Jaanuar 2023 
Kerli ja Ürgo Perend, Selise baptistikogudus
Kui meile pakuti võimalust kirjutada oma usuteekonnast, olime üpriski üllatunud. Miks meie – pole meil erilisi saavutusi ega tiitleid? Ometi olime selle mõttega nõus. Ehk keegi leiab siit julgustust, mõtleb ja tunneb samamoodi. Jumal on kinkinud meile kõigile ülesanded – ühele suuremad, teisele väiksemad – kuid väärtuslikud ja vajalikud oleme talle kõik.
Ürgo: „Kristlik kodu on õnnistus.“
Olen sündinud usklikku perre esimese lapsena. Mul on neli venda ja õde. Esimesed aastad möödusid Tartus, kus vanemate käekõrval käisin usurahva osaduses Tähe tänaval asuvas Kolgata palvelas. Unustamatu jälje jätsid perekesksed jõulupühade tähistamised, kus oma osa oli jõulupuu kaunistamisel ehete ja küünaldega. Laulsime traditsioonilisi jõululaule. Harvad ei olnud külalised kogudusest ja pere ususõbrad.
Ema Viljandimaale lastearstiks suunamise tõttu kolisime Lõhaverre. Maha jäid mulle tuttavad paigad ja inimesed Tartus, tuli teha tutvust uute olude ja inimestega. Järgnevaks viieks aastaks sai meie vaimulikuks koduks 25 km kaugusel asuv Viljandi Baptistikogudus. Isa ja ema lõid koguduse elus kaasa, nii nagu võimalusi avanes, ja laulsid ka segakooris. Mina sain osa nii pühapäevakooli tööst kui ka pikkadest-pikkadest jumalateenistustest.
Eesti taasiseseisvumise järel pöördusime tagasi Tartusse ja olime jälle tuttavas Kolgata koguduses.
Jumala armuuks on olnud alati nähtavalt lahti, sõltumata välisest olukorrast ja puhuvatest tuultest.
Jumala armuuks on alati olnud nähtavalt lahti, sõltumata välisest olukorrast ja puhuvatest tuultest.
Jumala otsimise aastad 
Kristliku pere lapsena oli mul suur eesõigus olla Jumala sõna mõjupiirkonnas. Nii usklikud vanemad kui ka emapoolsed vanavanemad, kellega koos elasime, andsid suure panuse minu valikute tegemisel. Vanaisa Johannes Kähr oli oma lastelaste jaoks alati olemas. Ma võisin igal ajal tema kabinetti astuda. Väga suure lugemuse tõttu ei olnud küsimust või teemavaldkonda, millele ta poleks osanud vastata. Olgu selleks ilmaelu olukorrad ja toimimisprintsiibid või küsimused usuinimese elus olevate valikute ja võitluste kohta.
15-aastase noormehena kogesin esimest korda Jumala tõsist kutset. Sellele järgnes intensiivne Piibli lugemine ja mõtlemine jumalariigi asjade üle. Kuid kas juhatuse vähesuse või mõne muu asjaolu tõttu jäid mul otsustavad ususammud tegemata. Ka vaimulik kasv pidurdus aja möödudes. Järgnesid mõnevõrra kaootilised hilisteismelise aastad, kus ma vanemate head nõu ei tahtnud kuulata – vastu ei vaielnud, kuid südamega kõiges kaasas ka ei olnud. Aga Jumalal on plaan iga inimese jaoks. Kes on avatud südame ja avatud silmade-kõrvadega pööratud Jumala poole, saab sellesse pühendatud varem kui need, kes püüavad leida õiget teed iseenda jõuga.
Minu otsingute perioodi mahtusid õpingud Hugo Treffneri Gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis (mis jäi küll lõpetamata) ja Mainori Kõrgkoolis, kus omandasin infotehnoloogiaalase hariduse. Sellel erialal töötan siiani.
Tagasi vaadates olen veendunud, et Jumal ilmutas mulle oma üleloomulikku armastust lähedaste toe ja eestpalvete ning koguduse ja koguduse noortetöö kaudu. Kui olin 23-aastane, kinkis Jumal mulle selge arusaamise – edasi saab minna vaid koos Jeesusega. Samal aastal (2004) andsin tunnistuse oma isiklikust usust koguduse ees ja ristimisejärgselt liitusin Kolgata kogudusega.
Kerli: „Lapsepõlvest alates on mu usk kasvanud.“
Sündisin kristlikku perre teise ja viimase tütrena. Juba varasest lapsepõlvest peale oli minu jaoks loomulik palvemajas käimine ja kodused palveajad. Minu vanemad teenisid aktiivselt kaasa koguduse elus. Enamasti võeti meid igale poole kaasa. Usk oli loomulik osa ja ma ei mäleta oma elus hetke, kus ma oleksin kahelnud Jumala olemasolus. Siiski, usk pole pärandatav ja jõudis kätte aeg, kus pidin tegema oma isikliku otsuse. Olin harjunud paljusid asju tegema endast kolm ja pool aastat vanema õe Kristi järgi. Tahtsin tema eeskujul kooli, muusikakooli. Kui tema võttis vastu Jeesuse kui oma isikliku Päästja, siis tundsin, et minagi pean seda tegema. Mul puudub konkreetne mälestus pöördumisest, kuid palusin korduvalt, et Jeesus annaks andeks minu patud, ja lapsesüdames oli teadmine, et ma ei taha põrgusse minna. 
Eredalt on meeles minu ristimispäev (jaanipäeval) ja kogudusse õnnistamise päev – 6. juuli 1997, mil sain 10-aastaseks. Olime sel ajal oma perega Antsla koguduses. Pastor Peeter Lemats rakendas meid õega aktiivselt kaasa teenima – laulsime, saatsime üldlaule, tunnistasime. Alguses oli oma usukogemuste jagamine minu jaoks pigem raske – vaatasin alati südamevärinaga kuu alguses kavasse, kas mind on tunnistama pandud. Isiklik osadus ja sügavam mõistmine Issandast kui Päästjast ning tema sõnasse juurdumine tekkis pikema aja jooksul.
Tugevam usuline kasvamine algas tudengipõlves, kui läksin Tartu Ülikooli õppima soome-ugri keeleteadust. Hakkasin käima Kolgata koguduses. Olin osaline ülistusbändist. Minu õpingute ajal sai minu isa Koit Kask kutse minna teenima Selise Baptistikogudust. Oli kuidagi loomulik asjade kulg, et meiegi õega liitusime Selise kogudusega, ja seal algas meie aktiivne kaasateenimine lastetöös. Alguses nõudis see suurt pingutust, sest meil polnud varasemat kokkupuudet lastetööga. Jumal juhatas meid aja jooksul Lapsed Eestis Ühenduse koolitustele, kust saime materjale, ja tihe koostöö Ülle Käärikuga on meid siiani varustanud kvaliteetse ja toimiva lastetöö programmiga.
Sellesse aega jäi ka aktiivne evangeeliumi kuulutamise periood Lõuna-Eesti lastele. Jumal kinkis Iirimaa usklike abil Lapsed Eestis Ühendusele Hea Sõnumi bussi, millega sõitsime mitme suve vältel läbi Lõuna-Eesti paljud asulad. Kuna meestel polnud suviti alati mahti bussiga sõitma tulla, siis tegime Kristi ja Mari Järgiga endile samuti C-kategooria juhiload ja saime ise bussiroolis olla. See periood oli vaimulikult ülesehitav ja julgustav. Iga uus koht nõudis justkui uut eneseületust. Kunagi ei teadnud, kuidas sõnum vastu võetakse ja kui palju lapsi kuulama tuleb. Mõneski paigas kogesime vastuseisu ja vahel isegi pilget, kuid see pani omakorda rohkem Jumalat otsima ja mõistma, et enese jõust ei suudagi me midagi tema riigis teha.
Nagu väikses koguduses ikka, tuli ka Selisel kaasa aidata igas valdkonnas: laste- ja muusikatöös, praktilistes ülesannetes, nagu ühised koristus- ja talgupäevad, inimeste transportimises. Maakoguduses tuleb nii ehedalt välja iga inimese olulisus. Taevast märgatakse ka väikest teenimist. Ehitame ju ühiselt Jumala kuningriiki ja panustame just nende andide ja oskustega, mida Jumal meile kinkinud on. Enne abiellumist ja laste sündi käisime isaga alati kaasas ka Saatse hooldekodus (kord kuus). Terve pühapäev oli tööpäev ja õhtuks oli kilometraaž umbes 300. Jumala riigis teenimine on minu jaoks elu loomulik osa. See on ju ainult pisku, mida saame tagasi anda selle eest, mida Jeesus meie eest on teinud.
Maakoguduses tuleb nii ehedalt välja iga inimese olulisus ja panus.
Me leidsime teineteist kogudusetöös
Kerli õpingud Tartus kestsid viis aastat. Pärast bakalaureust jätkasin eesti keele ja kirjanduse magistrantuuris. Kolmas õppeaasta oli väga eriline, sest sellesse aega jäi kihlaperiood. Tutvusin oma tulevase abikaasaga Kolgata koguduses.
Üks esimesi mälestusi Ürgost on see, kui ta tuli pärast noorteõhtut oma nooremale õele järele. Ta oli tõsise olekuga, kandis tanksaapaid ja tol hetkel ma ei arvanud, et temaga üldse suhtlema hakkan. Nii mõnigi kord läksime pärast noorteõhtut veel kuhugi kohvikusse istuma. Peagi sattusin Ürgoga kõrvuti istuma ja põgusalt vestlema. Ürgo oli loodus- ja matkahuviline ning talle meeldis inimesi kaasa kutsuda. Ühele taolisele väljasõidule kutsus ta mindki. Alates sellest ajast hakkasime rohkem suhtlema ja seesuguseid väljasõite tuli veelgi. Nii õppisime üksteist tundma erinevates olukordades, saime headeks sõpradeks, enne kui mõtlesime teineteisest midagi enamat kui sõpradest.
Otsustavaks sai kahenädalane reis Ürgo venna ja õega Lapimaale, kus mõistsime ilmselt mõlemad, et meeldime teineteisele rohkem kui sõbrad. Ma olin 21-aastane ega olnud tegelikult selles perioodis, kus oleksin väga otsinud või igatsenud enda kõrvale kaaslast. Seetõttu oli otsuse langetamine, kas üldse tõsisemasse suhtesse astuda, raske. Minu sees oli kindel teadmine, et kui ennast kellelegi avan ja pühendan, siis temast peab saama ka minu tulevane abikaasa. Mitu katsetust polnud minu variant. Palvetasin, panin enda jaoks nii-öelda märke ja kui küsisin Ürgolt, kuhu meie suhe tulevikus välja võiks viia, vastas tema, et näeb mind oma tulevase abikaasana. See oli minu jaoks julgustav kinnitus ja minu südamesse tuli rahu, et teen õige valiku. 
Ürgo palus mind oma naiseks aastal 2008 enne jõule. Sedagi tegi ta temale omaselt, mitte tavapärasel viisil. Jalutasime õhtuses Tartu linnas ja Ürgo justkui otsis midagi – ta otsis ilusat kohta. Kui jõudsime Toomemäel ühele vaateplatvormile, siis ta nii muuseas küsis, kas ma tahaksin oma elu põnevamaks teha. Kihlusime jõulude ajal ja abiellusime 2009. aasta suvel. Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti (Kg 4:12).
Tagasihoidlikust noormehest Jumala sõna kuulutajaks
Mõeldes oma usuelu algusaastatele, siis introvertse ja tagasihoidliku noormehena ma ei paistnud välja. Ja see mulle sobis ka. Kuid Jumalal olid teised plaanid. Oodatud hetk oli talvelaager, mis võimaldas ühiselt eakaaslaste seltsis aega veeta ja olulistel teemadel rääkida. Tõsi, mina eelistasin olla rohkem kuulaja rollis. Ühel uuel hooajal oli Kolgata noorte hulgas käima hakanud Kerli. Meenus aastatetagune seik, kus olin ühe uskliku sugulase juubelil. Juubelipeol laulis perega üks naljakavõitu väike tüdruk koos oma vanema õe ja isaga mõned laulud, kelles nüüd tundsin ära Kerli.
Ühe noortetunni järel siirdusime suurema seltskonnaga kohvikusse niisama meeldivalt aega veetma. Juhuslikult sattusin Kerliga kõrvuti istuma. Olles teineteisele täiesti võõrad, vahetasime mõned laused, et natukene tuttavamaks saada. Esmasest tutvusest sai aja möödudes sõprus, mis kasvas palves läbi katsudes selgeks veendumuseks, et Kerli on minu tulevane abikaasa. Altari ees elud ühendanud, avas Jumal meile võimaluse teenida kaasa koguduses toimuva Alfa-kursuse grupijuhtidena ja hiljem ühel aastal Alfa-koordinaatoritena. Kõiges selles võin näha suurt armu, et Jumal sai minusugust tagasihoidlikku noormeest kasutada sõnaga teenimises.
Aktiivsem vaimulik kasv jätkus, kui hakkasin osa võtma abikaasa kodukoguduse – Selise Baptistikoguduse – tööst. Väikeses maakoguduses oli iga abikäsi teretulnud. Mind kutsuti jumalateenistustel esmalt tunnistama ja ansamblis kaasa laulma, hiljem juba jutlustama. On suur tänu, et võin julgelt loota Jumala peale, kes varustab kõige vajalikuga igaüht, keda ta saab oma kuningriigi põllule välja saata. Kui inimlikult võib olla kiusatus vaadata iseenda puudulikkuse peale, siis Jeesuse Kristuse armastuse läbi on kõik võimalik sellele, kes usub (Mk 9:23).
Kõiges selles võin näha suurt armu, et Jumal sai minusugust tagasihoidlikku noormeest kasutada sõnaga teenimises. 
Pereelu koos Jumalaga on rikas
Pärast paari aastat kinkis Jumal meile esimese lapse. Olime ootusärevust täis, kuid siis toimus ootamatu pööre. Kerlil avastati toksoplasmoos ja rasedus tuli 16. nädalal katkestada. Olime ääretult kurvad, kuid teadsime, et Issand on andnud ja Issand on võtnud (Ii 1:21). Alati ei ole elus kerged ja roosilised päevad, kuid teadmine, et Jumalal on kontroll kõige üle, annab jõudu ja julgust edasi minna.
Jumal kinkis meile neli last (Kristjan Oliver – 10, Luise Maria – 8, Kristo Mihkel – 5, Hanna Nora – 3), kes kõik on erilised kingitused. Kui sündis Kristjan Oliver, otsustasime pöörduda tagasi minu lapsepõlvekoju, Rõugesse. Kolisime kõrvalmajja, mida Ürgo oli jõudumööda ise ehitanud. Niimoodi ühes hoovis koos elamine kinkis tugisüsteemi, tänu millele oleme saanud oma elu korraldada nii, et Kerli saab ka nelja lapse kõrvalt osalise koormusega tööl käia ja alates sügisest õppida Viljandi Kultuuriakadeemias koolimuusikat.
Laste kasvatamine on õpetanud nii mõndagi ja toonud meis esile neid iseloomujooni, millest me isegi teadlikud polnud. Rasketel hetkedel on abiks, kui tuleme perega kokku, mõtleme rahulikult läbi ebaõnnestumised, julgeme ka lapsevanematena andestust paluda. Püüame järgida oma kodudest kaasa saadud kogemusi – ühispalved koos lastega, nende kaasamine koguduse tegemistesse. Meie südamepalveks on laste isiklik pääste, et nendestki võiksid saada ustavad töölised Issanda viinamäel.
Püüame teenida oma oskuste ja annetega nii koguduse, pere kui ka töökaaslaste keskel nii, et Jumala arm võiks meie elu kaudu nähtavaks saada. Seejuures on meile kõnekas kirjakoht: Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! (Rm 12:13). Meie püüd on, et meie kodu uksed oleksid ka külalistele avatud, ja me igatseme, et kõik võiksid siin kogeda Jumala armastust. 
…minu rikas Isa, kes kõrges,
Sinu käest ma kõike küllalt saan.
Sinu peos on õhtu ja hommikutund.
Sinu käes on jagada rõõmu ja valu.
Sina õnnistad kord ka viimast und!
Silvi-Astrid Mickelin