Detsember 2019 
Maarja-Liis Mölder, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus
Tõtt-öelda on natuke veider järgnevat intervjuuks nimetada. Kirjanik Kaarel B. Väljamäe (38) on minu jaoks ennekõike sõber. Temaga vesteldes olen mõndagi õppinud ja päris paljust terveks naernud. Meid ühendab muu hulgas luule ja Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus, mille üks rajajaid samuti Kaarel on. Sinul, armas lugeja, on nüüd võimalus ühte meie pühadeeelset jutuajamist „pealt kuulata“. Me ei pane seda üldse pahaks, hoopis loodame, et kõnetab.
Jumal ei anna ande niisama, vaid eesmärgiga. See on millegi teenistuses, mida tema tahab korda saata.
Milline on kõige varasem jõulumälestus, mis Sulle meenub?
Vanaema-vanaisa maja ja vanaisa tehtud vorstid. Neid me sõime alati peale kingituste avamist ja kõike muud. Vanaisa ütles, et „pane ikka moosi ka”. Meil oli kindel pühaderutiin. Nii meie kui vanavanemad elasime Kohilas, aga meie olime korteris, nii et jõuluõhtu veetsime vanade juures. Neil oli oma maja.
Mida jõulud tollel ajal Sulle tähendasid?
Et saab hästi süüa ja ... eks ma ootasin kingitusi ka muidugi. Mäletan, et otsisime neid vennaga ema peidukatest üles, kui olime jälile saanud, et päkapikke olemas ei ole. Muuseas, kui veel neid uskusin, siis tahtsin kord päkapikul kuidagi elu mugavamaks teha. Kujutasin ette, et ta on väsinud, kui minu juurde jõuab, ja meisterdasin talle sussi sisse pesa, kus ta puhata saaks.
Kas Sa olid hea laps?
Tegelikult olin. Hea laps, kellel juhtus asju (naerab).
Siis on hea, et mu järgmine küsimus ongi mõni toonane pahandus.
Mul on kaks aastat vanem vend ja paljud minu pahandused on temaga seoses. Ma ei saa neid tema kaela ajada, aga me olime kaasosalised. Tavaliselt tegime pahandust siis, kui õde oli koolis ja ema oli sunnitud jätma meid korraks omapäi. Siis alati juhtus. Näiteks padja lõikasime lõhki – terve korter oli sulgi täis ... ja teinekord ujutasime põrandad üle, et liugu lasta...
Mingi osa neist olen kirjutanud sisse näidendisse „Kriipsud uksepiidal“. Seal on küll palju teiste lugusid, aga ka nii mõnigi meie sigadus.
Seda etendust tahaks lausa uuesti näha... 
See läks kahjuks novembris mängukavast maha, aga saab vaadatavaks Elisa Elamuse kaudu, sest koostöös Linnateatriga tahetakse mõne lavastusega seda platvormi katsetada.
Kas Sa võid täna öelda, et käid oma kutsumuses?
Jaa. Kusjuures see on ka jõulude ja jõulukinkidega seotud. On üks minu jaoks hästi tähendusrikas kingitus, mida ma ei avanud tegelikult siis, kui selle sain. Olin siis 14. Mitte sellises eas, kus sa loeksid mingeid vanu jutluseid. Aga vanaisa kinkis mulle Evald Männi jutluste kogu. See oli veel põrandaalune trükk, sees vanaisa pühendus, millest võis järeldada, et autoriga tuleb tutvuda. Enne Allika koguduses tööle asumist leidsin raamatu oma riiulist uuesti ja vaatasin seda pühendust. Korraga sain aru, et see räägib minust ka. Nii jutlused kui vanaisa sõnad kõnetasid päris tugevalt. Nii et see mu kutsumus vist on, jah.
Me püüame suunata laste südant Jumala armuga. Käitumise korrigeerimisest üksi jääb väheks.
Olla mõlemat korraga?
Jaa. Mulle tundub, et äkki mu kutsumus on lahendada ära pinge nende kahe ameti vahel. Nad liiguvad paralleelselt, aga kumbki kisub ka eraldi. See on päris töö kohe, et neid koos toimima panna. Alati ma ei saa sellega hakkama.
Kuidas Sa kirjandusliku anni enda seest avastasid?
Keskkoolis kirjutasin oma esimesed tekstid ja viisin kirjandusõpetajale. Päris kindlasti ei olnud ma nii andekas, kui mulle tollel hetkel tundus. Aga midagi seal pidi olema, sest tal läks silm särama. Eks ma torkasin oma kirjanditega ka silma. Mäletan, et õpetaja ütles: „Vat kus poiss kirjutab!“ Nii et võib-olla tajusin seda hoopis mingi peegeldusena, et äkki siin midagi on.
Õieti mulle tundub, et me ei avasta andi, vaid rõõmu. Mäletan täpselt seda momenti, kui panin oma esimese teksti kirja ja see tekitas mingi uue rõõmu, mida polnud varem tundnud. Siis sa näedki seost tegevusega, hakkad sama rõõmu jälle otsima.
Sa oled mind kui nooremat kolleegi õpetanud, et peabki regulaarselt maha istuma ja kirjutama hakkama, isegi, kui mingit hiilgavat ideed parasjagu pole.
Järgmine läbimurre tulebki siis, kui saad aru, et see rõõm ei tule niisama, vaid peab vaeva ka nägema, kaevama. Paremaks läksid minu teksid siis, kui olin piisavalt kirjutanud ja piisavalt elanud. Seesama vanaisa ütles mulle pärast minu esimest kogu, et kuule, kirjuta teinekord nii, et lihtne inimene ka aru saab. See on vist kõige parem kriitika, mis ma olen saanud. Eks selles raamatus oli eksistentsiaalset ängi, mingit olemise hämarust ja muud taolist, võimalik, et mõned ägedad kujundid ka, aga... Mingi oma keel tekkis siis, kui olin juba isaks saanud ja ka piisavalt kirjutanud.
Kirjaniku-pastori sulam toimib ka selles, et ma mitte ainult ei kirjuta, vaid annan tekstile ka oma hääle. Just auditooriumi ees hakkab asi õieti tööle. Lisaks rõõmule, mida see pakub, on seal oluline ka vastutus. Tuleb aru saada, et Jumal ei anna ande niisama, vaid eesmärgiga. See on millegi teenistuses, mida tema tahab korda saata.
Aga kuidas Sa pastorikutse ära tundsid?
Ise tunned-tahad ja kogudus tunnustab, kogu lugu. Kui täiskasvanuna kutset koged, siis tagantjärele tundub, et pääsu polnud niikuinii. Näiteks mäletan, kuidas jalutasin ühe tüübiga alati trennist koju. No küll ta vatras ja vatras... Mina lihtsalt kuulasin ja vahepeal küsisin midagi lisaks. Ta rääkis tihti ühest oma sõbrast, kes samuti mulle nendevahelisi asju jagas. Ma ei hakanud neile üksteise versioone tutvustama. Lihtsalt kuulasin. Ühesõnaga, mulle on lapsest peale asju usaldatud.
Muidugi on õige öelda, et Jumal kutsus mind. Aga mida aeg edasi, seda rohkem näen, et Jumala käekiri on jälgitav ja tunnetatav läbi inimeste. Jumala Poeg sai inimeseks, käis meie keskel viisil, mis tegi Jumala tuntavaks. Täpselt samamoodi tegutseb ta koguduses nii palju läbi inimeste. Minu vanaema on siinkohal märkimisväärne tegelane. Ta oli koguduse karjane. Mitte ametlikult ega ameti poolest, aga anni ja kutsumise mõttes koguduse ja kogukonna karjane. Ta oli inimene, kellele räägiti oma elust, kes kuulas ära ja kes palvetas inimeste eest. Nii et midagi on veres ka.
Millal Sa teenimist alustasid?
2010 ordineeriti mind Allika koguduse diakoniks ja asusin pastor Helari Puu kõrval tööle.
Üksildusega toimetuleku küsimus võiks olla suunatud neile, kes end üksi ei tunne.
Sa oled varem ka öelnud, et Su vanaemal oli oskus kuulata. Kas Sulle tundub, et tänapäeval on sellest oskusest vajaka, ja millest see tuleb? 
Ma arvan, et oskus oleks kõigil olemas, aga ajast on puudu. Kuulamiseks tuleb aega võtta ja ruumi teha. Sõnu on muidugi hirmus palju me ümber, seda, mis meid üles ärritab ja sunnib kaasa karjuma. Kõike on nii palju, et me ei jaksagi kuulata. Tundub lihtsam ise kohe sekkuda, sõnavool tõmbab meid kaasa.
Tegelikult peaks rääkimise eeldus olemagi see, et oled õppinud kuulama. Triin Soomets on öelnud: „Luuletusi tehakse sõnadest ja vaikusest.“ Laps hakkab ka rääkima, sest ta kuuleb, kuidas vanemad kõnelevad. Samamoodi tulevad kuuldust usk ja usuteod. Selles mõttes tuleb beebiks saada. Kui nutt välja arvata, siis on neil päris palju mõistust, et vakka olla ja tähele panna, mis nende ümber toimub.
Millised sisemised dilemmad Sul nende kahe ameti ühendamisel on? Kas vahel mõtled ka, et hea mõte küll, aga kristlasena ei saa kõike kirjutada vms?
Kusjuures minuni on kellegi teise kaudu jõudnud küsimus: millal see Väljamäe siis vaimulikku luulet hakkab kirjutama? Ise on ju pastor ja... Aga väljendusvabadusega ei olegi dilemmad seotud. Ma ei tunne, et oleksin piiratud. Elus on kõike. Kui sa ka räägid loomingus inetult või inetutest asjadest, siis lõppkokkuvõttes on minu meelest küsimus, mis on su positiivne programm, kuidas sa selle ära lahendad. Päästelugu ilma pika patu peatükita ei jutusta. Oma sõnade eest pead vastutama igal juhul, sõltumata maailmavaatest.
Pinged on viimasel ajal seotud kõige rohkem ajaga. See on ka põhjus, miks ma näiteks praegu ainult kirjutan ja ei osale koguduse juhtimises. Need mõlemad on lihtsalt väga aeganõudvad rollid.
Öeldakse, et ära küsi, kus inimene töötab, vaid, mida ta oma rahaga teeb. See rääkivat rohkem.
Mingi osa läheb alati kogudusele, punkt üks. Kipun ostma ka raamatuid. Ja teatris käin, kuigi palju vähem kui tahaks. Vahel saab rahaga teha ka kedagi rõõmsaks, kellel on väga vaja ... aga enda ees ei sobi pasunat puhuda. Ma olen kasvanud sellises peres, kus ei ole ses osas tagasi hoitud. On endal vähe või palju, ikka tundub, et teistel on raha rohkem vaja. Sellise lahkuse kultuuri ees võib pasunat puhuda küll.
Mulle meeldib ka naisega üks-ühele aega veeta, minna temaga kusagile. Sinna ma panen väga hea meelega raha.
Jõudsimegi jutuga Su abikaasa Melitani. Olete 13 aastat abielus olnud. Kuidas te leidsite teineteist?
Ma rääkisin ta surnuks. (Naerab)
Tegelikult me kohtusime esimest korda oma sõbra sünnipäeval. Sõber sai viis. Mina olin kuuene. Ma kasvasin samas koguduses Melita parima sõbrannaga, nii et see oli paratamatu, et me kusagil trehvasime. Aga mul on veel üks sünnipäev meeles. Ma arvan, et ma olin kaheksane, Melita aasta noorem ja tema õde omakorda veel aasta. Tüdrukud ajasid poisse taga ja ta õde rebis mind kuidagi mänguhoos pluusist nii, et kõik nööbid tulid eest ära. Ja naeris selle peale, pea kuklas.
Melita selle peale noomis oma õde. Mäletan ennast tol hetkel mõtlemas, et nii mõistlik tüdruk. Melita õde oli ka muidugi hea laps. Lihtsalt asju juhtus.
Tihedamalt hakkasime Melitaga suhtlema, kui tulin Kohilast ära ja me sattusime Viimsi keskkoolis paralleelklassidesse.
Vahel öeldakse: ma võtan oma sõnad tagasi. Tegelikult seda ei saa teha.
Sa oled öelnud, et heas luules on alati armastust. Mis see armastus siis ikkagi on?
Äkki armastus ongi see, mis otsa ei saa. See, mis pinnale jääb, kui mitte midagi muud enam ei ole?
Samas, inimesed ju ütlevad lahku minnes sageli, et armastus sai otsa?
Tegelikult ma tean seda tunnet. Ta kulub ära. See on nagu toit, sa vajad kogu aeg uut. Aga Jumal annabki, nii abielus kui ka koguduses. Tema ongi armastus, kes ei saa otsa.
Aga inimese armastus võib saada. Ma olen laulatuse kõnedes korduvalt öelnud, et armastus ei ole tunne, vaid teod, mis tunde tekitavad. Tunnet annab taastoota, aga kui tõesti on täiesti nullseis, siis on seda väga raske teha. Lõpuks tuleb jõud ikka Jumala käest, nagu kõik hea. See on tema arm, kui jaksad ennast kokku võtta, et uuesti armastama hakata.
Oled tänaseks kolme lapse isa. Kuidas distsiplineerid neid nii, et see toimiks?
Tead, ma mõtlesin täna hommikul selle peale, kui noorem tütar jonnis ja ei tahtnud lasteaeda minna. Lõpuks me saime ikkagi mindud ja kodu poole jalutades jõudsin selleni, et lapsi kasvatatakse mõõdukate ähvarduste, rohkete hellituste ja hea huumoriga. Tõsisemalt rääkides: me püüame suunata laste südant Jumala armuga. Käitumise korrigeerimisest üksi jääb väheks.
Paljude inimeste jaoks on jõulud hoopiski kõige üksildasem aeg. Statistiliselt võtab siis ka kõige rohkem inimesi endalt elu. Kuidas üksildusega toime tulla?
Tead, mis. Jumalas ei ole üksildust.
Siis miks ma ei tea, kas ma olen Jumalas? 
Eks vahel ongi selline tunne. Elame oma patuse loomusega rikutud maailmas ja see rebib eemale. Ühesõnaga, me ei ole veel täiesti päästetud ju, kaasa arvatud üksildusest. Aga minu jaoks oli see ühel hetkel nagu ilmutus, et Jumalas ei ole üksildust, Sõna sai kogemuseks. Ega ta ilmaasjata ütle, et inimesel ei ole hea üksi olla, üksiolek ei ole jumalanäoline olek.
Aga siis ta ju tegi ka selleks midagi, et see muutuks?
Jah, täpselt nii. Ta ei öelnud Aadamale, et tule nüüd toime sellega, vaid andis talle Eeva. Ühesõnaga, meid ei ole loodud olema üksi, tuleb ikkagi leida kaaslasi, anda ennast kaaslaseks. Aga selles mõttes on see hea küsimus, kuidas toime tulla, sest väga tihti, kui inimene juba on üksi, siis tal on päris keeruline teha ise esimest sammu, et minna kellegi juurde. Kui sa suitsiidi teemat puudutad, siis selles mõttes endalt elu võtmine on nagu üksilduse lõplik realiseerimine – keegi ei tule inimese juurde, ta tunneb end väärtusetuna ja elust lahkuda on ainumõeldav samm. Ja kahjuks ei aita alati ka see, kui minnakse üsna lähedale. Lõpliku eraldatuse otsus on juba tehtud. Olen seda kahjuks näinud.
Üksildusega toimetuleku küsimus võiks olla suunatud neile, kes end üksi ei tunne. Me peaksime aru andma, et see ei ole iseenesestmõistetav. Ja tegema silmad lahti, äkki keegi ei tule toime ja kannatab. Sinul on seda sammu palju lihtsam teha, sest sul on see ressurss olemas, oled armastatud. Ka kristlased on ju vahel üksildased, hoolimata sellest, et sulle öeldakse, et Jumal on sinuga ja nii edasi. Kuidas on Jumal kellegagi? Osaduse kaudu. Ligimese kaudu.
Mis Sinu jõulusoov on?
Mind teeb tõsiselt murelikuks, kuidas me räägime üksteisega, päriselt. Ka ristiinimesed, näiteks sotsiaalmeedias. Vahel öeldakse: ma võtan oma sõnad tagasi. Tegelikult seda ei saa teha. Saab nii öelda, aga juba saadetud sõna mõju jääb alles. Verbaalne jalajälg. Sõnavabadus on suurepärane jõulukingitus, see pole iseenesestmõistetav. Ma sooviks, et me õpiks vastutama. Vastutus on see, millega ühiskonda üles ehitada.
Jõulud on natuke selline aeg ka, kus paljud inimesed justkui satuvad kellegi sünnipäevale, keda nad ei tunne. Kuidas jõuda mittekristlasteni?
Ma millegipärast arvan, et see on väga raske juhtuma täis kirikus ühe superjutluse kaudu. Väga paljud lood, ka jõululugu, on tagantjärele suured. Tollel hetkel, kui see sündis, said väga vähesed aimu, mis toimub. Äkki see on mingi vihje ka selle kohta, kuidas inimesteni jõuda – kohas, kus ei ole liiga suured prožektorid mitte kellegi peal. Tasub võtta ühendust mõne inimesega, kellega pole ammu võtnud. See on oluline, nii on valgus selle inimese peal. Me teeme koguduses tihti seda, et kui keegi tuleb mõttesse, kes on kaugeks jäänud, siis me ainult palvetame. Jumalaga võtame tema pärast ühendust, aga inimese endaga mitte. See on narrus! Mõlemat on vaja. Jumal juba ammu mõtleb selle inimese peale, sellepärast ta sulle meelde tulebki! Nii et üllata kedagi sellega, et oled olemas, olgu ta usklik või uskmatu.
NAGU INGLI TIIB
minu inglitel ei ole eriti tiibu olnud
minu ingel on minu inimene
keegi kellel olid tumesinised dressid
ja ta jooksis kiiresti
mina jooksin sama kiiresti
lootuskiiresti
ingliga tuleb pidada sammu
kui oled eksinud
mina olin metsas
kaasas kaart ja kompass
aga kirjaoskus null
palvetada tohivad ka kirjaoskamatud
minu ingel tundis kirja
tundis metsa tundis minu ära
tuli mulle järgi
mina tundsin ainult hirmu
aga ma usaldasin teda
ma sain metsast välja
lõpuks ta veel viipas mulle
me ei vahetanud sõnu
mul ei olnud teda enam tarvis
ja tema läks ilmselt teisi otsima
ingli tundsin temas ära aastaid hiljem
minu ingel on minu inimene
minu tütar
on hommik
tütar on pahur
kaheksa ja pahur
kohvi ta ei saa endale lubada
mina olen peaaegu 38 saanud
endale mõndagi lubada
saanud elult kõik mis tahan
ja nüüd kõõlun kõigi unistuste täitumise kuristikus
ma olen seal üksi
panen kohvi kõrvale
ja võtan tütrel käest kinni:
saara, kas sa palvetad mu eest?
kas sa eile palusid?
ei mäleta
ta arvutab
üleüleeile palusin
mida sa palusid?
ei mäleta
on väga hea elada unustades
ja olla kaheksa
ja võib-olla mõnel hetkel ainult tema
saab mul hoida käest kinni
pahaaimamatult
tundmata seda kuristikku
mille serval ta istub
mu kõrval
ta ei tunne minu raskust
kuigi tunneb mu sõrmi
ja nii on kõige parem
tema teadmatus on õnnistus
mis lubab mind kinni hoida
kui ma midagi üldse tean inglite omadustest
siis ilmselt on see kergus
kui üldse midagi
siis kerguse jõud
pahuralt ja kaheksa aastaselt ületab ta gravitatsiooni ja meeleheite
sest ta ei tõmba oma kätt ära
see on kõik mida tuleb sel hommikul teha
kes muu kui ingel saab sellega hakkama
kui sellega saab hakkama tema
siis saab sellega hakkama igaüks
lihtsalt ära tõmba oma kätt ära