11/2011 Lisete Lige
Tere, mina olen Lisete. Ma olen Oleviste koguduse liige ja teenin kaasa Kalju 
baptistkoguduse noortetöös. Olen viimase paari nädala jooksul mõtisklenud teema üle: kuidas olla kristlasena maailma keskel valguseks? Me, Jeesuse järgijad, oleme ju maa sool – seega tuleb meil vastutust kanda mitte ainult tõe kuulutamise eest, vaid elades ka kristlase täisväärtuslikku elu. Kuidas aga anda sellest märku uues koolis, töökohal, trennis... ?
Eelmisel sügisel asusin õppima Tallinna Ülikooli käsitöö-kodunduse ja inglise keele õpetajaks. Mind ümbritsesid uued näod ja keskkond, sain tuttavaks paljude uute inimestega, kelle seltsis tuleb mul mõned aastad koos õppida. Nagu ikka, vestlesime kursusekaaslastega alguses pinnapealselt, peamiseks teemaks õppetöö, kuni ühel hetkel arenesid lähedasemad suhted ning paljudest kujunesid sõbrad.
Mingil hetkel tajusin, et ma olen oma koolikaaslastest veidi eemale jäänud. Aga polnud ka ime, sest minu elurütm oli kaunis tihe: sageli tuiskasin loengust ülikooli kohvikusse tööle ja sealt veel edasi kirikusse koori laulma või noorte sekka Piiblit õppima ja palvetama. Minu vaba aeg oli tihedalt täis topitud ja mul polnud mahti isegi oma kursusekaaslastega lähemalt tuttavaks saada. Pealegi „omade" ehk kristlastest sõprade seas oli juba niigi hea olla. Rohkemaks suhtlemiseks polnud enam vajadust.
Kui kaks esimest sügiskuud olid möödunud, hakkasin vaikselt juba süümepiinu tundma. Enamus inimesi kursusel olid juba sõbrunenud, mina aga jooksin muudkui ringi ja kui mind ka kuskile kutsuti, siis ütlesin peaaegu alati „ei". Tõsi, sageli mul polnud aega, kuid oli ka olukordi, kus ma lihtsalt ei soovinud nende kutseid vastu võtta, sest meie nägemus lõbutsemisest oli (ja on siiani) erinev. Kui tuli juttu sellest, mida keegi nädalavahetuse saabudes teeb, siis rääkisime ikka pidutsemisest. Ainult selle vahega, et mina ütlesin, et ma lähen kirikusse, nemad aga ... Üritasin neile selgitada oma arvamust, kuid see kas läks neil lihtsalt kõrvust mööda või nad ei suutnud kuuldut uskuda.
Semestri keskel pidime tegema ettekande eesti rahvakultuuri valdkonnast. Tundes eesti paganlikku kultuuri, teadsin, et mul tuleb lähemalt uurida mõnda vanarahva uskumust. Tajusin, kuidas see on mulle vastumeelt, kuid õnneks varieerusid teemad taarausust kuni kristluseni. Otsustasin, et valin oma teemaks „Vennastekoguduse liikumine 18. sajandil". Olin valiku üle samal ajal nii rahul kui ka murelik – ma polnud kindel, kuidas mu esitlus välja kukub ja milliste küsimustega mind pommitama hakatakse. Tegemist oli siiski ainsa kristluse teemaga, mistõttu ma eeldasin, et see oli nii „moe pärast" teemade loetelusse sokutatud.
Ma enam ei mäleta, kuidas loeng kulges – see polegi oluline. Tähtis on see, millist olukorra muutust ma peale mainitud juhtumit tajusin. Äkitselt oli kõigil selge pilt, mis tegelane see Lisete on. Ükskõik kui palju või vähe ma üritasin varemalt oma kursusekaaslastele mõista anda, et ma olen kristlane, siis see ei jõudnud neile kohale. Aga peale antud ettekannet sain repliike teemal, „sa kohe põlesid, kui sa oma hernhuutlastest rääkisid" ja „sa rääkisid nii enesekindlalt ja hästi... aga sa oled vist tuttav selle teemaga...?" Tõsi, lihtsam on rääkida teemast, kui sa sellesse ise usud ja selle taga ei ole ainult raamatutarkus.
Mida aeg edasi, seda avatumaks mu kursusekaaslased minu vastu muutusid. Samas teatud reserveeritus on säilinud siiani. Küllap on see teatud eestlaslik küll-ma-tean-ise-millesse-ma-usun tsoon, kuhu on keelatud teisel inimesel tungida. Sellest hoolimata saame me igapäevaselt väga hästi läbi. Mul on hea meel ka selle üle, et nad on mõistnud, et mind pole enam kunagi mõtet kutsuda nende moodi pidutsema. Ju ma siis olen veidrik, kes pidutseb kirikus, aga no las ma siis olen. Ma lihtsalt ei tea paremat pidupaika kui kirik!
Praegu oma ülikooli algusele tagasi vaadates tundub, et sarnaseid uue keskkonnaga kohanemisi on ette tulnud varemgi, küllap tuleb ka tulevikus. Asjata otsime nn täiuslikke hetki või võimalusi, et kellelegi jagada oma veendumustest ja Jumala päästest, maailm lihtsalt ei kuule meid. Sellistel hetkedel võib tõesti tunda, löö või Piibliga pähe, inimene lihtsalt ei mõista. Tegelikult võib Püha Vaim meid juhtida kõige tavalisemates olukordades. Kui me oma mõtted ja teod puhtana hoiame, siis sageli piisab vaid sellest, kui me lihtsalt oleme, oleme need, kelleks Jumal meid loonud on, sest juba üksi sellest paistab välja sära, mille Looja on meisse istutanud.