09/2016 
Gunnar Kotieseni, EKB Liidu asepresidendi jutlus suvefestivali avateenistusel Viimsis
Tervikjutlust on võimalik järelkuulata www.ekklesia.ee
Õhtu, mil Jeesus koos oma jüngritega oli tõsise valiku ees (Lk 9:10–17), võib olla võrreldav Eesti hubase suvepäeva lõpuga. Hommik oli jäänud juba väga kaugele ja kordaminekuterohkeid sündmusi oli möödunud tundides hulganisti. Nüüd tuli teha kiired otsused, kuidas rahulikult õhtust öösse astuda. Ja seda viisil, et siis veel hetkeks suverammestuse meeldivat vaikust nautida.
Kas mul on tegelikult veel midagi jagamistagavaras?
Õnnistatud ajad
Et tolle õhtu sündmusi õigesti mõista, on kasulik vaadata hetkeks tagasi, millist teekonda jüngrid olid selleks ajaks koos oma Issandaga käinud. Poolteist edukat aastat olid möödunud kiiresti. Tähendusrikast rahva teenimist oli olnud palju ja nii suuri imesid ning elude muutusi ei olnud siiani näinud ilmselt keegi kaheteistkümne noore mehe sõpruskonnast. Kellele meist ei meeldiks olla osa millestki, mis kasvab, on inimesi puudutav ja muutev? Need on ajad, kui jõuad õhtul koju võib-olla väsinuna, kuid õnnelikuna, sest päeval tehtu on olnud loova ja muutusi toova mõjuga.
Jüngrid olid oma teekonnal saanud just selliseid kogemusi – nad päris täpselt ju ei teadnudki veel, millesse Jeesus neid kaasas, aga vaatamata sellele see „miski” aina kasvas ja kasvas nii hulkade kui tähenduse poolest. Lisaks sellele, et jüngrid olid näinud erilisi sündmusi, varustas Jeesus neid ainulaadse praktikaga – ta saatis nad välja missioonile. Me ei tea, kas nad läksid välja rõõmu või ärevusega, julgelt või naeratusega hirmu varjates. Aga me teame, kuidas nende noorte meeste praktika õnnestus. Evangeelium kirjeldab seda tulemit: „Nii nad läksid välja ja käisid mööda külasid, kuulutasid evangeeliumi ja tegid haigeid terveks kõikjal” (Lk 9:6).
See tuletab mulle meelde 2008. aasta esimest poolt, kui viimane suur majanduslangus ei olnud veel jõudnud meieni ja ainsaks piiranguks tundus olevat „maailm”. Ükskõik, kuhu inimesed oma investeeringuid asetasid, oli tootlikkus tohutu.
Nii mõnigi meist on ilmselt kogenud mingil hetkel oma vaimulikus elus sarnaseid aegu. Jumal on vastanud palvetele nii ruttu ja nii võimsalt, et piirangud ununevad ja ainsaks sooviks on veel rohkem ning veel kiiremini! Jüngrid tulid läkitusteekonnalt tagasi sarnaste tunnetega – VÄGEV, SUUREPÄRANE, IMELINE jne, jne.
Aeg maha!
Jeesus, kuuldes nende kommentaare, tegi aga otsuse, et nüüd on tarvis minna oma kõige lähemate kaastöölistega üksildasse paika puhkama. Aga me teame, et see plaan ei läinud päris nii. Loodan, et see annab lootust ka sulle – isegi Jumala Poja ideed ei täitu alati päris nii, nagu oli algne soov. Olgu see ka meile julgustuseks. Vahel oleme plaaninud ja plaaninud ning meile kõige õigemana tundunud mõtted on siiski pidanud muutuma. See võib tähendada, et Jumalal on kavas midagi suuremat! Nii juhtus ka sel korral.
Rahvahulgad nägid, kuhu Jeesus koos jüngritega liikus, ja nad suundusid neile järele. Päev, mis oli plaanitud rahulikuks lõõgastuseks, kippus kasvama üle pikaks ja väsitavaks teenimiseks.
Ilmselt oleme kõik oma elus kogenud selliseid hetki – andsime oma parima ja tulemused on tegijaid kiitnud. Kuid siis tundub, et tarvis on ikkagi veel ja veel ja veel – ja isegi veel anda. Need hetked seisavad meie ees väga oluliste küsimustega. Kas mul on tegelikult veel midagi jagamistagavaras? Äkki on mul, vaatamata tohututele kordaminekutele, ikkagi piirid ja ehk olen jõudnud neile väga lähedale? Kas see, mida pean andma, on minu kogetu ja õpitu või saan ma edastada Jumala poolt antud väge, mille olemasolu ja mõõdet kogen alles siis, kui otsustan usus välja astuda ning inimesi teenida?
Meile on antud kasutada Jumala piiramatu vägi, aga see ei ole meie käsutada. 
Inimlikud ettepanekud
Just sellistel hetkedel võib meile jääda petlik mulje, et nüüd oleme meie ainsad, kelle rasketest otsustest sõltub kõik. Ja nii toimisid ka jüngrid. Luukas edastab, kuidas neil tuli plaan Jeesust veidi õpetada. Tagantjärele tundub see väga kentsakas – keegi õpetab Jumala Poega. Aga eks me kõik oleme oma elus sarnaselt käitunud. Nii tegid Aabraham ja Mooses ning Taavetilgi oli oma „täiuslik plaan”, kuidas Uurija naine JOKK-lahendusega endale saada jne, jne.
Ja sarnaselt otsustasid käituda ka jüngrid. „Jeesus, kohe on käes öö ning viimane aeg on suunata need tuhanded teenistusel olijad ümberkaudsetesse küladesse” – tundus tema järgijatele lihtne, aga tulemuslik lahend. Jüngrite soovitus oli tegelikku olukorda arvestades väga mõistlik. Lisaks tühjale kõhule võisid inimesi kimbutada ka muud probleemid. Näiteks kriminaalsus ei olnud tol ajal üldse väike – järsku võimust võtva pimeduse varjus oli röövlitel väga mugav suures rahvahulgas kaost tekitada ja selle varjus oma kukruid täita. Kellele meeldiks, kui suurepärase teenistuse järgselt peamine, mis meelde jääb, on tühjaks varastatud rahakott või juurika taha kukkudes murtud käeluu. „Jeesus, lase rahvas minna” tundus igati mõistlik soovitus.
Jeesuse lahendus
Jeesusel on sõna! Ta oli ennegi oma jüngritele olulisi väljakutseid teinud. – Peetrus, järgne mulle! Ja noor kalur tegi seda! Ta jättis maha kõik ja asus teekonnale Naatsaretist pärit rabiga. Vaid mõned päevad tagasi oli ta läkitanud jüngrid teenima ümberkaudseisse küladesse. Nad olid seni näinud, kuidas Jeesus teenis koos imede ja tunnustähtedega, ning nüüd läkitas Issand neid sedasama tegema. Teel oldu tulemit ja tagasijõudmise emotsioone me eelnevalt juba kirjeldasime.
Jüngrite edu alus oli alati üks ja seesama – Jeesus ütles oma sõna ja nemad tegid selle järgi ning tulemused olid garanteeritud. Aga nüüd korraga ütleb Jeesus nii lihtsa sõna: „Andke teie neile süüa!” Ja sel hetkel tundub jüngritele täiesti loomulik, et seda ei pea n-ö sõna-sõnalt võtma. Sarnaseid „otsuse ristmikke” on meie eludes pidevalt. Jumal on kinkinud oma sõna, aga meie järgnev samm näitab, kui tõsiselt me seda tegelikult võtame.
Mind on teele saadetud kogu väe ja võimekusega, et tuua au Jeesuse nimele ja õnnistust inimeste eludesse.
Jeesus hoolib inimeste vajadustest
Lisaks sellele, et Jeesuse sõna on alati elluviimiseks, soovib ta anda veel olulise õppetunni nii jüngritele kui ka kohaletulnud tuhandetele. Taeva ja maa Looja hoolib meist tervikuna. Tema jaoks on oluline, kuidas saab värskendatud meie vaim ning mil moel leiab kosutust meie hing. Ja samaväärselt on Jeesusele tähtis ka see, kuidas lahenevad meie materiaalsed vajadused.
Kui meie hakkame Jumala poolt öeldut valikuliselt ellu rakendama, siis muutub ka meie jumalapilt väga killustatuks. Ja sellest on vaid lühike samm hirmu ning ebakindluseni – kas ma ikkagi saan 100% loota Jumalale või pean hakkama ise Jumala Poja asemel otsuseid langetama?
Me ei tea, mis oli see päris põhjus, miks jüngrid soovisid rahva ära saata – nad olid ju näinud tohutuid imesid ja Jumala üleloomulikku sekkumist erinevates olukordades. Aga ilmselt oli ka nende sees väike kartus: aga mis siis, kui ressurss/vägi saab ikkagi otsa? Siis tundub parima lahendina probleem endast eemale lükata ja pigem oma tagavarasid kindlustada. 
Inimene on vaid saviastja
Jumalal on selliste olukordade jaoks hoopis teine lahendus. Paulus ütleb korintlastele (2Kr 4:7), et Looja on vorminud meist saviastjad. Me oleme need, kellel ei ole midagi, aga kes suudavad kanda endas suuri rikkusi, et tuua muutusi inimeste eludesse ja rahvaste saatusesse! Me oleme need, kellele on antud kasutada Jumala piiramatu vägi, aga samas ei ole see antud meie käsutada. Saviastja peab mõistma, et minust endast ei piisa igas olukorras, aga minus, s.t minu sees on midagi, millest piisab ka kõige suuremate vajaduste katmiseks.
Selliseid mõtteid on tore kuulda ja lugeda, aga kui meie päris elu kohtab reaalseid vajadusi, kuidas me siis käitume?
Karmeli koguduse noortejuht Mattias Einstein jagas kord oma kogemust. „Kui palusin Jumalalt julgust, siis peagi leidsin end olukorras, kus hirm tahtis mind vallutada. Tahaks hüüda – Jumal, ma palusin ju julgust, aga nüüd olen hoopis arg. Kui olin Jumalalt palunud pikka meelt ja kannatlikkust, siis varsti olin hetkes, kus minu reageerimise „süütenööri” lühidus tuli eriti kirkalt esile.”
Pealiskaudselt vaadates võib jääda sellistel hetkedel mulje, et Jumal ei vastanud mu palvele. Pigem nagu hoopis naeraks minu üle. Aga süvitsi uurides märkame, et just selliselt Jumal meie tühje anumaid täidabki – julgus kasvab siis, kui on tarvis ületada ebakindlus. Pikk meel areneb parimaks plahvatusohtlikest olukordadest võitjana välja tulles.
Jumala vägi minus
Kelle vägi see on, mis toob uut elu? Loomulikult Jumala vägi. Kelle sees see vägi asub? Loomulikult meie sees. Just sellised õppimise teekonnad koos Jumalaga annavad meile väga selge arusaama: „Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head” (Rm 7:18). Minul ei ole lahendeid, mis saavad taastada purunenud suhteid või tuua rõõmu trööstitusse olukorda. Ja samaaegselt võin ma öelda koos Paulusega: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks” (Fl 4:13).
Hämmastav on see, et alles siis, kui õpime uskuma saviastja võimesse kanda endas Jumala rikkusi, suudame järgneda ka Jeesuse poolt öeldud sõnale, mis esmapilgul viiks meid otsekui pankroti äärele – me peaksime ära andma rohkem, kui meil tundub olevat.
Aga kuidas oma igapäevaelus olla astja, kes on küll ise tühi, kuid kelle tühjus annab ruumi Jumala piiramatu väe rikkustele?
Kolm julgustavat tõde
Tahan jätta lõpetuseks kolm lihtsat tõde, mille uskumisest või mitteuskumisest sõltub ääretult palju.
Esimene tähtis ja lihtne veendumus – tean, et olen armastatud Jumala, Isa poolt! Tema hool ja arm minu vastu ei rajane sellele, mida ma teen, vaid esmalt sellele, et olen tema laps.
Teine komponent, milleta me ei julge tegelikult kõike ära anda, on see, et ma olen valitud tema poolt. Olukord, milles ma täna asun, on Jumalale teada ja tema arvates olen mina just sobilik persoon selles hetkes tema armu ja väe edastamiseks!
Kolmandaks kindluseks on teadmine, et ma olen varustatud! Võin olla julge, et sarnaselt jüngrite läkitamisele on ka mind Jeesuse poolt teele saadetud kogu väe ja võimekusega, et tuua au tema nimele ja õnnistust inimeste eludesse.
Just sel hetkel vajasid Jeesuse jüngrid õppetundi – nad ei saa käsutada Jumala väge, aga nad saavad kasutada seda väge. See vägi ei ole minu oma, aga see vägi on minus.
See, mida me arvame saviastjast, on lõpuks määrav. Kui usume, et oleme armastatud, valitud ja varustatud, siis julgeme Jumala poolt öeldule jääda kuulekaks ka kõige vastuolulisemate tunnetega hetkedel ning meie soov Jumalat õpetada asendub igatsusega olla tema poolt õpetatud!