Detsember 2021 
Daire Tiigivee, Tartu Kolgata kogudus
Ehkki Ines Kerikmäe tundub esmapilgul pigem vaoshoitud, on ta oma väljenduslaadilt emotsionaalne ning räägib oma elust ja lähedastest ülivõrdeliste sõnadega. Kes Inest lähedalt tunnevad, teavad, et temas on väga palju energiat ja rõõmu, samas asjalikkust ja sihikindlust. Selles kõiges on suur osa Jumala andestusel, mida ta aastaid väga igatses ja mis andis tema elule täiesti uue suuna ja sihi.
Kas Sa oled jõulude inimene?
Jah, olen. Aastalõpp on meie perele väga tähtis. Kõigepealt on meil novembris mitmed sünnipäevad ja siis tulevad jõulud. Kuna mul on väga raske pimedust taluda, siis on jõulud minu jaoks helguse, valguse ja ootuse aeg.
Ma sain oma patud andeks, ma sain lunastuse ja ma sain lapseõiguse seal, oma koduköögis.
Milliseid jõule Sa lapsepõlvest mäletad?
Me just meenutasime isa ja vennaga minu lapsepõlve jõulusid. Meie ju ei saanud neid pidadagi. Kui jõulud ei sattunud nädalavahetusele, siis olime tööl ja koolis. Ema valmistas jõuluõhtuks alati suurepärase laua. Meil oli kindlasti toas kuusk ja jõulumeeleolu aitas luua Soome televisioon, kust tuli meile läbi laulude pühadetunne. Kui jõulud langesid nädalavahetusele, läksime Koeru, vanavanemate majja. Seal oli alati rikkalik laud, aga söögist olulisem oli osadus ja ühiselt veedetud aeg.
Milline tüdruk olid Sa väiksena?
Ma ei olnud väliselt aktiivne. Mulle meeldis ka väga joonistada, lugeda. Ma olin hästi iseseisev ja iseteadlik. Kuni kolmanda klassini elasime Kesk-Eestis, siis kolisime Tallinna. Hakkasin esimeses klassis õppima viiulit, käisin Paide muusikakoolis. Sõitsin pärast kooli bussiga Paidesse viiulitundi. Vahel juhtus ka nii, et ma unustasin muusikakooli minna, sest nägin linnas palju huvitavat. Uudishimu ümbritseva suhtes on mind terve elu saatnud. Samuti olen ma hästi kiire kohaneja. Tallinnasse kolides leidsin endale kohe sõbrad.
Õppisid kaheksa aastat viiulit. 
Jah, muusikaga olin ma kõige enam seotud lapsepõlves, kuni keskkooli lõpuni. Muusika paelus mind väga. Mängisin toredas Vabariiklikus Noorte Viiuldajate Ansamblis, mida vedas Erich Loit. Me mängisime keerulisi ja kauneid suurteoseid. Sellest ajast on mul ilusad mälestused. Klassikaline muusika meeldib mulle jätkuvalt.
Mida Sa Jumala kohta oma vanematelt ja nende usuelu praktikast õppisid?
Olin 13–14-aastane, kui mu vanemad pöördusid. Elu muutus totaalselt. Usk ei saa olla ainult isiklik asi. Kui inimene hakkab teenima Jumalat, siis mõjutab tema eluviis kõiki, kes temaga kokku puutuvad. Meil hakkasid külas käima mitmed Oleviste koguduse vennad-õed, kuulasin ka nende kõnesid, elasin nendele kaasa. Samuti liikus usulist kirjandust, mida lugesin. Ma uskusin imedesse, sest meie pere elus on olnud läbi imeliste tervenemiste ja muude olukordade jumalikke lahendusi. Ma olin veendunud, et Jumal on olemas, ja nägin, mida ta teeb, aga ma ei võtnud seda isiklikuks südameusuks.
Ma leidsin palju takistusi, miks ma ei saa usklik olla. Tegin enda kohta nimekirja ja sain aru, et kirjapandu ei käi uskliku eluga kokku. Vahel inimene mõtleb, et ta peab mingid asjad korda tegema, selleks et ta saaks Jumala vastu võtta. Tegelikult on see vastupidi – enne peab Jumalale ütlema „jah“ ja siis hakkavad asjad elus korda minema. Enne tuleb südameuks lahti teha ja siis alles hakkavad asjad juhtuma. Paljud asjad jäävad just isikliku otsuse/otsustamatuse taha kinni.
Enne peab Jumalale ütlema „jah“ ja siis hakkavad asjad elus korda minema.
Millal ja kuidas küpses Sinus otsus oma elu Jumalale anda?
Mul oli väga hea ja stabiilne elu, aga see ei rahuldanud mind. Mul oli abielu, pere, kodu, töö – kõik oli olemas, mitte millestki ei olnud puudust. Aga minu sees oli suur tühimik, üks suur vastamata küsimus: mis saab minust pärast surma? Elus oli nii palju asju viltu läinud, mis mind väga rõhusid. Tundsin, et vajan Jumalalt andestust.
Elasin sel ajal Tartus Eha tänaval. Koduaknasse paistis Salemi kirik. Kui ma jäin noorema tütrega koju, siis tekkis rohkem aega, et mõelda oma elu peale.
Jumal lahendas need asjad nii, et minu vanem tütar Iren võttis Jumala oma ellu vastu 15-aastaselt ja liitus Tartu Salemi kogudusega. See mõjutas mind väga. Olin tundnud ka oma laste ees süüd valesti elatud elu pärast. Ja ma mõtlesin, et kui Iren on Jumalaga lepitatud, siis selle kaudu olen nagu ka mina andeks saanud.
2009. aasta alguses toimus Salemis Alfa-kursus ja ma soovisin sellega liituda. Kuna tulemas oli juba kolmas kohtumine, ostsin Alfa-kursuse raamatu „Elu küsimused“, et iseseisvalt töötada läbi kaks esimest peatükki. Ent ajapuudusel hakkasin lugema kohe kolmandat: „Miks Jeesus suri?“. Lugesin alapeatükke teemadel: „Patu orjastav vägi“; „Patu rikkuv iseloom“; „Patu karistus“; „Patt eraldab meid Jumalast“; „Mis on Jumala vastus patule“.
Minu mõistus avati ja sain aru, mis on Jumala plaan ja eesmärk olnud Jeesuse ristisurmaga – lunastada kogu inimkond patust ja avada tee lunastusele. Ja see kehtib ka minu kohta. Lühikeseks hetkeks kohtusin vaimus Jeesusega ‒ ta seisis minu läheduses. Ma sain oma patud andeks, ma sain lunastuse ja ma sain lapseõiguse seal, oma koduköögis. Samal õhtul oli Alfas aga hoopis teine teema: „Miks ja kuidas lugeda Piiblit“. Kuna päästekindlus oli mul juba olemas, sain sealt väga häid juhiseid Pühakirja lugemiseks. Piibli kaudu avanes mulle teadmine Kristusest ja vaimulikust maailmast ning evangeeliumi sõnumist. Ma lugesin Piibli ühe hingetõmbega läbi ja sain aru, mis on selle raamatu eesmärk. Päästerõõm oli nii suur, et ma laulsin enda sees vist kaks nädalat ‒ ma olin nagu pilvede peal. Tundsin, et ma olin palju võlgu olnud ja nüüd olen palju andeks saanud. See oli suur ime, millesse olen tänaseni jäänud.
Kes on olnud Sinu usu eeskujud? 
Olen väga mõjutatud Oleviste vendadest ja õdedest oma lapsepõlvest. Meil käisid külas Ülo ja Aada Meriloo, Ülo Niinemägi, Siim ja Ülle Teekel, Hillar ja Taimi Vanaselja jpt. Nägin nende inimeste usku sügaval nõukogude ajal ja pühendumist. Mind kõnetas väga nende teenimisvalmidus alati ja igal ajal. Selline usk ja pühendumine ongi mulle eeskujuks olnud.
Milline piiblisalm on Sind elus eriti toetanud?
Erinevates situatsioonides meenuvad mulle pähe jäänud kirjakohad või leian Piiblist üles just antud hetke jaoks vajalikud salmid või lood. Üks selline, mida meenutan ootamatutes, aga ka emotsionaalselt keerulisemates olukordades, on Jeesuse tõotus oma jüngritele: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:27). See aitab uskuda, et kogu minu elu on Jumala käes, nii et hirmul ja argusel, kõhklustel ja kahtlustel ei ole kohta.
Andeks saamine oli suurim ime, millesse olen tänaseni jäänud.
Sa teenid koguduses aktiivselt kaasa, olid lastetööjuht, täna juhatuse esimees. Kas see on olnud loomulik kasv usus ja teenimises?
Mina pole endale juhirolle taotlenud, ei koguduseelus ega tavatöös. Aga nii on läinud, et olen töötanud palju juhina, sest mind on kutsutud seda tegema.
Usun, et kui sa lased end Jumalal juhtida, on elu tohutult põnev, sest mitte kunagi ei tea, mis järgmisel päeval ette tuleb ja millistesse olukordadesse satud. Elu on juba seepärast koos Jumalaga elamist väärt. See on ettearvamatu, see on põnev, täidab sisemiselt kõik su vaimu ja hinge vajadused.
Milline oli Sinu igatsus ja eesmärk pühapäevakoolis lapsi õpetades?
Eelkõige oli minu jaoks oluline, et lapsed oleksid omavahel osaduses, looksid sõprust, sest tänased pühapäevakooli lapsed teenivad tulevikus koguduses kaasa.
Mis puudutab kogudust tervikuna ja laste osa selles, on väga oluline, et lastetöö välja paistaks. Alustades märkasin, et lapsed ei tundnud kogudust, puudus side koguduse ja laste vahel. Salemis on lastetunnid all keldris ja kogudus koguneb üleval. Hakkasime otsima võimalusi, et lapsi ühendada omavahel ja kogudusega: saata nad palvega pühapäevakoolitundi, anda neile teenistuse ajal ülesandeid, teha nad kuidagi nähtavaks. See ei ole lihtne, aga on väga oluline, et kogudus pööraks ühtsuse loomisele tähelepanu.
Miks on oluline, et erinevad põlvkonnad oleksid koguduses koos?
Kui sul ei ole vanavanemaid, kes sulle oma elukogemusi ja piiblilugusid räägivad, on selle võrra sinu teadmiste pagas vaesem. Kuidas noor muidu õpib? On äärmiselt vajalik, et koguduse teenimises oleksid kõik eagrupid esindatud. Seda tuleb teadlikult soodustada.
Me ei saa ainult noorte peale näpuga näidata, et nad ei taha vanadega koos olla, vaid see on kahepoolne otsus. Võib-olla peaks aktiivsus tulema hoopis vanemate inimeste poolt, sest noor ehk ei oskagi vanema poole pöörduda, tunneb aukartust tema ees. Tänane tehnikaareng ja digilõhe ei saa olla takistuseks, sest suuline suhtlemine on sajandeid olnud sama ja toimib ka täna.
Oled selle aasta oktoobrist Tartu Eluringikeskuse juhataja. Kuidas Jumal Su sellesse ametisse kutsus? 
Tütar Iren, kes oli seotud Eluringikeskuse loomise töögrupiga, tegi mulle möödunud aasta talvel ettepaneku kandideerida juhatajaks. Mul tuli südamesse suur vaev, mis ei andnud rahu enne, kui olin otsuse – konkursist osa võtta ‒ ära teinud. Ma sõdisin oma mõistuses sellele vastu. Mul oli oma töö olemas, mul polnud aimugi uuest ametist ja valdkonnast. Aga kuna ma olen väga süsteemne, tutvusin valdkonnaga interneti materjalide põhjal, töötasin need läbi, lõin ettekujutuse ning kandideerisin ja osutusin valituks.
Näen, et Jumal on mind selleks ametiks varasemate töökogemuste kaudu ette valmistanud. Kui ma täna Eluringikeskuse ülesehitamisel enda jaoks uute teemadega kokku puutun, võtan oma varasemast elukogemusest, justkui seljakotist, teadmised, kogemused, mis aitavad edasi liikuda, lahendusi leida.
Miks on Eluringikeskus EKB Liidus laiemalt oluline?
Eluringikeskus saab olema üks tööharu teiste kõrval. Nagu koguduses, on ka Liidus oluline, et teenitud oleks kõik eagrupid. Me keskendume palju järeltulevatele põlvedele, aga me ei tohiks unustada oma eelkäijaid. Eluringikeskus loob ka neile võimaluse. Seal saab toimuma kristlus kõigis oma praktilistes väljundites – osadus, Jumala sõna juures viibimine, üksteise koormate kandmine, palvetamine, eestpalvete tegemine, lauaosadus. Pakume teenimisvõimalust kogu Lõuna-Eestile ‒ miks mitte tervele Eestile.
Kui inimene hakkab teenima Jumalat, mõjutab tema eluviis pereelu ja kõiki, kes pöördunud inimesega kokku puutuvad.
Milliseid inimesi Eluringikeskus endas koondama saab?
Ootame sinna elanikeks ja tööle neid, kes tahavad olla osa Jumala tööst, kuigi kristlaseks olemine pole eeldus, aga see tuleb kasuks. Tahame silme ees hoida Jumalast antud missiooni, juhinduda evangeeliumist ja ligimesearmastusest. Soovime teenida inimesi, vastata nende hingehoidlikele ja vaimulikele vajadustele, luua kodune keskkond kõigile eakatele, kes Eluringikeskuse oma koduks valivad. Samas hoones tegutseva lasteaiaga saame luua sideme ühistegevuste kaudu.
Juba seminarihoone valmimisega käidi välja idee rajada kõrvalkrundile hospiits, siis see mõte ei teostunud. Kuidas on Sinu elus pikaaegsete unistuste ja soovidega?
Ma olen oma vanemate pikaaegsete palvete vili. Minu jaoks on kõige olulisem see, et pöördumise hetkel sain ma Jumala riigi kodanikuks.
Vahel tunnen, kas ma jumalalapsena kõike seda head olen ära teeninud, mida Jumal mulle pakub, kõiki neid kordaminekuid. Jah, vahel on ka väga raskeid aegu. Ma ei ole oma elus mitte millestki ilma jäänud. On olnud kibedaid aegu, ka kehvad olukorrad, usaldus Jumala peale ja tema varustatus kannab nendest olukordadest läbi. Kui sul on usk, siis muu ei ole nii kardetav või hirmus.
Mida Sa selle aasta jõuludeks soovid Eesti rahvale? 
Jõulusündmus seab meie igaühe ette küsimuse, millele saame vastata nii jõuluajal, aga ka igapäevaselt ‒ „Milline on minu tunnistus Jumala Poja kohta?“ Jumal on tulnud oma rahva ligi ja toonud lunastuse Jeesuse Kristuse kaudu. Jeesus, Jumal, sündinud inimeseks, andis oma elu ristisurmas meie kõigi eest.
Minu igatsus on, et rääkigem saabuvatel jõuludel pere-, sõprade- ja lähedaste ringis piiblilugusid ning jagagem kogemusi usuelust, et need, kellel isiklik tunnistus Jumala Poja kohta veel puudub, saaksid anda vastuse küsimusele „Kes on Jeesus minu jaoks?“.
Õnnistusrikkast jõuluaega kõigile!
Iren Mõttus, Inese tütar, Tartu Risttee koguduse liige:
Ema puhul on raske tuua välja ühte kindlalt omadust, aga üks on kindel – mu ema on võitleja. Talle ei meeldi, kui elus ei toimu arengut – ta tahab alati püüelda paremuse poole. Ta ei suuda istuda, käed rüpes. Ükskõik, mis rolli ta satub, igal juhul saab tema lauale jõudev probleem kiiresti tegevusplaani ja lahenduse. Mulle meeldib väga tema juures see, et kui ta on elus sattunud raskete olukordade keskele, ei jää ta lihtsalt kurvastama, vaid hakkab tegutsema, et jõuda ise või suunata teisi sinna, kust edasi saab minna paremaks.