10/2011 Veronika Arderi märkmeid kasutades tänutundes oma vanaisa meenutades Lehari Kaustel

Felix Moor kutsus Eesti Raadio raamatupidajat Vardo Holmi tema loomupäraselt kõlava hääle ja selge diktsiooni pärast vahetevahel ka teadustajatööd tegema. Peagi pidi ta toime tulema nii lastestuudio sisustamise, spordivõistluste reportaažide kui ka muuga. Seda kõike põhitöö kõrvalt ja ilma tasuta. Peagi tundis kogu Eesti raadiomeest nimega "Halloomees Vardo Holm".

Vardo Holm sündis 29. augustil 1911 Harjumaal Raikkülas vallakirjutaja peres. 1918. aastal asus pere Tallinna, kus isa teenis politseiametis.

.

Kuna Vardo oskas 7-aastaselt vabalt lugeda ja kirjutada, algas tema koolitee teisest klassist. Ema, märgates poja muusikahuvi, pingutas kõvasti tööd teha ja ostis talle klaveri, öeldes: "Õpi, pojuke, seda läheb Jumala riigile tarvis!" Vardo aga mõtles oma meeles: "No neile vanamuttidele kirikusse mina küll mängima ei lähe."

16-aastaselt lõpetas Vardo kiitusega Tallinna Poeglaste Reaalkooli. Et lauluõpetaja oli pidanud ära sõitma, pani ta end asendama õpilase Holmi, kes õpetas laulud selgeks ja juhatas lõpuaktusel abiturientide koori.

Töö kõrvalt õppides lõpetas ta 1936. aastal kiitusega konservatooriumi klaveriklassi, järgmisel aastal professor Aaviku koorijuhtimise klassi ja alustas oreliklassis Hugo Lepnurme juures. Laulmises ja itaalia keeles täiendas ta end Tallinnas elanud Itaalia laulupedagoogi Armanda degli Abbati juures.

30-ndatel sai V. Holm Eesti Raadio muusikatoimetajaks, hiljem muusikaosakonna juhatajaks. Ta kirjutab: "Mäletan, kuidas mul oli hea meel jõululaupäeva saatesse heliplaatide vahele võtta vaimulikke luuletusi ja jutte mulle armsaist vaimulikest ajakirjadest Noorte Elu ja Evangeeliumi Kristlane. Usun, et suutsin sellega raadio kaudu tuua kodudesse pisut tõsist pühalikku ja vaimulikku jõulumeeleolu."

1937. aastal asutas ta raadio juures 20-liikmelise muusikaüliõpilaste segakoori.

1939. aastal abiellus V. Holm Vilve Koppeliga. 1944. aasta märtsipommitamises kaotas perekond kogu oma maise vara. Detsembris V. Holm arreteeriti ja ta viibis valesüüdistuse tõttu roiskunud tursapeasuppi süües kümme kuud vanglas.

Seal oli tal aega elu üle järele mõelda. Meenus, et ta oli emale lubanud anda oma elu Jumalale, kui lõpetab keskkooli – enne kartis ta poiste naeru – ja kui lõpetab konservatooriumi – aga siis oli ta liiga tegev. Vanglas tõotas ta, et kui sealt veel pääseb, seab ta oma asjad Jumalaga korda. Ime läbi vabanes ta kaks päeva enne oma tütre Liivia 3-aastaseks saamist.

Detsembris 1945 läks V. Holm Karmeli koguduse pastori Oskar Olviku juurde, et seada korda oma suhted Jumalaga. Kohe rakendati ta tööle üldlaulude saatja ja segakoori juhina.

Ta asus ka tööle konservatooriumis kontsertmeistri ja õppejõuna. Tema eriline talent ilmnes diktsiooni õpetamises. Kolme aasta pärast vallandas Kunstide Valitsuse juhataja Kaarel Ird usulistel põhjustel neli konservatooriumi õppejõudu: Hugo Lepnurme, Rudolf Palmi, Johannes Kappeli ja Vardo Holmi.

Pastor Johannes Laksi eestvõttel võeti V. Holm palgalisena Immaanueli ja Karmeli kogudustes tööle. Kui need kogudused 1950. aastal Olevistega liideti, töötas ta organisti ja mitmete kooride juhina; ta oli pasunakoori asutaja, vaimulike kursuste muusika-ala õppejõud. Siingi töötas ta selle nimel, et koorilaulude sõnad oleksid kuulajatele all kirikus arusaadavad ja laulude sõnum jõuaks pärale. Tuleb meeles pidada, et sel ajal polnud suures kirikus võimendussüsteemi.

V. Holm on loonud mitmed vaimulikud laulud, millest kaks on leidnud tee ka meie kogudustes kasutusel olevasse lauluraamatusse "Vaimulikud laulud".

Kuna usuühingus töötatud aja eest nõukogude ajal pensioni ei makstud, pidi V. Holm endale tööd otsima ka ilmalike kooride ja ansamblite juurest ning koolist. Abikaasa Vilve surm segakoori jõuluõhtul 1961 tõi V. Holmi ellu suure mõõnaperioodi. Paljud palvetasid püsivalt tema eest. 1984. aastal hakkas ta taas osalema koguduse töös. Novembris 1992 abiellus V. Holm meditsiiniõe Sirje Otsmanniga, kes teda ustavalt abistas ja hoolitses ta eest kuni surmani 22. juunil 2001.

Oma kirjalikes mälestustes andis Vardo Holm oma elatud elu eest au ja tänu Jumalale.