Aprill 2020 
Enn Palmik, Tartu Annelinna koguduse pastor
Fotod: Anete Toming
Istun Tallinnas Mustamäel oma vanemate korteris ja meenutan, kuidas 50 aastat tagasi astusin 12-aastase poisina koos isaga tühja tuppa. Toona ei olnud siin veel mööblit, kuid aknalaual lebas Piibel. Enne kui jõudsime ringi vaadata, avas isa Pühakirja, luges ja palus uuele kodule õnnistust. Oli ta ju Siberist tulnud ja mõistis milline väärtus on oma kodul. Nüüd, palju aastaid hiljem, võin tõdeda, et see Endli ja Imbi avatud ustega kodu on olnud õnnistuseks mitte ainult nende perele, vaid ka sadadele teistele. Meenuvad ajad, kui salaja kogunesid siin pühapäevakooli lapsed ja noored. Poisid kutsusid oma kohtumisõhtutele Priit Rannutit, Osvald Tärki ja teisi. Aastakümneid on võinud nendes tubades koguneda Oleviste koguduse kodugrupid. Kõiki tulijaid on vastu võetud armastuse ja kaetud lauaga.
Praegusel keerulisel ajal on mul eesõigus koos Teekäija lugejaga vaadata tagasi Endli pikale elule ja küsida: „Kuidas on võimalik tulla läbi elu raskustest kibestumata?“
Karl Reitsi vastus oli lühike: „Jumal ütles mulle!“
Kus möödus sinu lapsepõlv?
Sündisin 1931. aastal Noarootsi vallas Pürksi külas. Meie kodutalus elas koos mitu põlvkonda. Kui minu isa Johannes abiellus, ehitas ta oma perele juurde kolm tuba. Ta oli kuldsete kätega mees, kelle puutöökojas valmis ka uue maja mööbel. Igaks sünnipäevaks meisterdas ta mulle puust treitud poisi, kuni kuuendaks sünnipäevaks sain kingiks päris venna. Õde mul juba oli, minust kaks aastat vanem. Meie ema oli rahvuselt rootslane, kelle kodukeeleks oli olnud rootsi keel.
Noarootsi poolsaarel elas jumalakartlik rahvas. Üsna suures Paslepa külas elas pea igas talus usklikke, kes olid ehitanud üles kaks palvelat. Ühes kogunes evangeeliumi kristlaste vabakogudus ja teises nelipühi kogudus. Kui evangeeliumi kristlased pidasid äratusnädalaid, said paljud koolinoored päästetud. Koguduses oli suur koor ja koorijuhiks kohaliku Pürksi kooli direktor. Paraku ei tahtnud õpilased direktori käe all laulda ja läksid pigem nelipühi kogudusse, kus oli ka tugevam noortetöö. Selliselt teenisid kaks kogudust kõrvuti oma andidega.
Kas sinu lapsepõlvekodus käis palju külalisi? 
Meie kodus ööbisid äratusnädalaid pidama tulnud vennad Johannes Laks, Aleksander Sildos ja teised. Lastele oli see samuti põnev aeg. Koosolekud toimusid õhtuti, aga päeval oli külalistel meie jaoks aega. Samuti tehti sel puhul pidulikumaid toite. Meie talus ööbis ka prohvet Karl Reits. Tal oli Paslepa mõlemale kogudusele karm sõnum: „Siia kogudustesse on lastud sisse valeõpetus. Need palvelad jäävad inimestest tühjaks, pannakse kinni, lõhutakse maha, maa küntakse üles ja nende asemele rajatakse põld.“ Vennad palusid, et ta seda sõnumit kantslist ei kuulutaks, sest koguduses on niigi ülearu pingeid sisse tunginud ursanistide pärast, kes nõudsid ümberristimist Jeesuse nimesse. Õhtul, kui Reits öömajale tuli, küsis üks noor vend temalt, kuidas ta seda kõike ette teab? Karl Reitsi vastus oli lühike: „Jumal ütles mulle!“
Kooli läksid sa kaheksa-aastaselt?
Esimesse klassi läksin 1940. aastal, kui algasid kiired muutused. Vene väed olid siis juba baasides. Koolis keelati usuõpetus ja elu läks aina ärevamaks. Kui sakslased sundisid vene väed taganema ja võtsid võimu üle, lubati rootslastel peredega lahkuda. Paljud seda tegidki ja ka palvelad jäid tühjemaks. Uus põgenemine algas siis, kui vene väed olid taas Eestisse jõudnud. Rehealustes ehitati valmis paadid. Õhtupimedas võeti rehemaja seinad maha ja ratastel paat lükati vette, et öösel jõuda piirivalvest ohutusse kaugusesse. Kopsimist ja paatide ehitamist oli see aeg palju kuulda.
Meie isal oli ka paat valmis ja tuli otsustada, kas põgeneda või jääda. Uskliku mehena pani ta põlved maha ja palus: „Jumal, ma palun sinu juhtimist ja kui võib, siis saagu minu kolm last selles küsimuses kaalukeeleks.“ Pere nõupidamisel oli laste üksmeelne soov jääda Eestisse. Isa kätega valmistatud paat saadeti teele. Suur torm viis selle Soome randa, kus paat purunes, kuid inimesed pääsesid. Ühiselt tehtud otsust võeti kui Jumala vastust ja selle üle ei nurisetud ka siis, kui tulid raskused ja teekond Siberisse. Peale põgenemislainet jäid palvelad tühjaks ja uksed suleti.
Millal tegid sa oma isikliku otsuse Kristuse kasuks?
1948. aastal tulin Tallinna õppima. Vahepeal polnud ma saanud viis aastat kirikus käia. 1. jaanuari hommikul kutsus õde mind Immaanueli kirikusse. Seal oli palju noori ja peale jumalateenistust tuli koolivend Arnold Laurik kohe rääkima ja seejärel Allar Puu. Viimane võttis mul nööbist kinni ja küsis, kas ma olen Jumala laps. Ma olin näinud palju inimesi otsuseid tegemas. Teadsin, et pean ka kord ise selle tegema, kuid ei olnud senini kiirustanud. Allar ütles, et just täna on õige päev, ja seal andsin oma elu Jumalale. Sain aga vaid mõned kuud koguduse keskel käia ja usus kasvada, uusi sõpru leida.
Mis katkestas sinu kirikutee?
24. märtsi õhtul 1949. aastal nägin tänaval Allar Puud. Leppisime kokku, et kohtume järgmisel päeval kirikus. Seejärel läksin tädi Roosi juurde, kus ma Tallinnas elasin. Öösel kell neli koputati uksele ja tuldi mind kinni võtma. Olin vaid 17-aastane ega osanud aimata, mis võiks minu süüks olla. Kästi asjad kokku korjata, kaasa lubati võtta kuni kaks tonni kraami. Mul olid seljas koolipoisi riided, kummimantel ja käes väike kohver. Selles olid koolilõpu ülikond, kingad, kaustik ja Uus Testament. Tädi andis kaasa lusika, kahvli, padja, teki ja soolapekki. See oli kogu mu varandus, millega mind Tallinnast Uuralitesse veeti. Jätsin tädi ja Eestimaaga hüvasti selle teadmisega, et ma neid enam kunagi ei näe.
Siberis anti esimene vaba päev alles külvitööde lõpul.
Elu Siberis 
Siberis oli lumi maas ja krõbe külm. Mind pandi suveriietega lahtisesse veoautokasti ja veeti 75 km kehva teed mööda. Olin nii külmavõetud, et arvasin, et ega ma selles elus enam sooja saa. Ööseks sain siiski ahju taha magama ja hommikul ärgates olin õnnelik, et mul on taas soe. Järgmised 75 km tuli sumada jala läbi lume ja pori kolhoosi keskusesse. Seal olid noored mehed külvi ajal kõige nõutum tööjõud. Esimene vaba päev anti alles külvitööde lõpul. Jalutasin metsas ja mõtlesin, et on nelipühad ja inimesed kogunevad Eestis rõõmsalt kirikusse. Minul ei olnud sellel päeval midagi süüa. Ainus, mis ma metsast leidsin, oli karulauk. Proovisin toorelt, ei olnud maitsev, seejärel keetsin, läks kibedaks. Praadimisel jäi hoopis panni külge kinni. Lõpuks sõin ikkagi koos hobusega toorest karulauku.
Enamus seitsmest Siberi-aastast olin kullakaevanduses õhuraudtee ehitusel. Meile toodi suured ja rasked metallist detailid, millest pidime mägede tippudele kokku panema 32 m kõrgused postid ja sinna vahele vedama trossid vagonettide liikumiseks. Töö tegi keeruliseks see, et talvel oli u -40 kraadi ja tuul kiirusega 30 m/s. Talveõhtud olid pikad ja tubades väga kitsas. Minu toakaaslane oli muusik ja õpetas mind mandoliini mängima. Valmistasime eesti poistega ka kandle, millele trosside seest võetud traadist keeled peale panime. Nii moodustus väike ansambel, kellega koos mängitud sai.
Olin Siberi-aastate jooksul kolm korda sunnitud allkirjastama paberit, kus oli kirjas, et olen saadetud asumisele igaveseks ajaks. Iga kord oli süüdistus erinev. Saatsin lõpuks Moskvasse kirja ja küsisin, milles ma süüdi olen? Kiri saadeti edasi Eestisse ja 1956. aasta alguses tuli teade vabaks laskmisest.
Mis tunnetega sa Eestisse jõudsid?
Teadsin, et ka minu vanemad, õde, vend, vanaisa ja vanaema olid küüditatud. Vend ja vanaisa puhkasid selleks ajaks juba Siberi mullas. Peale seda, kui olime koos õega pühapäeva hommikul Eesti piiri ületanud, mõtlesime, kuhu me Tallinna jõudes suundume? Et Henno Hunt oli mulle Siberisse kinnitavaid kirju saatnud, koputasin tema uksele. Mind võeti armastusega vastu. Juba samal õhtul võisin Oleviste kirikus kohata sõpru. Allar Puu oli kutsutud äsja mandoliinikoori juhiks ja ta palus mind appi pille häälestama. Kui ta kuulis, et ma olin vahepeal mandoliinimängu õppinud, andis ta mulle pilli koju ja käskis järgmisel harjutusel osaleda.
Nüüd oled mandoliinikooris kaasa teeninud 60 aastat, nendest 20 koorivanemana.
Mitte mina üksi, vaid koos abikaasa Imbiga. Olin Siberi elukoolist läbi tulnud ja näinud, kuidas võivad abielud karile joosta. Sellepärast seisin Jumala ees ja palusin, et Taevaisa näitaks, kellest peaks saama minu naine. Jumal vastas selliselt, et sealtsamast Oleviste mandoliinikoorist ma ta leidsin. Oleme võinud koos elada pea 63 aastat. Võin öelda, et Jumal ei tee vigu, teda võib usaldada! Lisaks on ta kinkinud meile kaks last, kuus lapselast ja üheksa lapselapselast.
Võin öelda, et Jumal ei tee vigu, teda võib usaldada!
Kas su südames kibedust ei ole, et sa tookord otsustasid Eestisse jääda ja sellepärast kõigist nendest raskustest pidid läbi tulema? 
Ma pean kõike seda Jumala juhtimiseks ja ei süüdista kedagi. Kui mind 1987. aastal esimest korda Rootsi lubati, siis ma nägin, kuidas paljud põgenikud olid seal hea eluga harjunud ja Jumalast kaugele jäänud. Kohtusin ka selle mehega, kes toona oli Karl Reitsi käest küsimusi küsinud. Tema esimene küsimus minule oli: „Kas Paslepa palvelad on alles?“ Pidin talle kurvastusega selgitama, kuidas need majad olid algul kolhoosi laoks ja hiljem maha lõhuti, maa üles künti ja põllumaaks tehti. Jumal on oma sõna taga. Mulle on olnud kinnituseks meie laulatusel loetud salm: „Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves!“ (Rm 12:12).
Istume ikka veel Imbi ja Endliga elutoa diivanil, paneme käed kokku palveks ja Endel tänab: „Tänu sulle, taevane Isa, et sa oled mulle kinkinud nii õnneliku elu, abikaasa ja kõike seda kuhjaga peale, mida ma ei ole osanud unistadagi!“