03/2016 
Matt Edminster, Rapla koguduse pastor
Tõlk: Helen Tehu
Ühes meie hiljutises piibliõppetunnis Markuse 6. peatüki kohta rabas meie gruppi arusaam, et see, mida tema ümber kogunenud inimesed Jeesuselt said, oli piiratud sellega, mida nad temalt ootasid. Peatükk algab Jeesuse visiidiga kodulinna, kus ta ei saanud korda saata eriti palju neist suurtest imetegudest, mida ta oli teinud teistes kohtades, kuna linnaelanike ootused tema suhtes olid madalad.
Tundub, et meie ühiskond ei taha enam tõsta oma ootusi Jeesuse suhtes piisavalt kõrgele, et kätte saada seda, mida tal on pakkuda. Ühiskond tundub esitavat mitmeid raskeid küsimusi, millele Jeesus pakub tõelisi lahendusi, nii et me võiks eeldada, et inimesed on avatud head sõnumit kuulma ja vastu võtma. Ent kuidagi on tunda vastupanu „selle vana jutu“ kuulamisele – ja seda eriti kiriku poolt. Me näeme, et salapärasel kombel on kristliku lahenduse asemel kasvav huvi spiritualismi, nõiduse, tervendavate kristallide ja esoteeriliste religioonide vastu, mis annavad küll kohese lohutuse, inspiratsiooni ja turvalise elu õpetuse, kuid ei nõua kuulajalt midagi. Inimesed esitavad tõsiseid küsimusi, kuid valivad heameelega tõsise lahenduse asemel tühise.
Inimesed esitavad tõsiseid küsimusi, kuid valivad heameelega tõsise lahenduse asemel tühise.
Kahjuks näen ma seda tendentsi ka meie kogudustes, eriti surnute ülestõusmist puudutava klassikalise õpetuse juures. Ma arvan, et Jumala hea ning täieliku plaani – kuidas maailma õigele teele juhatada – asemel on paljud meist valinud lihtsustatud ja ebatäieliku lahenduse, mis viib meie hinge küll pärast surma õndsale unistustemaale, kuid jätab loodu hukatuse meelevalda. See sõnum tundub hea, see ei nõua meilt käesoleval ajal midagi, välja arvatud see, et ootame kannatlikult ega lange enne surma ära. Aga see ei ole see sõnum, mis lahtise haua juures meile usaldati, ja see ei ole lahendus meie ühiskonna vägagi tõelistele probleemidele.
Mis siis on ülestõusmise sõnum? 
Pöördume vastuste saamiseks Pauluse esimese korintlaste kirja 15. peatüki juurde. Paistab, et Korintose koguduses oli õpetus, et kristlikul usul elusse pärast surma pole mingit pistmist ihulise ülestõusmisega. Kahjuks ei tea me, mida nad ülestõusmise asemel õpetasid. Nad võisid tõeks pidada juudi saduseride seisukohta, et tõelised usklikud ei vaja pärast surma mingit tasu – kõik neile kuuluv on siin maa peal. Siiski on tõenäolisem, et nad olid omaks võtnud laialt levinud kreeka uskumuse, et füüsiline ihu on ebapuhas ja Jumala ligidusse pääseb ainult vaim.
Pauluse arvates õõnestas selline õpetus Vana Testamendi tõotusi selle kohta, mida Jumal teeb rikutud loodu taastamiseks ja selle toomiseks kohtu ette. Nii asub ta korintlaste õpetust korrigeerima, taastades lootuse ihulikku ülestõusmisse Jumala päästeplaanis.
Esiteks osutab Paulus, et Jumala lubatud pääste ei olnud kunagi üksnes hinge, vaid ka ihu jaoks. Ta alustab kokkuvõttega Jeesuse maapealsest teenimisest: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast [apostlitele ja paljudele teistele]“ (1Kr 15:3–5).
Pane tähele, et Jeesuse päästetöö igas etapis näeb Paulus Vana Testamendi tõotuste täitumist. Kuidas oleks siis võimalik, et need tõotused täituvad Jeesuse ülestõusmises nende ülestõusmiseta, kes oma lootuse temale panevad? Pauluse jaoks ei puuduta päästmine ainult hinge, vaid ka ihu muutmist. Kui ülestõusmist pole, ei saa ka olla võitu patu ja surma üle. Kui pole võitu, pole päästet, ja kui pole kogu inimese päästet, siis pole ka tulevase elu lootust ega lohutust olevikus. „Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud... Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad“ (1Kr 15:13,17–19).
Pauluse jaoks ei piisa rahust selles elus, kui see ei tähenda taastamist järgmises. Loodul on vaja taastada suhe Jumalaga ja ülekohus tuleb parandada. Usklike jaoks tähendab see muudetud ja ülestõusnud ihusid, mis sobivad muudetud ning taastatud loodu juurde.
Loodu taastamine algab Jeesuse ülestõusmisega
Kuid loodu taastamine peab kusagilt algama. Ja Pauluse teine mõte on, et Jeesuse ülestõusmine hauast on selle protsessi hädavajalik esimene samm. Salmides 20–28 selgitab Paulus, et Jeesuse ülestõusmine on nii võiduks patu ja surma üle kui alguseks tema valitsemisele maailma tõelise kuningana. Paulus räägib avatud haua juures alanud protsessist, milles kogu loodu tuuakse samm-sammult Jeesuse valitsuse alla. See protsess jätkub, „kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm“ (s 26–27). Kui kõik on lõpetatud ja loodu on taastatud Jeesuse juhtimise alla, annab ta kuningriigi võtmed üle Jumal Isale. Jahmatav on, et Jeesuse võit surma üle ei olnud ainuüksi temasse uskujatele väravaks taevalikku õndsusesse, vaid ka Jumala plaani alguseks – tuua kogu loodu tagasi enda juurde või siis viimse kohtu ette.
Need, kes loodavad Jeesusele, kasutavad ja naudivad ühel päeval üles äratatud ihusid täielikult taastatud loodus.
Need, kes loodavad Jeesusele, kasutavad ja naudivad ühel päeval üles äratatud ihusid täielikult taastatud loodus. See lootus peaks meid motiveerima koos Kristusega vaeva nägema täieliku taastamise nimel, seda nii enda sees kui ka maailmas.
Nagu näeme Pauluse arutlusest, annab ülestõusmise lootus meile hädavajaliku visiooni tegutsemiseks käesoleval ajastul ja lootuse järgmise jaoks. Selle visiooni oma õpetusest väljajätmine on põhjustanud meie kogudustes kaks võrdselt tõsist probleemi, mis mõlemad ohustavad meie tunnistuse tulemlikkust ja jõudu.
Hinnates tulevast, töötagem tänase maailma heaks
Esimene probleem on kõhklus või hirm osaleda meid ümbritseva maailma segaduses ja korratuses. Kuna modernses ühiskonnas on kasvanud puhtuse – millele kristlased on kutsutud – ja langenud maailma rikutuse vaheline kontrast, siis on suurenenud kiusatus tõmbuda eemale meie kultuurist ja säilitada omaenese puhtus. Meie ühiskond ei ole vähem segaduses ega patuhaige kui algkoguduse-aegne Rooma ühiskond. Siiski, nagu märgib teoloog ja sotsioloog Rodney Stark, olid need väikesed ja vaesed kogudused tuntud kogu Rooma maailmas selle poolest, et nad päästsid inimesi, kellega keegi teine ei tahtnud tegemist teha. Nad adopteerisid hüljatud imikuid ja kasvatasid neid nagu oma lapsi. Nad kohtlesid naisi, võõramaalasi ja orje võrdseina (sellel ajal ennekuulmatu!). Nad hoolitsesid haigete ja heidikute eest. Mis motiveeris neid teiste jaoks sellist ohvrit tooma? Osalt oli see elav arusaamine, et Jumal on Kristuses hakanud loodut endale lunastama ja et nad on vahendiks ajaloo suunamisel selle reaalsuse poole.
Aga teine probleem on see, et me ei oska hinnata tuleva reaalsuse olemust. Paulus ütleb, et meid muudetakse ühel päeval nagu Jeesust. Me vahetame hävineva ihu hävinematu vastu ja füüsiline loodu puhastatakse ning muudetakse vormi, mis suudab tõeliselt Jumalat austada. Nii on mõeldamatu, et me võime lihtsalt vabandada pattu ning rikutust enda ja teiste elus „inimloomuse“ või „vaba valikuga“. Loodu peab olema nii kaasa haaratud kui ka muudetud.
Ülestõusmise doktriin välistab mõlema vea. Jumal on Kristuse läbi loodu kaasanud ja ta kavatseb selle enda juurde tagasi kutsuda. Seetõttu peavad need, kes panevad oma usalduse Jeesusele, temaga koos selle eesmärgi nimel töötama. Kuid meie siht ei ole pelgalt kutse, see on muutumine: vabadus patust ja rikutusest ning loodu taasühendamine Loojaga.
Kui Eesti kristlased tahavad olla edukad meie kultuuri kutsumisel tagasi Kristuse risti juurde, peame taas tutvuma ülestõusnud Jeesuse Kristusega ja tema valitsusega taastatud ja muudetud loodu üle. Me teenime Jumalat, kes ise vahetult taastab oma loodut. Ta ei jäta meid üksi oma segadusi lahendama, vaid astub meie purunenud perede, meie ihade, ahnuse ja enesekesksuse hädade keskele ning kutsub meid üles – saama muudetud ja uuendatud.
Lahendus ei ole ebapuhtusest eemaldumine, rikutuse eitamine ega selle eest põgenemine, vaid pigem loodud aine – seest väljapoole toimuv – muutmine ebapuhtast puhtaks, ebapühast pühaks, võõrdunust lepitatuks.
„Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine“ (1Kr 15:57–58).