12/2011 Kristi Mänd
TK keeletoimetaja
Eelmise sajandi „kuumade kuuekümnendate" viimasel jõulureedel istus üks pooleaastane poisike Erki oma isa süles jõulukuuse all ja vaatas ootavalt kuuseladva poole. „Ei tea, kas ootab jõuluinglit?" arutasid ema-isa. Erki naeratas saladuslikult. 
Lapsepõlv
Samal ajal võitles Nõmmel, Mai tänava sünnitusmajas, üks neljakilone tüdrukutirts õiguse eest siia maailma sündida. Hoolimata raskustest võitsin selle lahingu ja veidi enne kella 14.30 ma suure kisaga kohal olingi. Aga sellega mured veel ei lõppenud: ülekantud lapsena oli mu tervis nõrk ning sõit läks lastehaiglasse, kus minu elu eest veel kuu aega võideldi. Jällegi väljusin võitjana.
.Nimeks sain Kristi (ld Christina – Kristuse kandja). Pere ainsa lapsena mängisin palju üksinda. Tänu sellele arenes mu kujutlusvõime kiiresti ja kui 4-aastaselt lugema õppisin, polnud mul enam iial igav. Samas meeldis mulle väga lasteaias käia ja, tänu üliheale mälule ning esinemisjulgusele, astusin igal peol mõne etteastega üles.
Kooli läksin 6-aastaselt. Areneva loovisiksusena olin õpetajale tõeline peavalu. Näiteks keeldusin algklassides etteütluseid kirjutamast. Õnneks lubas õpetaja mul hoopis kirjandites kätt proovida. Ainus tingimus oli, et pidin oma kirjatükkides panema rõhku samadele reeglitele, mida teised etteütlust kirjutades harjutasid.
Koolielus ma eriti aktiivne polnud – klassis domineerisid agressiivsemad natuurid. Mind see ei häirinud, kuna nii sain rohkem pühenduda hobidele – laulmisele, keeltele ja unistamisele. 7. klassist alates käisin ka igal suvel tööl.
Noorus
Hea keelevaistu tõttu soovitas ema mul peale keskkooli astuda Tallinna Ülikooli vene keele ja kirjanduse erialale. Sinna ma ka sisse sain ja pisut tudengielu nautisin.
Siiski oli mul suur soov alustada iseseisvat elu, sestap lasin end kaugõppesse üle viia ning asusin Kose Keskkoolis õpetajana tööle. Kohe esimesel suvel abiellusin ning kolisime Tallinnasse tagasi. Järgneva kümne aasta jooksul kaotasin end täiesti: sündisid kolm tütart, kellest esimesel oli piimavalgu talumatus. Allergikute vanemad teavad, millised probleemid see endaga kaasa toob. Käisin töö kõrvalt ka koolis. Kahjuks osutus minu laste isa parandamatuks alkohoolikuks, mis tõi kaasa pideva närvipinge, võlad, kodust ilmajäämise...
Uus algus
Lõpuks läks vaimne ja füüsiline terror nii hulluks, et tegin oma elu raske otsuse: lahutasin abielu ning hakkasin ennast uuesti üles ehitama. Lugesin palju; leidsin taas jõudu lastega koos mängida ja naerda ning jõudsin järeldusele, et ka kolme lapsega üksikema elu võib olla tore ja rahuldustpakkuv.
Samal ajal otsustasime kolida vanematega Sauele – lähemale minu 93-aastasele vanaemale –, et tema eest paremini hoolitseda.
Suvel 2006 sain tuttavaks Erkiga. Selgus, et oleme kogu elu elanud teineteise lähedal, ometi kokku saamata: sündisime täpselt pooleaastase vahega samas haiglas; elasime lapsepõlves teine teisel pool mäge; käisime samas lasteaias ning Erki tehnikumiaegne praktikatalu asus minu majast vaid paari kilomeetri kaugusel. Lõpuks saime Sauel kokku.
Jõulude ajal 2006 kihlusime. Kuna mõlema sünnikuupäev on 23, tundus olevat sobiv abielluda samuti 23-ndal, sedakorda siis märtsil.
Astusin usuteele...
Kuna Erki on pärit usklikust perest, arutlesime palju usuliste teemade üle. Käisin temaga Kohilas teenistustel kaasas ning minus küpses soov samuti Jeesust tundma õppida.
2009. aasta oli minu jaoks pöördeline: astusin Erki mahitusel Tartu Ülikooli magistrantuuri; sain päästetud ja ristitud ning mindki õnnistati Kohila koguduse liikmeks.
Ühel KUSi koolitusel kurtis õppejõud Lembi Riistan, et Teekäijal puuduvat keeletoimetaja. Võtsin toimetaja Ermo Jürmaga ühendust ning olen nüüdseks juba poolteist aastat rõõmuga seda tööd teinud. Sel sügisel pakuti mulle tööd ka Saue Gümnaasiumis, kus õpetan filosoofiat.
Jõulud on aeg, kus võtame aega, et mõtiskleda olnu üle. Viimasele viiele aastale tagasi vaadates tunnen sügavat tänutunnet Jumala vastu, kes mulle nii imelise (abi)elu ja perekonna on kinkinud. Kas kurvad kogemused oleksid võinud minu elus olemata olla? Arvan, et mitte, kuna tema, kes hoiab kogu maailma toimimas, ilmselt teadis, et ilma nendeta ei oskaks ma oma praegust õnne väärtustada. „Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga." (1Kr 15:10) Aitäh sulle, Isa!
Nagu igal aastal, istume ka sel jõuluõhtul koos lastega jõulupuu all ning tunneme rõõmu üksteise seltsist ja Jumala ligiolust. Oleme oma jõuluingli leidnud.