1/2010 Misjonisekretär Agnes Böningut intervjueeris Kerly Simulman
Milline oli sinu kõige julgustavam seik möödunud aastal?
See, kui inimesed tulevad mu juurde ja ütlevad, et nad palvetavad minu või misjoninädalate eest. Ma väga väärtustan eestpalveid – see on minu jaoks alati suurim kingitus.
Tööalaselt kogen kõige suuremat ja järjekindlamat julgustust Jumalalt – tema soovib, et evangeelium leviks ja tema ei vali üksnes võimekaid ja andekaid, vaid sõnakuulelikke. Tänu Issanda pidevale julgustamisele olen ma ka selles ametis nii kaua vastu pidanud, sest väliselt pole sageli palju vilja näha olnud.
Mida olulist on andnud misjonikohvikud?
Oikumeenilised misjonikohvikud on olnud olulised mitmes mõttes. Esiteks, konfessioonide vaheline väga soe ja tugev koostöö eesti kristlaskonna harimises ja kasvatamises. Kord kuus saab tulla kokku misjonihuviliste kristlaste võrgustik, võtta kaasa sõpru (ka mittekristlasi) ja jagada mõtteid ja südant, palvetada misjonäride eest ning anda oma panus misjonitöö toetuseks annetuste või julgustavate kaardikeste kaudu. Teiseks, ühiselt trükkisime seinakalendri, mis annab suurepärase ülevaate Eesti misjonimaastikust alates välismisjonäridest kuni kogudusterajajateni. Seal on toodud ka kõikide misjonäride sünnipäevad, et teaksime nende eest palvetada ja neid võib-olla kaardikesega meeles pidada jne.
Ühistöö misjonimeelsuse edendamisel on aidanud meil koondada ressursse ja teha rohkem, kui suudaksime üksi. Misjonikohvikuid korraldav oikumeeniline ümarlaud saab kokku 1-2 korda kuus. Seal on kasvanud välja idee, viia alanud aastal läbi oikumeenilised misjoninädalad Tartus, Pärnus ja Tallinnas (juuni-juuli) ning septembris korraldada konverents Eesti Misjonikokkutulek. Viimane peaks pakkuma nii praktilisi nõuandeid ja innustust kui ka teoreetilisemat baasi ja vaatenurki, et Pühast Vaimust juhituna paremini, julgemini, targemini kuulutada evangeeliumi meil ja mujal. Selle korraldusmeeskonda juhib misjoniteoloog Ingmar Kurg.
Minule isiklikult on oikumeeniline misjoniümarlaud ja misjonikohvikud olnud väga suureks julgustuseks, innustuseks ja ka meeskonnaks. Kuna EEKBKL Misjonikeskuses kahjuks rohkem töötajaid ei ole kui mina, siis on vahel väga kerge end ebakindla, jõuetu ja üksikuna tunda. See on nii hea, kui saad siis koos n-ö kolleegidega oma südant, mõtteid ja ideid jagada ning mitte ainult jagada, vaid ka teostada. Ma olen Jumalale väga tänulik EELK misjonisekretäri Kirsti Malmi eest, kes misjonikohvikute ideega paar aastat tagasi välja tuli.
Kuidas sinu õpingud usuteaduslikus seminaris sinu tööd mõjutavad?
Väga palju mõjutavad! Kui viis aastat tagasi misjonisekretärina tööle tulin, olid enamus Liidu töötegijatest mulle täiesti tundmatud. Kohalikus koguduses lihtsalt ei puutu Liidu temaatikaga nii palju kokku. KUS on andnud mulle võrgustiku – tutvused, kontaktid, sõbrad. Õppimine on avardanud minu maailmavaadet ja andnud julgust vaimulikel teemadel vestelda, arutleda, aga ka teiste vaateid kuulata. Loengud on olnud põnevad ja harivad. Väga huvitavad on alati olnud vestlused ja osadus mentorgrupis (minu mentoriks on Peeter Roosimaa). Lähen Seminari alati väga hea meelega ja sooja tundega. Tudengite ühised palveajad nii hommikuti, reedesel jumalateenistusel kui ka õhtul ühte tuba jagades on lähendavad ja võimsad kogemused. Ühesõnaga, olen tohutult tänulik Jumalale ja EEKBKL-le, et võin sellises koolis, selliste inimeste seas õppida.
Paraku on aga ka nii, et töö tõttu on tulnud liiga tihti õppesessioonidelt puududa. Raskeks on minu jaoks osutunud ka koduste kirjalike tööde jaoks aja leidmine, mistõttu olen Seminaris juba nn üleajateenija. Kuna aga palvetan usinalt oma õpingute eest ja oskuse eest oma aega paremini kasutada, siis olen ikkagi lootusrikas, et ühel päeval ka Seminari lõpetan.
Kuidas seostuvad misjonis projekt versus pidev töö?
Projekt saab innustada, aidata käivitada või üles turgutada, aga ilma pideva tööta ei oleks neist kasu. Pidev töö tagab korraliku ettevalmistuse, eel- ja ka järeltöö, mis projekti õnnestumiseks on hädavajalik. Kui nüüd Piiblist näiteid tuua, siis minu jaoks oli Jeesuse kuulutustöö, ristisurm ja ülestõusmine ka nagu projekt – konkreetse alguse ja lõpuga, konkreetse eesmärgiga, konkreetses ajas läbiviidud (ühekordne) tegevus. Samas eelnes sellele „pidev töö" ja ettevalmistus prohvetite ettekuulutuste, Ristija Johannese jms tegevuse kaudu. Samuti järgnes sellele pidev töö – jüngrite läbi, kes alustatut edasi viisid. Suur rõõm on aga näha, et misjonis on nii projektilaadne tegevus kui ka pidev, ja vahel tuim, töö teostatavad vaid Püha Vaimu kaasabil.
Misjon on holistlik nähtus – kas selles suunas on veel arenguid?
Arvan, et kui me oleme ise terviklikud, siis on ka meie kuulutus terviklikum. Minu arvates on meie kogudustel just sotsiaalses misjonis arenguruumi palju. Nn diakooniatöö võiks olla tugevam, organiseeritum. Praegu on see sageli juhuslik, tihti eakate entusiastide peal, kes külastavad vanu kodudes ja haiglates. Mulle väga meeldib, kuidas Oleviste koguduses on eakate külastamisse ja abistamisse kaasatud ka koguduse noored. Arvan, et noorele on väga oluline puutuda kokku vanadusega, haigustega ja elu muu raskema poolega. Ka Mooses palub: „Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!" (Ps 90:12). Imetlen kogudustes vanu inimesi, kes oma haigustest, hädadest ja elumuredest hoolimata säravad Issanda Vaimust ja tema rõõmust, kes elavad veel noortele kaasa ja julgustavad neid sõbralikult, kes ei ole kibestunud ega oma hoiakutes jäigastunud. Seda nähes olen alati südames ka ise soovinud vanas eas selline olla, aga selleks tuleb juba praegu harjutada.
Kogudustes näen veel suurt vajadust abigruppide järele – sõltlastele, üksikvanematele jne. Samuti perede töö, mis ulatuks ka mittekristlasteni. Olen veendunud, et kui meie kogudused ja kristlased elaksid välja tõelist ja võidukat usuelu, siis ei oleks meil vaja ühtegi misjoninädalat ega n-ö reklaami, vaid inimesed ise tuleksid kirikutesse, sest nad näevad Jumala au, halastust ja väge. Selle nimel tasub palvetada ja oma elu ja süda korras hoida ning mitte lihtsalt istuma ja ootama jääda, vaid tegutseda ja abistavaid meetodeid kasutada. Tähtis on, et iga põlvkond, iga inimene Eestimaal kuuleks evangeeliumi ja saaks võimaluse sellele vastata.
Mis õnnestus / mis jäi pooleli möödunud aastal?
Õnnestus uute vabatahtlike leidmine, kaasamine ja nende treenimine Otepää misjonilaagris. Samuti pean kordaläinuks oikumeenilisi misjonikohvikuid, septembri- ja jõululaata misjonitöö toetuseks.
Pooleli jäi minu kavatsus laiendada ja taasaktiviseerida Misjonikeskuse nõukogu.
Kui oluline on sulle side oma kodukogudusega?
Väga oluline. Nende eestpalved, julgustus ja toetus on minu jaoks suureks väärtuseks. Samuti vestlused minu pastori Joosep Tammoga. Viimasel ajal olen ma siiski Pärnusse väga harva jõudnud, kuna elan rohkem Tallinnas. Olen end viimasel aastal ka Pärnu kasuperede tööst ja vaimupuuetega lastega peresid toetavast MTÜ Gratia Domini tööst taandamas. Kuna mu vanemad elavad Pärnus, siis käin neid ikka külastamas ja kuna juunikuus toimub Pärnus misjoninädal, siis on lootus, et satun koju jälle sagedamini.
Kuidas leiad sina kaastöölisi?
Eelkõige oma sõprade seast, palju on abiks olnud ka aastavahetuse laagrid ja misjoninädalad. Eks ma püüan ringi liikudes silmad-kõrvad lahti hoida ja vaimu avatuna ning kaasata neid, keda Issand kutsub. Siiski on erakordselt rõõmustavad need hetked, kui keegi ise tuleb julgelt oma abi pakkuma.
Sinu seosed välismisjoniga?
Pikkadel välismisjoni reisidel ei ole ma käinud. 2004. aastal viibisin nädalasel misjonireisil Rootsis, Shalomi misjonilaeval. Päeval sõitsime kuhugi sadamasse ja jagasime linna peal flaiereid. Selleks õppisin mõned rootsikeelsed väljendid selgeks. Õhtul tunnistasime ja andsime sadamas kontserdi. Pärast kutsusime inimesed pardale teed ja kohvi jooma ning teenindasime neid ja vestlesime. See oli minu jaoks väga eriline kogemus.
Kui õppisin Inglismaal misjonikoolis, siis soovisin minna misjonäriks Punase mere maadesse, aga see oli rohkem selline hetke emotsioon. Ise ma välismaale ei kipu, sest Eestimaa on väga kallis, aga kui Jumal peaks kutsuma, siis tahan valmis olla ja usaldada, et tema ka varustab, toetab ja aitab vilja kanda.
Praegu väljendub minu seos välismisjoniga eelkõige selles, et palvetan meie misjonäride eest.
Karjase kirjas oled sa järjekindel eestpalvesoovide esitaja. Milline on sinu meeldejääv palvevastus möödunud aastast?
Kõige meeldejäävamad on ikka kõige isiklikumad vastused. Kindlasti mu isa tervis ja kingitud jõulud koos temaga. Tööalaselt abiliste esiletõus misjoninädalatel, eriti tooksin välja oma nn kuldabilised Kerly Simulman (Oleviste), Eike Vellend (Oleviste), Stella Polikarpus (Avispea), Kert Trik (Rapla VK) ja Helari Hellenurm (Kolgata). Ka väga paljud teised on olnud abiks ja rõõmuks, aga need viis on kõige järjekindlamalt aidanud ka vaimulikku koormat kanda.
Millised on meie Liidu partnerlussuhted ja mida pakuvad need meie kogudustele?
Väga hea koostöö on olnud Rootsi Misjonikirikuga, kelle seast on meie kogudustel ka palju sõpruskogudusi. Nende kogudused toetavad ka meie kogudusterajajaid. Liidu partnerlussuhetest oskab kõige paremat ülevaadet anda kindlasti meie peasekretär Erki Tamm.
Millist raamatut lisaks Piiblile julged soovitada igale inimesele?
Igal raamatul on oma väärtus. Minu jaoks on erinevatel eluetappidel olnud tähtsad erinevad raamatud, aga ma ei saa ütelda, et need mu lemmikud oleksid. Mitu korda loen tavaliselt vaid kristlikke inimsuhete käsiraamatuid, sest minu jaoks on suhted kõige tähtsamad. Need on ainsad, mida võtame siit endaga taevasse kaasa ja ainsad, mille läbi jääb meist maha jälg, vili. Kui meie inimsuhted on korras, siis see austab Jumalat. Kui meie suhe Jumalaga on korras, siis peaks olema hästi ka meie inimsuhetega. Paraku ei ole see kristlaste seas alati nii – palju on segaseid suhteid, andestamatust, varjatud kibedust, mittemõistmist. See näitab, et kusagil on siis ka Jumala pilt nihkesse läinud.
Kui mul on aega, siis meeldib mulle väga lugeda, aga ma olen aeglane lugeja. Kui leian mingi hea koha, jään lausete juurde mõtisklema. Loen hea meelega elulugusid ja ajaloolisi raamatuid. Headest lasteraamatutest ei tüdine ma ka kunagi ära. Väga meeldib lugeda luuletusi.
Kes on olnud sinu suuremad eeskujud?
Minu vanem õde Ilona ja kindlasti minu pastor Joosep Tammo. Väljaspoolt Eestit olen vaimulikuks eeskujuks pidanud David Wilkersoni ja Kalevi Lehtineni. Aga igapäevaselt on igalt inimeselt midagi õppida. Eriti väelisi õppetunde Jumalast, tema tarkusest ja armust olen saanud ka laste või nn kiiksuga inimestega suheldes – mingi lause või mõte, mille nad nagu muuseas on välja öelnud, on korraga mu silmad avanud. Tõeline tarkus on alati erakordselt lihtne ja alandlik.
Kui's elab Julge särada noorteliikumine?
Elab noortes, kes julgevad särada Kristuse valgust enda ümber ja eriti koolis. Organiseeritud liikumist praegu ei ole, aga sihikindlalt püüdleme selles suunas.