02/2016
Eerik Rahkema, Haapsalu kogudus
„Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide... Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind“ (Jh 17:11–12, 20–23).
Jeesuse palve pole kristlikku nimetust kandvate organisatsioonide ühtsuse, vaid tema järgijate ühtsuse, kirkuse ja armastuse pärast.
Ühtsus ja üksmeel on väärtused, mida taotleda ja hoida. Perekonnas, koolis, ettevõttes, teekonnal – kõikjal on üksmeel heaolu ja eduka toimimise eelduseks.
Jeesuse palvest võime järeldada, et tema järgijad peaksid kokku kuuluma, ühte teed käima, sama missiooni täitma, omavahel osadust tundma, sama loomust jagama.
Kelle kohta see palve käib? See palve puudutab Jeesuse järgijaid, mitte inimesi, kes käivad teisi teid. See palve on seotud päästetöö jätkamise pärast Jeesuse lahkumise järel. See palve on palutud pärast püha õhtusöömaaja sisseseadmist Jeesuse poolt, kes ise täidab Jumala tahet viimseni ja on seega Jumalaga üks. See on eriline palve, oli ju jäänud vaid mõni tund Jeesuse tähtsaima teenimise lõpuleviimiseni – oma elu loovutamiseni teiste eest. Olulisel kohal selles palves on Isa, Poja ja jüngrite austamine; rõhutatud on rõõm ning Jumala sõna edasiandmine järgmistele inimestele.
Milles avaldub Isa ja Poja tugev ühtekuuluvus?
Jeesus kuuletus Isa tahtele, tuues sellega talle suurimat austust. Samamoodi nagu laps, õpilane, teadlane või sportlane toob oma tähelepanelikkuse, kuulekuse ja tulemustega austust vanemale, õpetajale, juhendajale, treenerile. Kohe-kohe lõpetab Jeesus Isalt saadud ülesande: „Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha“ (Jh 17:4). Ülesande täitmine austab Isa. Jeesus oli äsja sisse seadnud oma surma mälestamise, ja pea ta palub, et sünniks mitte tema, vaid Isa tahtmine. Ja siis laseb ta end kinni võtta, nagu oli Isa tahe. Ja siis ristil ta ütleb: „See on lõpetatud!“ (Jh 19:30). Selline täielik kuulekus austas Isa.
Jeesus ilmutab jüngritele Isa olemust ja tahet: „Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast... Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud“ (Jh 17:6–8). Jeesus kehastas Isa olemust ja tahet.
Jeesus on pärit Isast, mitte sellest maailmast; samuti pole tema jüngrid sellest maailmast, vaid ülalt: „Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii, nagu minagi ei ole maailmast“ (Jh 17:14).
Üksolemine eeldab ühe tee käimist, ühe loomuse jagamist, ühe isanda teener olemist, ühe sihtmärgi poole liikumist.
Usklike ühtsuse alus
Jeesuse järgijate omavahelisel üksolemisel on tugev alus ja side.
Jeesuse isik ja töö: „...nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud. Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha“ (Jh 17:2–4).
Jeesuse järgijate omavaheline kooskõla tugineb sisemisele ja igavesele elule. Nende kokkukuuluvus pole seotud maiste ja üürikeste huvidega, vaid igaveste väärtustega: uue loomusega, igavese eluga.
Jeesuse eeskuju liidab tema järgijad ühte. See on parim ja kõige täiuslikum eeskuju, mistõttu Jeesuse järgijate ühtsuski on kõrgeim, mis olla saab.
Jeesuse järgijaid liidab üks Isa, töö, tõde, taevariik. Usklike päritolu, elu sisu, teejuht ja eesmärk langevad kokku. See tagab kokkukuuluvuse.
Kuidas saavutada üksolemist?
Jeesus palvetas selle palve ajal, kui polnud tänapäevaseid usuvoole: ei katoliiklasi, luterlasi, baptiste, adventiste jne; ta ei räägi midagi ühtsusest nende vahel – sellal neid polnud. Kui Jeesuse järgijad oleks tema ühtsuse soovi tõsiselt võtnud, siis neid mitmeid voole sellisel kujul poleks tekkinud või oleks toimunud teist laadi arengud.
Jeesuse palve pole kristlikku nimetust kandvate organisatsioonide ühtsuse, vaid tema järgijate ühtsuse, kirkuse ja armastuse pärast (salmid 22–23). Isa armastab Poega ja jüngreid: „Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes“ (Jh 17:26).
Jeesuse järgijate ühtsus ja üksmeel saavutatakse nende elu- ja vaimuosaduse läbi. Jeesus räägib Mäejutluses kahest väravast ja kahest teest, laiast ja kitsast. Valides laia, jõuab inimene hukatusse, valides kitsa – ellu. Jeesuse jüngrid liiguvad kitsal teel, mis viib ellu. Kitsas tee on väärikas tee, kuna selle on valmistanud Jumal ja see viib Jumala juurde. Ühtsust jüngritega saab luua siis, kui inimene astub läbi meeleparanduse kitsa värava kitsale, ellu viivale teele. Enne seda kuulus ta hukatusse viival, laial teel käivate inimeste hulka.
Astudes kitsale teele, muutub inimese elu tõeliselt arenevaks, intensiivseks ja loominguliseks ning tema kaaslasi rikastavaks. Enne oli inimene jumalatu elu voolust kaasa kantud, ta oli moraalselt ja vaimselt nõrga, hääbuva elu osaline. Tahad sa, hea lugeja, valida tee, mille Jumal pakub – ellu viiva tee? Seal on sisukas ja täisväärtuslik elu, seal antakse sulle sobivad ja arendavad ülesanded. Sellel teel kohtad samuti teenimise pinget, kiusatusi ja ahvatlusi – kuid sellel teel on Jumala abi väga lähedal ning seal on teiste sama teed käivate Jeesuse järgijate abi ja toetus.
Kas Jeesus mõtles samal ajal ka kokkukuuluvust ja üksolemist kitsal teel ja laial teel käivate inimeste vahel? Aga kui nimetada mõni laial teel käivatest inimestest kristlaseks või neist moodustatud organisatsioon kristlikuks? Kui anda laial teel käivale inimesele usuteaduslik haridus ja kraad? Kui panna talle üle kristliku sümboolikaga rõivas? Kui see inimene valdab usulist sõnavara? See oleks mõeldamatu.
Kristlus algab ikkagi vaimuliku sünniga. Üksolemine eeldab ühe tee käimist, ühe loomuse jagamist, ühe isanda teener olemist, ühe sihtmärgi poole liikumist.
Meie eesmärk pole üksolemine laial teel käijatega, küll aga neile Jeesusest kuulutamine, nii et nad võivad saada usklikuks; Jeesus ütles: „...kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma“. Üksolemine ja ühtsus on saavutatav eelkõige vaimuosaduses Jeesusega ja selle järel teiste tema järgijatega.
Ühtsus kasvab sedavõrd, kuivõrd kasvame Kristuses. „Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud“ (Jh 17:3).
Vaimuliku kasvuga areneb ja täieneb meis uus elu, mis ilmneb meie sõnades, iseloomus ja töös. Jeesuse järgimine ja sisemine kasvamine on nähtav teistele inimestele.
Ühtsusel on kaunis tulemus
Jeesuse palves on rõhutatud rõõmu: „Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes“ (Jh 17:13). Kitsal, ellu viival teel käimine, pühitsuses kasvamine, vaimulike rikkuste avastamine, Jeesuse ülesannete täitmine ja temalt saadav tunnustus – see on tõelise rõõmu allikas. Laia tee rõõm on madala päritoluga, ajutine, valu kaasa toov ning kiiresti mööduv ja sügava kurbusega asenduv rõõm.
Jeesuse järgijate ühtsus ehk üksolemine on Jumala üleloomuliku töö tulemus. Seetõttu toob see au kristliku ühtsuse andjale – Jumalale.
Jeesus lõpetas Isast saadud ülesande Kolgatal. Tema surma juures viibinud väeülem ja teised ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!“ (Mt 27:54).
Toogu meiegi kokkukuuluvus Jeesusega ja tema järgijatega au temale ja tema rahvale.