Aprill 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Fotod: Perekond Luide erakogu.
Mida kaunist märkad Sa oma elu 66. kevades?
Minu elus on enamasti olnud nii, et saan vaadata ainult ettepoole. Vähemalt kaks korda on juhtunud, et materjalid ja mälestused, mida olen pikka aega kogunud, on korraga hävinud. Olen sellest järeldanud, et elu ei tohi sisaldada väga palju ajalugu, tuleb kõndida olevikus ja mõelda tulevikule.
Hetkel naudin peaaegu kõike, millesse olen kaasatud. Olgu see siis koguduse-, evangeelne-, misjoni- või raadiotöö või lihtsalt pere keskel toimuv. Kui ikka viie- ja kaheaastane lapselaps leiavad, et vanaisa kõrval istuda on parem kui ükskõik kelle teise samas ruumis viibiva isiku kõrval, siis teeb see südame soojaks ja toob tänupisara silma!
Või kui Kehra koguduse noortejuht ütleb peale kohtumist, et sellist pastoriga mõtete vahetamist võiks tihedamini olla, näitab see, et 66 aastaga on kogunenud mõndagi, mis on jätkuvalt aktuaalne.
Vanas kirjas 4-häälsest lauluraamatust valisime igal õhtul „lehest lugemiseks“ kolm laulu.
Mis meenub sagedamini, kui Sa mõtled oma kristlikule lapsepõlvekodule?
Mäletan, et lapsepõlvekodus valitses misjonimeelsus ja Jeesusel oli tähtis koht meie igapäevaelus. Näiteks meenub, 10-aastasena käisime koos 6-aastase õega Pärnu koguduse vanemaid liikmeid külastamas. Isa poolt antud 20 kopikat kulus selleks, et osta liiter piima ja pool pätsi leiba. Sellise varustusega külastasime neid, kes enam kodust välja jumalateenistusele ei pääsenud. Seal me siis tavaliselt laulsime mõned vaimulikud laulud, rääkisime, mis koguduses toimub, koristasime ka tube, kui vaja, palvetasime ja lahkusime.
Meie traditsiooniks oli igal õhtul koos perega musitseerida ja Pühakirja lugeda ning palvetada. Meil olid kodus vanas kirjas 4-häälsed lauluraamatud, kust siis valisime igal õhtul „lehest lugemiseks“ kolm laulu. Hiljem lisandusid ka pillid: klaver, kolm viiulit ja tšello ning isa krõbistas mandoliinet.
Kuidas kohtusid Sa Marjuga?
Marjuga, kellega olen nüüd abielus olnud 36 aastat, kohtusin Oleviste kirikus. Tema ülesandeks oli jumalateenistustel orelit mängida ja ta lõi kaasa ka mitmes muusikakollektiivis. Tol ajal tegutsesid kaks noorteansamblit – IXTYS ja Sanctus. Esimeses osalesin mina, teises Marju. Kuna muusikainimesed omavahel ikka suhtlevad ja käivad samades ringkondades, siis puutusime aeg-ajalt kokku.
Marju vanematekodu asus üsna Oleviste kiriku lähedal ja ühel ilusal päeval pidin saama Kalju baptistikoguduse helimehelt mingit materjali. Pidin sellele järele minema ja kuna Marjul ka sel päeval kuhugi kiiret ei olnud, siis läksime koos. Tol hetkel ei olnud meil veel mingeid plaane ühise tuleviku tarvis. Aga juhtus nii, et jalutasime üle kahe tunni ja minu jaoks oli see päev, mil ma Marjusse totaalselt ära armusin. Pean ütlema, et ma ei ole sellest siiani veel üle saanud!
Mida teevad teie suurpere lapsed
Kui kogu pere veel Eestimaal elas, moodustasime muusikagrupi, millele lapsed panid nimeks Mr Luide Family Singers. Käisime teenimas Eestimaa paljusid kogudusi, kuid mõned korrad kutsuti meid ka Saksamaale, Rootsi ja Soome. Neid reise meenutame alati sooja südamega. Aeg-ajalt saame veel siiani kogu perega kokku ja teeme koos muusikat.
Nüüd oleme jõudnud sellisesse eluperioodi, kus meie viis vanemat last on kodust lahkunud ja neljal neist on juba endal lapsed. Meil on ka kuus lapselast.
Vanim poeg Tarvo töötab kaitseväes meditsiiniinstruktorina, noorem poeg Lauri on Vabaühenduste Liidus kogukonnapraktika programmijuht. Kolm vanemat tütart on oma õnne leidnud välismaalt. Kristel elab Belgias, Sigrid ja Mariliis Inglismaal. Kõigil neil on oma pisike pere. Kõik nad löövad kaasa oma koguduste muusikaelus. Sigrid on Middlesbrough Amazing Grace koguduse ülistusjuht, Mariliis osaleb Newcastle Hillsong koguduse ülistusgrupis ja Kristel teeb sama Brüsseli Wineyard koguduses. Noorim tütar Grete alles otsib oma teed, praegu on tal käsil Lilleküla Gümnaasiumi 7. klass.
Kui Taevaisa on midagi südamesse pannud, siis seda peab järgima ja mitte vaatama inimlikele arvamustele.
Kuidas olete saanud oma suures peres leiva lauale?
Enne abiellumist olin omandanud tugevvoolu elektriku kutse. Töötasin ühes Tallinna suurimas elektrialajaamas dispetšerina, hiljem meistrina. Palk oli selle aja kohta suhteliselt normaalne. Hiljem, kui meid kutsuti jumalariigi tööle, võiks öelda, et Taevaisa on meie eest hoolitsenud ja sellele on kaasa aidanud kogudused, kus olen teeninud. Lühikest aega töötasin ka EKB Liidu misjonisekretärina.
Kristust järgides on loomulik liikuda edasi, kui suur samm on Sulle üks kolimine?
Kui lugeda kokku kõik kolimised, mis minu elus on toimunud, siis tänane elukoht on nr 19. Sündisin Tallinnas, esimene kodu Kuldnoka tänaval on siiani alles. Sealt edasi liikusime läbi Lihula Pärnusse, kus olen elanud viies eri korteris. Ja siis tagasi Tallinnasse. Siit oleme olnud ajutiselt ära kohtades, kuhu on kutsutud jumalariigi tööle.
Mulle meeldib kolida, sest see annab põhjuse teha inventuur asjades, mis aastatega on kogunenud. Tavaliselt leian kraami, mida ei ole kunagi vaja läinud ja arvatavasti ei lähegi. Sellest kolist saab kolimiste käigus pikapeale vabaneda.
Sa oled võinud jalutada muusikamaailma mitmetel radadel. Kus heliseb Sinu süda?
Tõepoolest, muusika on minu elus olnud alati tähtsal kohal, alates vanematekodust kuni tänaseni. Selle tõttu on mul hea meel, et Jumal viis mind kokku Marjuga, kellega koos on palju üheskoos muusikat tehtud.
Ma olen ilmselt „kõigesööja“. Mulle meeldib väga klassikaline muusika, kuid kõige südamelähedasem on siiski nn valge gospel. Olevistes liikudes sai osaletud peaaegu kõigis koorides, peale naiskoori. Rapla päevil moodustus meil koguduses ligi 70 lauljaga noortekoor, mida ma pidin juhatama. „Musta töö“, st laulude valimise ja selgeks õpetamise tegi ära loomulikult Marju. Minu ülesandeks oli koori ees kätega vehkida.
Kollektiiv, mida sageli taga nutan, on gospelkoor Livingstone. Mu süda hoiabki just sellise muusika poole, mida esindab laialt tuntud Oslo gospelkoor ja mulle väga südamelähedaseks saanud gospelmuusika kirjutaja Danny Plett, kes on andnud välja plaadi „Modern Gospel“. Oleme mitmeid tema laule laulnud oma gospelkooriga.
Palvevõrgustik on olnud juba 18 aastat kogu EKB Liitu ühendavaks osadusvormiks.
Millised olulised perioodid kirjeldavad Sinu elu?
Minu elus on olnud päris mitu etappi. Ja igale poole olen ma jõudnud väikese viitega. Lugedes isa poolt kirja pandud elulooraamatut, tuleb välja, et korralikult käima hakkasin alles 2-aastaselt ja ladusalt rääkima 3-aastaselt. Kuuendal sünnipäeval andsin oma õdedele teada, et mind peab nüüd hakkama hüüdma vend Indrekuks. Siiski möödus enne veel kuus aastat, kui öösel kell 1.08 palusin, et Jeesus mind oma lapseks vastu võtaks.
14-aastaselt asusin õppima Tallinna Polütehnikumis. Võiks öelda, et sellest ajast alates on minu elus juhtunud väga palju.
Üks elu põnevamaid etappe algas 1974. aastal, kui kutsusin kokku kuus venda – Helari Puu, Enn Palmik, Jaan ja Mati Bärenson, Mart Rannut ning Joel Roos ‒, kellest moodustus grupp, mida paljud tunnevad KONSIIL'i nime all. See meeskond korraldas Olevistes noortekaid, suvelaagreid Vikipalus jne.
Enne seda sündis aga laulugrupp, mis sai loodud Eliot ja Sirje Preisfreundi pulmadeks. Ansamblisse kuulusin mina koos õdede ja mõnede lähedaste sõpradega. Koosseis jäi tegutsema ka pärast pulmi ja me panime sellele nimeks IXTYZ (kreeka keeles sõnade „Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja“ esitähed, otse tõlgituna „kala“). See oli EKB Liidu kogudustes üks esimesi gruppe, kes alustas kaasaegse muusikakultuuri viljelemist.
Korra juhtus isegi nii, et üks lugu keelati meil ära. Laulu sõnad olid väga head („Võta kõvasti kinni sa oma Päästja käest“), aga kuna lugu sarnanes liialt muusikaga, mida mängiti väljaspool kirikut, siis koguduse juhtide arvates see kirikusse ei sobinud.
Selle grupi jaoks ostsime ka trummid. Esialgu ei julgenud keegi meist neid mängida, kuid ühel teenistusel otsustasin, et teen nende peal esimesed löögid. Sellest sai alguse trummide kasutamine paljudes Eestimaa vaimulikes muusikagruppides.
Üks hull asi meenub veel minu noorepõlve perioodist. Töötasin elektrialajaamas ja üks mu kolleeg tegutses samal ajal ka Noorsooteatri valgustajana. Ühel päeval andis ta teada, et nad vahetavad teatris prožektorid välja. Tundsin huvi, kuhu vanad lähevad? Ta ütles, et mahakandmisele ja äraviskamisele. Palusin, et saaksin neli tükki endale, et Oleviste koguduses kasutatavad ehitusprožektorid asendada korralike valgustitega. Tegimegi konsiiliga asja teoks. Võtsime vanad maha ja asendasime need korralike uutega. Kui aga seda nägi tolleaegne koguduse juhatuse esimees Mirka, sai ta väga pahaseks ja küsis, miks oleme kirikusse toonud teatri. Ta palus prožektorid maha võtta. Kohe me sellele korraldusele ei allunud ja võtsime need maha alles mõne kuu pärast. Käsk tuleb ju täita. Kuid nüüd tuli uus korraldus: kes on prožektorid maha võtnud, peab need kohe tagasi panema! Tõdesin, et ei ole mõtet emotsionaalseid korraldusi kohe täitma hakata, targem on lasta asjadel omasoodu kulgeda, et paljud mõistaksid arengu vajadust.
Järgmine oluline etapp minu elus tuli siis, kui president Joosep Tammo palus mul hakata organiseerima misjonitööd EKB Liidus. See oli väga põnev periood. Valus hetk oli, kui paljudele tuntud misjonär Jim Harrison organiseeris mulle selleks tööks rahalise toetuse välismaalt. Selle peale tulid mõnest kogudusest kurjad kirjad. Kahjuks võttis selline vastutöö üsna palju aega ja energiat, mida oleks saanud kasutada sisuliseks ühistööks. Samas on aga nii, et kui Taevaisa on midagi meile südamesse pannud, siis seda peab järgima ja mitte vaatama inimlikele arvamustele.
Üks oluline samm oli, kui Ingmar Kurg kutsus mind Eesti Evangeelse Alliansi algatusgruppi. 2005. aastal asusin peasekretär Heigo Ritsbeki soovitusel EEA täitevsekretäriks. 2011. aastal, peale tema ametist tagasi astumist, valiti peasekretäriks mind. See on olnud väga põnev aeg.
Oluline on olnud ka tegevus KrIK (Kristus Igasse Kodusse) organisatsioonis. See tähendab kogeda suurt valmisolekut evangeeliumi kuulutamisel konfessiooniti, koguduseti ja isiklikult. Organisatsioon varustab kogudusi, kodugruppe ja üksikisikuid töövahenditega (voldikud, bukletid) evangeeliumi kuulutamiseks ja jüngerdamiseks.
Ma unistan sellest, kuidas korraldada vabatahtlike tööd nii, et oma ülesandeid täites säraksid kõigi silmad.
Sinu Seminari diplomitöö (2013) oli „Tallinna Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühing“. Kas sealt tuli ka Sinu pastoritöösse midagi uut?
Oi, see oli huvitav avastus! Karmeli kogudus oli ka minu isa-ema usuletulemise kogudus, selle tõttu väga südamelähedane. Eelkõige uurisin, miks oli seal koguduses nii palju vendi, suur meeskoor ja palju teisi mehi veel lisaks? Vaatlesin tööjaotust koguduseliikmete vahel, uurisin aruandlust tegevuse kohta. Arvukad toimkonnad töötasid vaimulike otsese sekkumiseta. Ma unistan ikka sellest, kuidas korraldada vabatahtlike tööd nii, et oma ülesandeid täites säraksid kõigi silmad.
EEA peasekretärina kohtud Sa paljude kirikute aktiivsete inimestega. Milline pilt on Sinul Eestimaa kristlastest?
Tõepoolest, ametikoht selles organisatsioonis on andnud mulle suure hulga kontakte, mida ma ilmselt muidu kunagi ei oleks saanud. Minu pilt Eestimaa kristlastest on väga motiveeriv ja julgustav. Ma kohtun ikka ja jälle suuremate ja väiksemate gruppidega, kellel on suur igatsus evangeeliumi levitamise järele. EEAs tegutseb 16 toimkonda. Erinevate eluvaldkondade esindajatega mõtteid ja tegevust jagades on mul hea meel sellest, et kui Jumal peaks tahtma mingil põhjusel Eestimaale hukatust tuua, võin talle öelda, et sellel maal on sadu ustavaid tema järgijaid ja pigem andku oma lastele enam võidmist ja julgust edasi minna.
Olen võinud kohtuda paljude vaimulike töötegijatega, kes esialgse vaatluse põhjal on olnud huvitavad ja inspireerivad oma tegevuse tõttu, kuid ma ei ole teadnud nende vaimulikku tausta. Nüüdseks olen tänu isiklikele kontaktidele avastanud palju tulihingelisi Jeesuse järgijaid.
Sina alustasid palvevõrgustiku. Mida on see side andnud Sulle ja kogudustele, keda oled teeninud?
Nii see on jah! Ilmselt ei oleks paljudel kogudustel selliseid omavahelisi kontakte kunagi tekkinud, kui poleks palvevõrgustikku. Vastastikused külastused, ühised suvelaagrid, palved palvepartneri eest koos kogudusega. See on praktiline võimalus olla lähedasemas osaduses ja ka õppida tundma rohkem seda kogudust, kes on partneriks loositud. Mul on hea meel, et juba 18 aastat on see olnud kogu EKB Liitu ühendavaks osadusvormiks. Mõni aasta tagasi võttis sama idee oma plaani ka Eesti Metodisti Kirik.
Mida tähendab Sulle kiriklik paastuaeg?
Mul ei ole paastuaja kirjeldamiseks otsest märgilist võtmesõna, aga see on mul olnud iga-aastaselt mingi ellu tulnud probleemi lahendamise või paise kõrvaldamise kuu. Söögiga on aga tõesti nii, et minult ei võta see otseselt ära kuigi palju palveaega, samas on aga mõned muud harjumused seda küll teinud ja nende suhtes olen paastuajal püüdmas meelt parandada. Paastuaeg on mulle sihikindlam koos Jeesusega olemise aeg.
Üks soov Teekäija lugejatele!
Soovin, et iga Teekäija lugeja võtaks südameasjaks juhtida üks inimene järgneva 365 päeva jooksul Kristuse juurde, jüngerdada teda, kuni ta liitub kogudusega ja on valmis juba ise olema järgmis(t)ele inimestele evangeeliumi viijaks.
Ja muidugi loodan, et Teekäija oleks sisuline abi ristirahvale kõige selle teostamisel, st tuleb endale soetada. Oma Liidu juba 115-aastane häälekandja on asjalik abimees koguduste suurema pere ühistöösse kasvamisel.