08/2013
Meego Remmeli ava- ja lõpusõna suvefestivalil Keilas
Terve linn – nii on korraldajad sõnastanud meie suvefestivali sihi, haaramaks kaasa lapsi, noori, täisealisi, vanemaealisi üle Keila linna ja Eestimaa. Tänu kõigile võõrustajatele ja panustajatele, kellega koostöös on Terve linn unistusest teoks saanud!
Platonlik käsitus
Terve linn on kindlasti iga linnajuhi ja -kodaniku soovunelm. Eluterve keskkond koos terve kogukonnaeluga on just see, mida me inimestena vajame. Samamoodi oli terve linn juba antiiksete filosoofide unelmatemaailm. Nii kirjutas Platon filosoofia, eetika ja politoloogia ajalukku oma unistuspildi ideaallinnast omaaegses kreeka kultuuriruumis.
On huvitav tõdeda, et platonlikus käsituses ei saa linn olla terve ega elu hästi korraldatud, kui selle üle valitseksid noored ja rumalad või isekad ja himukad juhid. Nii leidis Platon, et ideaaljuhul peaksid linna valitsema filosoofid, kes on piisavalt kaua ja targalt elanud ning sügavamalt maailma asjade üle juurelnud, et juhtida linna targalt, õiglaselt, julgelt ja mõõdukalt. Paljud peavad sellist ettekujutust ideaallinnast utoopiliseks.
Siiski jättis Platon oma linnapildist välja ühe teise inimgrupi – ateistid.
Teised kritiseerivad, et Platon ei suutnud omaaegsest maailmast kaugemale mõelda. Nii jättis ta ideaallinna alles orjad, kellest sõltus linnarahva heaolu umbes samamoodi, nagu tänapäevane maailm elektrist. Ilma elektrienergiata laguneks kaasaegne ühiskonnakorraldus laiali. Antiigis ei kujutatud maailma ette orjatööjõuta. Siiski jättis Platon oma linnapildist välja ühe teise inimgrupi – ateistid. Jumalakäsitusest sõltumata leidis filosoof, et jumalausuta linnakodanikke oleks võimatu moraalselt motiveerida või ohjeldada. Nende jaoks poleks kedagi ega midagi, kelle-mille nimel oma enesekesksust piirata ja ennastandvalt linnale pühenduda. Nüüdisaja pluralistlikus maailmas paneb Platon nõnda küsimuse alla mis tahes linna terve ja ühtsena hoidmise võimalikkuse.
Paabellik käsitus
Teine äärmus näikse olevat piiblilugu Paabeli torniehitusest. Meile jutustatakse selle linna eestvedajate ja kaasatulijate ühisotsusest: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!" (1Ms 11:4). Enesele nimetegemine võttis totaalse sotsiaalreligiooni kuju. Märgistati seda taevassekõrguva maailmatorniga, mis kehastas otsekui Kõigekõrgema troonivallutust. Mäletame sarnase tähendusega torne kõrgumas ka üle omaaegse okupeeritud Eestimaa. Siiski ei jäänud see – nagu ühegi võimuimpeeriumi – märgisüsteem püsima. Kui Napoleoni võim langes ja ta pagendatuna Püha Helena saarel elu üle järele mõtles, sõnastas langenud täht oma kuulsa mõtteavalduse: „Julius Caesar, keiser Nero ja kõik teised suured valitsejad rajasid oma kuningriigid võimule – ja need hävisid. Jeesus rajas oma kuningriigi armastusele – ja see on jäänud püsima üle aegade!"
Jeesuslik käsitus
Koguja raamat Piiblis, mis on täis inimlikku ja jumalikku elutarkust, tõdeb ühe omaaegse linna lõpuloo kohta: „Leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele" (Kg 9:15). Kuna me ei tea sellest mehest ega linnast rohkemat, jääb saladuseks, kuidas võinuks ta oma linna päästa.
Samas räägib Piibel palju rohkem ühest teisest „vaesest mehest". Väliselt osutus too mees sedavõrd vaeseks, et kui ta surma eel armutult läbipekstuna paljaks rööviti, jäi tema surmasaatjate saagiks vaid mõni üksik riidetükk. Sisuliselt jäi temast maha aga suurim elurikkus – armastus. Tema pärandiks oli: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate" (Jh 13:34j). Need sõnad ütles Jeesus viimasel õhtul enne ristisurma neile, kes olid otsustanud teda järgida. Tema ja ta jüngrid uskusid, et niisuguse armastuse võimuses on päästa terve linn, terve maa ja rahvas, kogu maailm ja inimkond üle aegade. Jeesuse armastusele järgnenud inimesed on selle elupäästvat väge kogenud ja jaganud tänaseni.
Meie suvefestivali eestvedaja Keila Baptistikogudus rajati 110 aastat tagasi sellesama „vaese mehe" armastuse usu- ja lootusrikkusele. Täna võime tunnistada, et läbi ajaloo heitlikuma aastasaja on Keila linn näinud igasuguste valitsuste ja valitsejate tulekut ja minekut. Jeesuse armastusele rajatud kogudus on aga osutunud püsivamaks ning jätkusuutlikumaks kui mis tahes oludes tulijad ja minejad. Jeesuse armastuse kogemusest ja jagamisest lähtuv kogudus on kantud tolle „vaese mehe" pärandist ja missioonist: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni" (Mt 28:18−20).
Baptistiline käsitus
Kas ja kuidas võiks terve linn ning kõik rahvad Jeesust järgida? Kui nad saavad seda meie järgi õppida. Minu vanaisa, kes tuli omal ajal Keilasse baptisti jutlustajate seminari õppima, koges selle „vaese mehe" armastusekuningriigi valitsemise mõju läbi Adam Podini halastustegevuse, mis ulatus üle toonase impeeriumi ja rahvusvaheliste riigipiiride. Sama õpetas Podin sõnas ja teos ka seminaristidele, kes viisid seda omakorda ellu nii Keilas kui mujal, kuhu Jumal neid läkitas. Osvald Tärk lausus mulle oma eluõhtul, et Jumala riigi teenimistööd õpetanud talle esmalt Keilas tema õpingukaaslane Rudolf Remmel, kes pannud teda käruga jalutuid vedama – et ka puuetega inimesed palvemajja koosolekule pääsedes koos teistega Jumala armastust kogeksid. Vanaisa hilisem missioon oli lisaks koguduste rajamisele ja teenimisele ikka seotud evangeelse rõõmusõnumi kuulutusega läbi halastustöö. Nii toimis ja peab tänagi toimima baptistiline jüngerlus, kus Jeesuse öeldud sõnu ja armastustegusid võetakse elunormina, mitte lihtsalt meelislugemisloona. Jeesus on seesama eile ja täna ja igavesti. Tema usu, lootuse ja armastuse kuningriik on kõigi ajastute kuningriik. Terve linn võib seda kogeda ja jagada, kui meie seda jagama ja kogema hakkame. Terve linn saab neil päevil võimalikuks Keilas ning siit edasi minnes üle Eestimaa ja selle piiridegi, kui vaid osutume elumuutvaks usuliikumiseks.
Adam Podini halastustegevus ulatus üle toonase impeeriumi ja rahvusvaheliste riigipiiride.
Kui mu rahvas...
Kui mu rahvas on eriline muusikal. Kogesin seda taas sel suvefestivalil. Mäletan, kuidas toda muusikali sai esitatud Nõukogude ajal Nõmme Baptistikoguduses, kus vaimulikult üles kasvasin ja lauldes kaasa teenisin. Mõtlesin siis: kas meie usurahva alandlik meel ja palve Jumala ees võiks tõepoolest muuta rohkemat kui kogudust ennast? Kas see Jumala tõotus võiks muuta ka meie maa ja rahva saatust? Kas üle Eestimaa võiks veel täide minna see, mida Jumal on lubanud teoks teha, kui tema nimel elav ja tegutsev rahvas palves Kõigekõrgema poole pöördub ja tema palet otsima hakkab? „Kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi," tõotas Jumal, „alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa" (2Aj 7:14). Kas on võimalik, et see tõotus täitub meie elu ajal siinmail? Igatahes julgesin teismelisena sellest unistada.
Kas on võimalik, et see tõotus täitub meie elu ajal siinmail?
Mõned aastad hiljem hakkas jää sulama ning stagnatsioon asendus laulva revolutsiooniga. Korraga laulsime ja palusime terve rahvana: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!" Samuti: „Hoia, Jumal, Eestit, (...) õnnista me rahvast, saada kosumist. Puhasta meid kurjast, anna kasvamist!" Ja Jumal vastas meie ühisele palvele. Talveühiskonnast kasvas välja kevad, kevademaailmast sai suvi, suve arenedes hakkas esile tulema vili, mida sügisel lõigata võime. Meie maa ja rahvas on saanud vabaks kujundama oma elu ja arendama ühiskonda just nii, nagu tahtnud. Kas aga sellist Eestit me tahtsimegi?
Kui mitte päris sellist, siis peaksime taas Jumala palge ette alanduma ja paluma, et ta „säästaks meie maa"? Alandumine vanatestamentlikus traditsioonis tähendas enamat maani maha põlvililaskumisest või silmiliviskumisest. See tähendas loobumist enesekesksusest ja eneseheaolust, tähendas paastumist ja palvemeelsust, Jumalale meelepärase eluviisi juurde tagasipöördumist, Jumala- ja ligimesearmastusest lähtuvale ühiselule pühendumist. Mida tähendab see meile täna, Uue Testamendi päevil? Oleme inimesed, kes tunnevad ja annavad tunnistust Jeesuses ilmunud Jumala- ja inimnäolisest elust igal päeval, olgu kirikus, tööl, koolis, kodus, kus iganes.
Maarjamaa rahvas
Mullu juulikuus kutsuti usurahvast üle Eestimaa koos kõigi maakondade, valdade ja linnade esindajate ja lipukandjatega ühtekokku pealinna suurimale staadionile, et pöörduda palves Kristuse poole. Nimetasime seda päeva Kristus-päevaks. Kristuse nimel leidis siis võimaluse kokku tulla umbes viis tuhat inimest meie koguduste liidust ja teistestki kristlikest kirikutest. Otsisime üheskoos Jumala palet ning klammerdusime Jeesuse jalgade külge nagu patune naine evangeeliumis − meelt parandades. Palusime koos meie liidu asepresidendi Viljar Lihti ja kõigi osalejatega Kristuse nimel ühise meeleparanduspalve. Samal ajal maalis Ain Vares Maarjamaa ja Jeesuse kohtumisest maali. See kujutas Issanda jalge ees lebavat ja temast kinni haaranud naist. Maarjamaa naisekeha läks sujuvalt üle meie maaks ja loodusmaastikuks. Minu jaoks oli see otsekui sõnum, et me ei tohi ennast Jumala rahvana oma maast ja rahvast lahutada. Vastupidi, kes me Jeesust lähedalt tunneme, peame temast oma rahva nimel meeleparanduses ja palves veelgi tugevamini kinni haarama. Kui meie seda ei tee, kes siis veel? Kui terve linn ja maa ja rahvas pole meie palvekätel, kelle kätesse nad siis viimselt jäävad?
Jumala sõna ütleb: „Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust. Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu", siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust" (1Jh 1:7–9). Ühineme siis palvega Jumala palet otsides – Jeesuse nimel, iseenda ja oma usurahva nimel, aga ka terve linna ning kogu maa ja rahva nimel:
Püha Jumal, meie, kes oleme kogunenud suvefestivalile Terve linn, pöördume Sinu poole Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Me täname Sind jäägitu jumaliku armastuse eest, milles Sa oled meid loonud, päästnud, alles hoidnud, juhtinud. Samas me tunnistame, et me ei ole armastanud ega teeninud Sind Jumala vääriliselt ega oma ligimest Jumala näo järgi loodud kaasinimese vääriliselt ega ülejäänud loodut Loojat austava loomingu vääriliselt. Me tunnistame ja kahetseme oma isekust ja pattu ning palume meeleparanduses andeks kõik, mida me oma mõtete, sõnade, tegude või tegematajätmistega oleme Sinu, teiste või ka iseenda vastu patustades sooritanud. Meie südamel on ühtaegu isiklik ja ühine patukoorem. Oleme üksikinimeste ja perekondadena ning eri kogukondade ja ühe rahvana elanud vastupidiselt Kõigekõrgema tahtele. Me pole tunnustanud ega tunnistanud Loojat üle kogu loodu kõrguva Isana, Jumala Poega Jeesuse nimel inimelu päästva ja valitseva Issandana ega Püha Vaimu kõiki meie elumaailma ja koguduseihu vägesid ja võime ületava Elumuutjana. Jumalast mööda elatud elu tõttu on meie rahvas kidumas, kristlaskonna elujõud kahanemas, koguduste mõju ühiskonna keskel vähenemas, usk, lootus, armastus elust kadumas, päästev evangeelium hägustumas. „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad." Me tuleme Sinu juurde, tunnistades: Jeesus on Issand! Me palume armu ja rahu üle kõigi ja kõige meie maa ja rahva heaks. Me kahetseme oma pattu ja parandame meelt! Kristuse nimel me hüüame: Issand, päästa meid ja anna meile armu!
Aamen.