August 2021 
Sulev Kivastik, Sadala koguduse pastor
Peeter Tamm (56) kasvas üles Nõukogude Eestis. Noorelt koges ta Jumala kutset. Oma elu moto on ta sõnastanud: olla käepärane Jumalale seal, kuhu tema läkitab. Juba ajal, mil Seminari veel ei olnud, soovis ta õppida usuteadust. Selletagi teenis ta Jumala riiki ka siis. Täna teatakse Tamme kui kauaaegset Elva koguduse pastorit, EKB Liidu asepresidenti, KUSi õppejõudu.
Palvetasin, ja tõesti, väga hea tunne oli peale seda. Olin siis 11-aastane.
Kuidas algas Sinu lugu?
Sündisin Tallinnas usklike vanemate, Edgari ja Heli viienda lapsena. Avastasin, et mul on kolm õde – Merike, Ülle ja Mae. Mõned aastad hiljem lisandus neljas – Triin. Isa teenis igapäevast leiba Eesti Maaparandusprojektis raamatupidajana, ema töötas elektrotehnika tehases. Vanemad osalesid kogudusetöös – laulsid Ruudi Nõlvaku juhatatud saatega segakooris, isa veel ka meeskooris. Ta oli Oleviste koguduse diakon ja jutlustaja. Lapsena käisin koos vanemate ja noorema õega kirikus.
Kas kodust kaasa antud usulised mõjutused kandsid Sind läbi?
Isa rääkis mulle ja nooremale õele õhtuti piiblilugusid ja palvetas. See oli meie pühapäevakool, mida toona saigi teha vaid kodudes, laste sünnipäevadel ja vahel ka jõulude ajal.
Olevistes toimus kooriõhtuid, kuhu peale lauljate kogunesid ka nende pereliikmed. Ma ei unusta üht noortekoori õhtut, kus julgustati kohalolijaid päästmiskindlust otsima. Mu ema suunas mindki palvetama. Palvetasin ja tõesti, väga hea tunne oli peale seda. Olin siis 11-aastane.
Aga elu läks edasi ja see kogemus aja jooksul ununes. Käisin küll jumalateenistustel, aga salaja proovisin ka suitsu ja alkoholi. Ajapikku sain aru, et pean oma suhet Jumalaga korrastama. Uut äratust kogesin märtsikuisel evangeelsel õhtul Tallinna Kalju koguduses 1981. aastal. Tundsin, et mul tuleb minna eestpalvele. Minuga palvetas Dimitri Lipping. Sama aasta juunis ristiti mind koos 20 inimesega Tallinna Kalju koguduse baptisteeriumis Paldor Teekeli poolt, kes oli sel ajal Elva koguduse pastor. Järgmisel päeval õnnistati mind koos teiste ristitutega, kelle seas olid ka Siim Teekel ja Allar Känd, Oleviste kogudusse.
Kuidas kulges Sinu koolitee ja kuidas jõudis Sulle kutse vaimulikule tööle? 
Peale kogudusse astumist hakkasin palvetama, et Jumal saaks mind kasutada oma riigis, palusin lihtsalt, et võiksin olla Jumalale käepärane.
Suviti külastasin oma tädi peret, kes elas Tapal. Sealse baptistikoguduse pastor Dimitri Lipping korraldas sel ajal suvelaagreid koguduse noortele. Minu jaoks oli tähendusrikas üks Tapa ja Mustvee koguduste ühine suvelaager (1983), kus osalesid mitmed huvitavad külalised. Seal tutvusin Toivo Pilliga, kelle käest kuulsin võimalusest õppida inglise filoloogiat Tartu Ülikoolis.
Samas kasvas minus huvi Piibli ja teoloogia vastu. Mu isa osales 1956.–60. aastatel toimunud Piibli kaugõppekursustel ja nii olid meie kodus vastavad õppematerjalid. Lugesin neid aeg-ajalt. Keskkooli viimases klassis kohtasin kooli sõites tolleaegset Liidu sekretäri (vastab tänasele peasekretärile) Arvo Kajastet. Temalt kuulsin, et koostati nimekirja noortest vendadest, kellega taheti alustada vaimulikku õppetööd. Mind oli ka nimekirja pandud. Ehkki ma tookord ei liitunud, kõnetas mind teadmine, et keegi oli minuga arvestanud.
Ametlikku võimalust õppida teoloogiat tol ajal polnud ja teise konfessiooni, EELK Usuteaduste Instituudi kohta teadsin siis väga vähe. Mu vanemad olid pannud mind inglise keele erikooli (Tallinna 7. Keskkooli) selles lootuses, et kunagi teoloogiat õppides oleks võõrkeel käepärast. Olen Jumalale tänulik oma vanemate ja nende visiooni eest, et nad nõukogude võimu piirangutele vaatamata olid minu tuleviku võimaldajad. Nägin vaid ühte head varianti – jätkata inglise keele õpinguid Tartu Ülikoolis.
Olen Jumalale tänulik oma vanemate visiooni eest, et nad nõukogude võimu piirangutele vaatamata olid minu tuleviku võimaldajad.
Kuidas avas inglise keele oskus Sulle võimaluse teenida Jumala riiki?
1980-ndate teisel poolel olid piirid avatud välismaalt tulijatele. Eestit hakkas regulaarselt külastama pastor Jaan Heinmets koos kaaslastega USA-st. Mul paluti vahel neid külalisi tõlkida. Esimene kord oli see 1986. aasta suvel, kui Nõmme baptistikogudusse tulid rootslased. Järgmisel aastal astusin juba Oleviste kantslisse, et tõlkida Suurbritannia jutlustajat. Neid ülesandeid tuli üha juurde. Võrreldes kursusekaaslastega, olin eelisolukorras. Nemad said võõrkeele tundmist parandada ülikooli laboris makilt dialooge kuulates, mina võisin suhelda eri maade kristlastega inglise keeles.
Milliseid võimalusi end vaimulikult arendada andis Sulle õpinguteaeg Tartus?
Ülikooli tulles tekkis mul side Salemi kogudusega, kelle liikmete kaudu sain elamispaiga. Pastor Jüri Jürgenson usaldas mulle tihti lühisõnumi jagamise õhtustel jumalateenistustel. Sageli tuli vastav ettepanek hommikuse teenistuse järel. Otsisin ka võimalusi tunnistada usust oma kursuse kahele meestudengile (ülejäänud olid tüdrukud). See õnnestus, Jumala abiga.
Tudengiaja lõpul tekkis huvi evangeelsel alusel üliõpilaste koondamise vastu. Koostöös eri kirikute tudengitega võisime nii Tartus kui Tallinnas 1992. aastal asutada Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse (EEÜÜ). Seal töötasin kaasa rohkem kui kümme aastat.
Sinu ülikooliaega jäi ka Seminari taasavamine. Kuidas see Sinu valikuid kujundas? 
Seminari taasavamine 16. novembril 1989 oli märgilise tähendusega. Võisin osaleda avaaktusel Tallinnas Pargi tänaval. Mul oli kahju, et ma ei saanud siis kooliga liituda. Mentorid, kelle käest nõu küsisin, leidsid, et parem oleks enne filoloogi diplom kätte saada.
Tartu Ülikooli lõpetasin 1991. aasta kevadel ja sügisel astusin Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari, mis oli jõudnud Tartusse ning tegutses Kolgata Baptistikoguduse tagaruumides. Õppisin koos Alland Parmani, Tarmo Kähri, Ain Riistani, Peeter Lematsi, Margo Leesiku, Tõnu Kuusemaa, Taavi Palmi, Marion Mägi, Mare Päärti ja Karin Lukatsiga. Neljandat aastat alustasime vähenenud koosseisuga juba uues hoones Annelinnas.
Õpingute üheks nõudeks oli praktiline töö koguduses. Minul läks arvesse evangeelse tudengitöö korraldamine. Lisaks tuli kodukoguduses jutlustada. Selle taotlusega pöördusin pastor Ülo Meriloo poole, kes andis võimaluse kord kuus jutlustada. Kõnelda Oleviste kantslist oli teistsugune kogemus kui Salemi Võru tänava palvela kõnetool, mis oli aga heaks ettevalmistuseks.
Seminari eelviimasel aastal tegi Kolgata koguduse pastor Toivo Pilli mulle ettepaneku täita tema kohuseid ajal, mil ta koos abikaasaga end USA-s täiendab. Otsustamist lihtsustas selle töö selgepiiriline algus ja lõpp (august 1994 kuni jaanuar 1995).
Peatselt pärast nimetatud ülesannet saabus Elva koguduselt kutse kandideerida pastoriks (paar aastat varem olin vastanud eitavalt). Seekord said kaalukeeleks mitmed asjaolud. Seminaris jäid mul esitamata mahukad kursusetööd ja diplomitöö. Pidasin vajalikuks mitte minna Tartust kaugele lootuses, et mul õnnestub nõutavad tööd ära teha ja Seminar lõpetada.
Sama aasta veebruaris kihlusin kursuseõe Mare Päärtiga.
Kaksikute sündimise järel valmistasid koguduse perenaised ligi kuu aja jooksul igal päeval meie perele sooja lõunasöögi.
Kas teie tutvus sai alguse Seminaris või olite kohtunud varem?
Ma teadsin, et Mare laulab Tallinna Kalju koguduse kooris ja noorteansamblis ning juhib noortekoori. Aga isiklikult tutvusime alles Seminaris. Esimese õppeaasta kevadel läks Mare end täiendama kristlikku rahvaülikooli Bankerydis Rootsis. Õpingute viimasel aastal hakkasime rohkem suhtlema. Meid kihlas Meego Remmel. Hoidsime seda tundlikku infot sõprade eest varjul kuni ametliku teateni 5. märtsil. Peeter Roosimaa, meie kursuse juhendaja, laulatas meid 5. augustil Oleviste kirikus.
Mis veel mõjutas Sinu otsust võtta vastu Elva koguduse kutse? 
Meil tuli hakata eluaset otsima. Elva koguduse kutse sisaldas sobivat 2-toalist ametikorterit. Meenub humoorikas, ent minu jaoks pisut piinlik seik. Istusime Seminaris hommikusöögi ajal ühes lauas – Mare, Marion, president Joosep Tammo ja mina. Tähelepanelikud naistudengid pärisid Joosepilt, kuidas Liidu töö läheb? Tammo vastas mõtlikult: „Kui Peeter Elvasse ei lähe, siis peab mõtlema, kes läheb.“ Mare jäi seda kuuldes vaikseks. Kaalutlemise protsessis ei olnud ma veel oma pruudile Elva kutsest rääkinud.
Mare plaanis peale lõpetamist minna tagasi Tallinna. Mina olin aastaid Tartus õppinud ja suhted pealinna sõpradega olid nõrgemad. Lisaks asusid mu kaks vanemat õde elama USA-sse ja peatselt järgnesid neile mu vanemad ja noorem õde. Vaid õde Merike oma perega elas Eestis. Seega enamus minu lähedasi pereliikmeid olid niikuinii liiga kaugel, et neid saaks soovi korral külastada. Marel see nii ei olnud. Olen talle ja Jumalale tänulik, et Mare oli nõus minuga koos tulema uude ja meile mõlemale tundmatusse olukorda. Otsustamise tegi lihtsamaks võimalus sõlmida kogudusega leping esialgu üheks aastaks.
Kuidas läks sisseelamine Elva koguduses?
Elvas võeti meid vastu suure armastusega. Kohanemist kergendas varasem tutvus mitme Elva koguduse inimesega. Aasta möödus kiirelt. Kuna vajasin Seminari lõputöö tegemiseks rohkem aega, pikendasin lepingut. Aja kulg muutus veelgi peale esimese lapse, Miikael Johani sündi jaanuaris 1998. Teine laps, Naatan Siimeon, sündis juunis 2001. Mare, kes oli esialgu töötanud Tartu Pereraadio muusikatoimetajana, jäi lastega koju. Kogudus tuli vastu meie kasvava pere vajadustele ja vahetas senise korteri 3-toalise vastu. Ent meid ootas ees veel üks suur muutus. Saime teada, et me ootame kaksikuid. Kõigi laste sünni eel on olnud ka muret, palveid ja haiglas viibimist. Võime öelda, et Jumal kuulis meie ja mitmete teiste palveid. 2004. aasta juunis sündisid Markus Andreas ja Martin Elias. Nädal hiljem võisin kaitsta diplomitöö hermeneutika ehk tõlgendusteaduse alal ja lõpetada Kõrgema Usuteadusliku Seminari.
Kuidas möödusid 25 aastat pastorina ühes koguduses?
Jumala armu ja inimeste armastust kogesime mitmel viisil. Oluline tugi oli abikaasa ja pere poolt. Mare on kaasa teeninud laste- ja noorukite töös, laulja ja koorijuhina, pidanud Alfa-kursuse loenguid. Poisid olid pühapäevakoolis, seejärel võtsid osa juunioride ja siis noortetööst.
Kaksikute sündimise järel valmistasid koguduse perenaised ligi kuu aja jooksul igal päeval meie perele sooja lõunasöögi. Eakad koguduseliikmed kandsid meid ustavalt palvetes.
Meiega samal aastal tuli Elvasse USA misjonär Jim Harrison oma perega. Neil oli 4 last ja kui nad aastaid hiljem Eestist lahkusid, oli neil 7 last.
2004. aastal tulid mitmed noored usule. Harrisonide vanim poeg Joshua sai nende juhiks. Tiimile tuginev noortetöö oli jätkusuutlik ja toimis 13 aastat järjest.
Meeskonnapõhise töö tugevust kogesime koguduse mitmes valdkonnas – Alfa-kursuste korraldamisel, väikegruppide töös, palvelaga seotud vajaduste lahendamisel. Elva koguduse rikkuseks on mitmekesine muusikatöö, alates segakoorist mitmete ansamblite ja ülistusgruppideni.
Üheks inspiratsiooni ja uute ideede allikaks olid suhted sõpruskogudusega Alundas. Rootsi kontakt tekkis Toivo Pilli ajal. Minu eesõigus oli seda hoida ja arendada.
Alunda pastor Lars Leven koos kaaslastega oli Elvas sage külaline. Rootslasi huvitas ka teiste Lõuna-Eesti koguduste (Hellenurme, Tõrva, Otepää ja Antsla) käekäik. Mitmel korral väisasime Alunda kogudust Rootsis. Meeldejäävad oli sealsed sõpruskoguduste konverentsid, kuhu tuli lisaks eestlastele sõpru Rumeeniast, Moldovast ja Indiast. Ühistel teenistustel ja nende koguduse eluga tutvudes nägin, kuidas usu ja palve läbi on paljud asjad võimalikud.
Mulle on vaimulikus töös abiks olnud kokkupuuted anglikaani kiriku uuendusliikumisega „New Wine“ (ehk ’Uus Vein’). Ma võisin osaleda nende koolitusel Tallinnas. Nende eripäraks on karismaatiliste andide praktiseerimine (prohvetlik tunnetus, keeltega rääkimine, tervenduspalved) ilma ekstaasi taotlemata. Andide kasutamist põhjendasid nad õpetusliku raamistikuga Jumala riigist ja Jeesuse järgimisest.
Elu on õpetanud, et Jumala riigis tuleb teha tööd ühiselt, üksinda jääme hätta.
Kuidas lõppes Sinu töö Elva koguduse pastorina? 
Ligi poolteist aastat enne ametiaja lõppu kasvas selgus, et minu töö Elvas hakkab lõpule jõudma. Sain aru, et on aeg anda kogudusele võimalus valida uus karjane. Tegin oma otsuse teatavaks 2020. aasta veebruari algul, enne koroonapiiranguid. Näen selles ajastuses Jumala juhtimist. Elvas teenimist sai kokku 25 aastat ja 4 kuud.
Tõnis Roosimaa esitas mulle kutse tulla pastoriks Laagri kogudusele, kuna tema oli oma teenimist seal lõpetamas. Võttis aega ja arutamist, kuni otsustasin kandideerida, ja septembris alustasin pastorina Laagri Kristlikus Koguduses. Samal ajal jõudsid edukalt lõpule ka Elva otsingud ja Margus Kask valiti koguduse uueks pastoriks.
Samas oled Sa ka KUSi läbivate teemade juht ja õppejõud!
Alates 2002. aastast olen Seminaris õpetanud sissejuhatust hermeneutikasse ja Piibli hermeneutikat, vahepeal ka homileetikat.
Kuidas läheb teie poegadel ja abikaasal?
Vanim, Miikael Johan, lõpetas tänavu Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, koos abikaasa Hele-Liisiga teenib ta 3D koguduses. Naatan Siimeon on Elva koguduse liige, õpib Eesti Maaülikoolis ja on pühendunud jalgpallur. Markus Andreas ja Martin Elias õpivad Tartus Tamme Gümnaasiumi 11. klassis, tegelevad tõsiselt võrkpalliga ning on samuti Elva koguduse liikmed. Mare jätkab tööd Elva valla haridus- ja kultuuriosakonna juhatajana ning on koos minuga Laagri Kristliku Koguduse liige.
Võta lugeja jaoks lühidalt kokku, mida elu on Sulle õpetanud.
Elu on õpetanud, et Jumala riigis tuleb teha tööd ühiselt, üksinda jääme hätta. Vajame Püha Vaimu abi, et ühiselt tunnistada Jeesusest Kristusest.
Õnnistussoovid edaspidiseks, jätka(ke) samas Vaimus!