01/2012
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
"Teekäija" vestluskaaslaseks on sel korral auväärne emeriitõpetaja, teoloogiadoktor Toomas Paul, kellel 20. detsembril täitus pool sajandit hingekarjase ametisse ordineerimisest. T. Paul on Aadu Luukase 2011. aasta missioonipreemia üks laureaatidest. "Postimehe" sõnade kohaselt on ta "tuntud mõtleja, ühiskonnategelane ja vaimulik". Samas on toodud Sihtasutuse nõukogu esimees Indrek Luukase kommentaar: «Kestev majandussurutis, mis on omandanud globaalsed mõõtmed, ei ole meist ilmselt kellestki möödunud jälgi jätmata. Sellistel aegadel me vajame ja märkame endi seas inimesi, kes hoiavad inimeste ja ühiskonna vaimu üleval ning oskavad näha kaugemaid eesmärke. Käesoleval aastal otsustas nõukogu tunnustada just neid inimesi ja organisatsioone, kes on aidanud «teed juhatada» – olgu selleks siis uued teadmised ja ühiskonna enesepeegeldus läbi inimarengu aruannete, meie vaimsed väärtused või abi vajavate ligimeste märkamine».
.
Õpetaja T. Paulile anti ka Eesti Kirikute Nõukogu Oikumeenilise aastapreemia 2011 apologeetika eripreemia "märkimisväärse panuse eest ristiusu hingelähedase kuulutamise eest. Toomas Paul on meedias, artiklites ning raamatutes avanud eestlastele hingelähedasel viisil ristiusu olemust ning kuulutanud Eesti ühiskonnas Kiriku ajatuid väärtusi" (EKN-i kodulehelt).
Ajakiri "Teekäija" õnnitleb koos teistega auväärset vaimulikku Toomas Pauli, jagab heameelt nende väärikate tunnustuste puhul ja soovib talle ja ta armsale abikaasale Jumala jätkuvat ligiolu, tervist ja õnnistusi.
Teile antud missioonipreemia seostus mulle esmalt Uue Testamendi tõlkimise ja uurimusega "Eesti piiblitõlke ajalugu". Kui paljud inimesed võiksid olla seda paksu monograafiat päriselt läbi lugenud?
"Seda on siiski loetud. Üks suurimaid tunnustusi tuli Juhan Peeglilt, kes oli minu doktoritöö oponent. Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamatus on avaldatud lühike lõik, kus ta nimetab selle raamatu väljaandmist aasta üheks tähtsündmuseks. Eks ole ju Piibli tõlkimise ajalugu suuresti eesti kultuurilugu. Ühtlasi on see taustaks või baasiks, mis päästab juhuslikest järeldustest".
Me oleme vestluskaaslasega ühel nõul, et tunnustuse põhjused pidid olema veelgi laiahaardelisemad ja sügavamad. Selle preemia statuudis on öeldud: "Missioonipreemia antakse isikutele, kes on silma paistnud Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu ja rahva elukvaliteedi tõstmisele suunatud tegevuse edendamisel." Kahtlemata kuuluvad siia T. Pauli paljud sõnavõtud nii kirikus kui ka erinevates meediaväljaannetes.
"Minu käest on korduvalt küsitud, miks meediaväljaanded sinult artikleid vastu võtavad, meilt aga mitte. Olen mõelnud, milles on vahe. Pauluse kirjad, v.a kiri roomlastele, on põhjendatud koguduste olukorraga. Kirjad korintlastele või filiplastele ei tegele kristluse õpetamisega, vaid käsitlevad elu probleeme, need on kasuaalsed kirjad, konkreetsetest olukordadest tulenevad. Elus oli probleem, mida Paulus lahendas, pakkudes sinna kõrvale ka muid võtmeteemasid. Tema ilusad laused tulid välja koguduse sandist konfliktiolukorrast.
Võib-olla on see olnud ka minu puhul mingil määral nii, mitte et see oleks olnud minu teadlik programm, aga tagantjärele püüan seda võtta täiesti tõsiselt.
Olen kirjutanud paarkümmend aastat. Reeglina palutakse mul kirjutada kas Piiblist, kristlikust õpetusest vms. Olen võtnud inimeste probleeme tõsiselt, olen tegelenud nende lahendamisega. Ilmselt on just see võimaldanud mul aastaid kirjutada. Ja eks need lehelood ole nagu lumepall, mis veeredes kasvab.
Olulist tuntust lisas kaheksakümnendate aastate lõpus alguse saanud 34osaline seriaal "Raamatute Raamatust" – ma olin seal mitte ainult autor, vaid ka saatejuht ja mõneski saadetes ainus esineja. Samuti lisas tuntust osalemine Ene Graubergi saadetes "Filosoofia ja kultuur", kus me kolmekesi tegelesime elu olulisete probleemide avamisega. Väga paljud inimesed ütlesid mulle tol ajal, et sul on arusaadavad ütlused. Inimestele jõuab pärale pigemini lihtne lehelugu kui paks teaduslik traktaat. Selline oli 90-date alguse stardipositsioon.
Olen jäänud selle juurde, et püüan kirjutada probleemidest, millega inimesed maadlevad. Erivarjundid on taustaks. Ega kõiki asju ei peagi otsesõnu välja ütlema. Need tulevad välja arutluse käigus."
Ajalehest "Postimees" oli võimalik lugeda, et vaimulik Toomas Paul otsustas koos abikaasaga anda preemiasumma 32 000 eurot Tallinna Diakooniahaigla hospiitsiosakonnale. Pauli sõnul on diakooniahaigla hospiits koht, mis teeb abitute elulõpu tegelikkuses veidigi väärikamaks.
"Tean, et mu summast ei ole neile kauaks abi. Aga teen, mida mina saan. Kuni veel natukene mõistust on".
Vestlusest T. Pauliga selgub, et aastaid varem oleks ta võinud saadud preemiat kasutada teadustöö edendamiseks. Nüüd aga oli koos abikaasaga nende ühine otsus annetada see preemia hospiitsile: "Sellega saab oma sõnadele lisada ka teod."
Mul on hea meel siin kohal öelda, et meie vestlus auväärse õpetajaga toimuski detsembri lõpul Tallinna Diakooniahaiglas. Seal pakutakse hooldusravi, hospiitsteenust, koduõendust ja avahooldus- ning pansionaaditeenust. Kirik kui vaimsete ja kõlbeliste väärtuste kandja on osa haigla elust. Haiglas toimuvad igal nädalal jumalateenistused, soovi korral jagab haigla vaimulik armulauda.
Meid võttis väga lahkelt vastu haigla juhataja Jelena Leibur. Peagi liitus sotsiaaltöötaja Katrin Raamat. Haigla osakondadega tutvudes oli hea meel kogeda hoolivat, sooja ja inimlikku suhtumist kõigisse patsientidesse, näha soovi luua nende jaoks tükikest kodutunnet. T. Pauli arvates võikski käesolevad ajakirjaveerud pühendada kõigele sellele. Siiski arvan, et see võiks toimuda kunagi tulevikus.
Millised võiksid olla Eesti arengud, kuidas võiks kirik olla seotud meie maa ja rahva tulevikuga?
"Mõnes mõttes on see probleem, et tulevikku tahetakse näha mineviku taaskordumisena. Kolhoosid ja sovhoosid lõhuti ära, korrates sellega mõisate lõhkumist. Omal ajal olid mõisad palju efektiivsemad kui asundustalud. Ega popsid polnud õiged peremehed. Juba asundustalude hoonetele esitati väga kõrged nõuded. Nii jäid nad võlgu pangale, kuni tuli nõukogude võim ja need võlad kustutas. Aga et neil ei olnud ka õiget põllumehe-vaistu, siis tegelikult toimus lammutamine. Ma ei usu restauratsioonidesse, see poleks väljapääs.
Kui maapiirkonna elanikkond ei taastu – aga miks ka peaks – ega siis pole seal ka rahvast kirikus. Selle taustal on mõttetu tahta, et kirik õitseks ja õilmitseks. Ometi on suured kirikud maal vintskemalt vastu pannud kui koolid. Apteegidki maal kaovad.
Tuleks olla realistlikum. Ärkamisaegsed koosolekud, kui inimesed massiliselt patust pöördusid, toimisid. Kuid kas see facebook'i ajastul samuti oleks? Ma ei oska öelda, mis ees ootab. Tasub olla paindlik, otsida, mis on ees.
Või see sallivuse jutt, mis on sallimatuse ja ebavõrdsuse ühiskonnas. Näiteks ei läinud kahtkümmet aastatki kui Helsingi piiskopkonnas on naisvaimulike ülekaal. Ma ei ütle, et see halb on. Kuid kui kirik jätkab võrdõiguslikkuse, sallivuse ja veel kõige muu raua tagumist, siis ta ei ole enam progressiivne, vaid sabassörkija. Kunagine edumeelsus ei tähenda, et see praegu toimiks. Mis külatundi sa pead? Ei ole külakiike ega külasimmanit. Ei ole ka küla palvetundi. Oluline on otsida Jumala uusi lahendusi, et meie vaim oleks avatud."
Ilmselt võib preemia annetust hospiitsile vaadata kui tulevikku avatud missiooni ja eeskuju?
"Tahaks seda loota. Sisuliselt on tegemist elutöö preemiaga ja see annetus kuulub orgaaniliselt selle juurde."
TEKSTIKASTID
Olen jäänud selle juurde, et püüan kirjutada probleemidest, millega inimesed maadlevad.
Inimestele jõuab pärale pigemini lihtne lehelugu kui paks teaduslik traktaat.
Kui kirik jätkab võrdõiguslikkuse ja sallivuse raua tagumist, siis ei ole ta enam progressiivne, vaid sabassörkija.
14_paul_roosimaa.jpg Foto Peeter Roosimaa. Õpetaja Toomas Paul on Diakooniahaiglas oodatud ikka külastaja.
15_ekn_tpaul.jpg Foto Mati Mõttus. Toomas Paul Eesti Kirikute Nõukogus apologeetika eripreemiat 2011 vastu võtmas.