas te kohtusite?
Lehari: Tutvusin Keitiga ajal, kui tema otsis missa osasid, kui huumoriga öelda. Tegelikult tundsin ma enne Keiti isa Viktorit, kes oli sel ajal Georg Otsa nimelise Muusikakooli majandusjuhataja. Esmakordselt kohtusime Keitiga aastavahetuse eel, kui soovisin koolist Oleviste kiriku vana-aasta-teenistuseks trumme laenata, ja selleks oli vaja Otsa kooli majandusjuhataja luba. Keegi pidi avama ka kooliukse ja selleks tuli kohale Keiti isa koos tütre ja nende koeraga. Seal me kohtusime esimest korda. Aga põhjalikumalt tutvusime Otsa kooli õpingute ajal. Eriti suurt rolli mängis kooli kohvik (see asus keldris – kahjuks seal enam seda kohvikut ei ole, kuid see on tervele põlvkonnale muusikutele väga inspireerivat mõju avaldanud); kohvikus pakutav legendaarne õunakook ja minu osalus Oleviste koguduse töös.
Kuidas te täna teineteist iseloomustaksite?
Keiti: Lehari on täpselt minu vastand. See on nii hea kui halb. Ma armastan stabiilsust ja rahu, kuid Lehari lõhub seda pidevalt. Teisalt ei ole elu temaga kunagi igav. Lehari on „sprinter”, kes suudab väga lühikese ajaga teha palju tööd suure efektiivsusega. Ta on hea suhtleja, loominguline, seesmiselt motiveeritud, kõrge emotsionaalse intelligentsusega ja ustav.
Lehari: Keiti on tegelikult minu tagala. Ma elan väga stressirohket elu ja Keiti tasakaalukus aitab asju kontrolli all hoida. Keiti on väga põhjalik ja kui ta midagi teeb, siis pühendunult. Ta on „pikamaajooksja”, ratsionaalne, laia silmaringiga, hea huumorisoonega ja väga armastusväärne. Palvetasin alates kaheksandast eluaastast, et Jumal viiks mind kokku õige naisega, kellega luua oma pere ja elada õnnelikult elu lõpuni nagu muinasjutus. Tuleb tõdeda, et nii ongi läinud. Oleme abielus olnud pea 15 aastat ja meil on koos tõesti väga tore.
Kuidas te iseloomustaksite katoliku kirikut ja baptisti kirikut, mis on teile mõlemale tähtsad?
Lehari: Meil on tõepoolest kaks kodukirikut ja me teenime innukalt neis mõlemais. Vahva on see, et lapsed ei küsi, kas me läheme kirikusse, vaid kuhu kirikusse me täna läheme? Nad käivad regulaarselt Oleviste koguduse pühapäevakoolis ja katoliku kiriku jumalateenistusel. Sageli istuvad lapsed ka koori- ja orkestriproovides.
Millist rolli mängivad Tallinn, Helsingi ja Haapsalu?
Lehari: Jagan oma aega tõepoolest peamiselt kolme linna vahel. Töötan osalise koormusega Soome misjoniorganisatsioonis Kansan Raamattuseura. Minu tööülesandeks on koordineerida rahvusvahelise muusikute võrgustiku Crescendo tööd Soomes. See sisaldab muusikute kogunemisi, kontsertide korraldamist, koguduste teenimist, erinevaid kirjatöid, suhtlemist meediaga jne. Olen ka Soome rahvusliku palvushommikusöögi üks algataja ja korraldaja. Olulisel kohal on iga-aastased muusikalaagrid, igal aastal toimub üleriigiline kauneid kunste ühendav kirikuteülene projekt „Valguseöö”.
Keiti: Käesoleval aastal on Leharil palutud ette valmistada 2. detsembril Turus toimuva Kristuspäeva jaoks „Hoosianna” koraal läbi aegade suurima koori ettekandes. Sellega tähistatakse ühtlasi Soome YLE jõuluraadio hooaja algust. Soome on Lehari jaoks nagu teine kodumaa – ta räägib aktsendivabalt, laitmatut soome keelt.
Lehari: Olen töötanud üle 15 aasta Haapsalu Muusikakoolis. Olulisel kohal on olnud koostöö õpetaja Taimi Kopli ja õpetaja Ingrid Arroga. Meie ühine töö on pälvinud tähelepanu nii Eestis kui ka Soomes. Näiteks sai Haapsalu muusikakooli kammerorkester hiljuti Läänemaa kultuuritegija tunnustuse. Dirigenditööle kohaselt ei saa paraku tegeleda ainult muusikaga, vaid tuleb kokku puutuda erinevate tervet maakonda hõlmavate kultuuriprojektidega. Nõnda sündisid Läänemaa oratooriumikoor, Haapsalu uue kontsertsaali idee, III Koraalimaratoni kontseptsioon jne. Minu töö on tihedalt seotud ka Haapsalu Toomkirikuga – koostöös oleme ette valmistanud mitmeid kiriklikke sündmuseid ja kirikuaasta pühade tähistamisi. 
Tallinnas on meie kodu ja kodukogudused. Hetkel valmistan ette Tallinna Jaani kiriku uute tornikellade projekti. Lisaks sellele olen seotud tööga Mustamäe uue kiriku juures, Mustamäe Linnaosavalitsusega, Vanalinnapäevade kirikupäevaga ja EELK Konsistooriumiga. Koostöö Creative Unioni ja üritusturundusagentuuri Royal Experience’iga on eelkõige andnud võimaluse töötada koos oma ala tipptegijatega nii Eestis kui välismaal, töötada välja erinevaid turundusalaseid kontseptsioone ning sõlmida uusi kontakte.
Kõige paremad muusikud istuvad sageli tagumises pingis ja ei tõsta kättki, kui palutakse koguduse muusikaelust osa võtta.
Keiti: Lehari tööd on sageli saatnud oikumeeniline mõõde. Eesti Kirikute Nõukogu on tunnustanud teda lokaaloikumeenia preemiaga. Ta on teinud koostööd kõikide EKNi liikmeskirikutega, korraldanud konfessiooniüleseid projekte, ette valmistanud Maarjamaa ja reformatsiooni juubeliaasta sündmusi ja tseremooniamuusikat katoliku ja luteri kiriku piiskoppide pühitsemisel jpm.
Kuuldavasti oled sa teinud töid ka linna ja riigijuhtide heaks
Lehari: Jah, olen kirjutanud kõnesid Tallinna linnapeale ja abilinnapeadele. Need on olnud seotud „Maarjamaa 800”, „Reformatsioon 500” ja Mustamäe kirikut puudutavate sündmustega. Lisaks olen mõnel korral ette valmistanud ja n-ö lavastanud peaministrite ülesastumisi.
Millist rolli on Sinu elus mänginud GLS juhtimiskonverents?
Lehari: Olen osalenud GLS Eesti juhatuse töös selle algusest saadik. Viimasel viiel aastal olen täitnud GLS Eesti projektijuhi ülesandeid. Julgen öelda, et GLS on õpetanud mind palju nii juhtide kui juhtimise kohta. Väga põnev on olnud raadiosaate „GLS juhtimisminutid” tegemine – see on mind viinud kokku tippjuhtidega üle Eesti.
Millistest arengutest Eesti koguduste muusikaelus te unistate?
Lehari: Ma väga soovin, et kaasaegse ülistusmuusika kõrval säiliksid koorimuusika, klassikaline muusika ja meie esivanemate traditsioonid.
Keiti: Teades, kuivõrd musikaalne eesti rahvas on ja kuivõrd palju nad iseennast läbi muusika avavad, võiks Eesti koguduste muusikaelu olla palju rikkalikum, kui ta tegelikult on. Häda on selles, et kõige paremad muusikud istuvad sageli tagumises pingis ja ei tõsta kättki, kui palutakse koguduse muusikaelust osa võtta.
Kas muusikud kogunevad vahel ka väljaspool kontserte ja ühiseid ülesastumisi?
Lehari: Mõni aasta tagasi tekkis meil koos Joel Remmeli ja Kristjan Mazurtchakiga mõte alustada muusikute palvehommikuid Tallinnas. Need toimuvad kord kuus teisipäeva hommikul kell 7 ja toovad kokku erinevaid muusikuid üle linna. Seal on hea osadus ja vestlusring nii päevakajalistel kui vaimulikel teemadel.
Milliseid artikleid loete Teekäijast?
Keiti: Loen hea meelega kõiki persoonilugusid. Suure huviga vaatan Karita Kibuspuu veergu. Loen meeleldi ka teadaandeid erinevate ürituste kohta.
Lehari: Loen huviga päevakohaseid artikleid ja uudiseid. Teekäijast saab head infot kogu EKB Liidu kohta.
EELK piiskop Tiit Salumäe: Olen koos Lehariga võinud korraldada viimastel aastatel mitmeid suurüritusi, seda nii „800 aastat Maarjamaad” kui reformatsiooni 500. aastapäeva raames. Hiljutisel III Koraalimaratonil Haapsalus suutsime panna kaasa laulma kõikide praostkondade esindajad ja laulda 35 tundi katkematult Issanda auks. Lehari oskab mõelda suurelt ja kaasata suurt hulka inimesi. Soovin, et Lehari töö võiks olla auks Jumalale ja õnnistuseks meie rahvale.
Isa Philippe: Tunnen Leharit, tema abikaasat Keitit ja nende armsat ja kasvavat perekonda juba ammu. Mulle on alati meeldinud see, kuidas Lehari – ja Keiti samuti – on pühendunud Kristuse teenimistööle, aga hoolivad igati oma perest. Lehari on väga julge ja asjalik oma tegemistes, otsib ja avab kogu aeg uusi teid, on hinnatud partner oma erialal.
Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel: Lehari näeb andeka inimese ja väga hea organisaatorina alati suur pilti. Tänan Jumalat tema eest! Olen imetlenud seda, kuidas ta saab hakkama vaimulike suurürituste korraldamise ja vabatahtlike abiliste kaasamisega. Soovin Jumala õnnistust, et ta oleks jätkuvalt viljakas Issanda viinamäel.