01/2017 
Jakob Remmel, 3D koguduse pastor
Pühendumise proovikivi jõusaalist koguduseni
Iga aasta alguses ummistuvad spordiklubid ja jõusaalid uutest klientidest, kes on valmis täiskäigul alustama oma teekonda uusaastalubaduste elluviimisel. Üks muretseb endale uued jalanõud ja teine võtab personaaltreeneri, kuid juba paari nädala möödudes hakkab liigsete kilode asemel kaduma hoopis spordisaalist inimesi. Peale tulevad uued kohustused ja vanad harjumused, kuniks kõik on jälle endine. Aeg on see, mis sõelub välja need vähesed, kes on oma keha vormis hoidmisele tõeliselt pühendumas.
Samad printsiibid, mis on tõesed inimeste füüsilise vormi hoidmise osas, toimivad tegelikult ka vaimulikus sfääris. Nii nagu uusaasta spordiklubidele, on jõulud kogudustele. Üsna pea pärast seda jäävad alles vaid need, kelle jaoks motivatsioon on sisemine ja sisuline, ning aja jooksul võime näha, kes on Jeesuse järgimisele tõeliselt pühendunud ja kes mitte.
Terve ja tõeline pühendumine tähendab, et me vahetame ajutise naudingu kestva hüve vastu.
Laiem väljakutse pühenduda
Vaadates 21. sajandi Lääne ühiskonda, iseloomustab pühendumise puudumine seda üsna valdavalt. Paljud abielud ja perekonnad on katkised just seepärast, et üks osapool (tihti meespool) on loobunud pingutamast suhte tervena toimimise nimel. Või näiteks jätavad mitmed inimesed poolikuks oma haridustee ja lasevad käest töökoha, sest neil puudub motivatsioon ja suutlikkus valitud tee lõpuni kõndida. Mina usun, et tõeline pühendumine on vajalik ka kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus peame pidevalt ümbritsevaga kohanema. Seega pelgalt seiklushimu ja uute asjade proovimine ei saa olla vabanduseks pühendumise puudumisele, sest see on karakteriomadus, mida Jeesus igaühelt ootab.
Luuka evangeeliumi 14. peatükis on kirjas tähendamissõna torni ehitamisest, mille Jeesus rääkis enda ümber olnud jüngritele, kuid mis on samamoodi kõnekas ka täna igaühele, kes end tema järgijaks peab. Ma olen kuulnud, kuidas mitmeid kordi on seda teksti kasutatud selleks, et innustada inimesi tegema ratsionaalselt kaalutletud finantsilisi otsuseid. Mitte et see oleks üdini vale, kuid mulle tundub, et loo sisu keerleb tõeliselt Jeesuse järgimise pühendumisvaliku ümber ja on seetõttu palju sisulisem. Pealegi, kui loo tuum oleks vajalike finantside omamine enne ehitamist, oleks tõenäoliselt ka enamus kirikuid ehitamata jäänud, vähemalt meie Liidus.
Erinevad inimesed, erinevad motiivid
Enne tähendamissõna lisab Luukas olulise kommentaari: „Aga koos Jeesusega käis palju rahvast“ (Lk 14:25a). Jeesus mõistis, et kõik need inimesed, kes temaga kaasas käisid, ei olnud tõeliselt pühendunud jüngrid. Nende hulgas oli inimesi, kes järgnesid Jeesusele, lootes saada tervendatud ja toidetud. Oli ka neid, kes otsisid lihtsalt põnevust või mingit kõrget positsiooni tulevases kuningriigis; kuid oli ka neid, kes olid tõeliselt pühendunud. Jeesus teadis, et inimesed, kes on valedel põhjustel teda järgimas, jätavad ta ühel hetkel maha ja nende enda huvides tasub neil kas juba varakult loobuda või siis tõeliselt pühenduda.
Pühendumisel on hind 
Seejärel ütleski Jeesus enda ümber olnud inimestele väga karmid sõnad: „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger. Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger” (Lk 14:26–27). Loomulikult ei kutsunud Jeesus nende sõnadega oma lähedasi ja iseenda elu otseses mõttes vihkama. See oleks otseses vastuolus sellega, mida Jeesus õpetas inimeste kohtlemise ja armastamise kohta, minnes isegi nii kaugele, et ta suunas inimesi armastama ka vaenlasi. Küll aga andis Jeesus sellega mõista, et ootused tema järgimisele on nii kõrged, et sellega peaks kaasnema ka vähemalt teoreetiline valmisolek oma elu vajadusel ohvriks tuua. Olen üritanud seda kirjakohta enda jaoks mõtestada selliselt, et teatud olukordades võis oma lähedaste ja oma elu vihkamine tähendada ühele pereisale, et ta peab tegema valiku, kas oma usust loobuda ja senist elu jätkata või jääda Jeesusega ja seeläbi hukatud saada. Oma usu eest suremine võis sellisel juhul tähendada oma laste isata jätmist, mis võib tunduda vihkamise otsusena. Küll aga tähendab see lihtsalt seda, et Jeesusele truuks jäämisel on teatud ajastutel ja maadel väga kõrge hind.
Seejärel toob Jeesus sisse võrdluse, öeldes: „Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks?“ (Lk 14:28). See on pilt sellest, et ka otsus kristlaseks saada ei saa olla pelgalt tunne või läbimõtlemata valik. Jeesuse jälgedes kõndimine eeldab tõelist pühendumist. Selle otsuse osas lisab Jeesus: „Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!“ Kokkuvõtvalt tundub tekstist, et Jeesus panigi inimesi enda ümber valiku ette, kas kõik või mitte midagi. Poolik järgimine pole mõttekas, sest varem või hiljem tuleb loobumine.
Mittepühendumise hind on veelgi kõrgem
Seega ühest küljest on oluline teada, et tõelisel pühendumisel on oma hind, kuid ainult selliselt tekiks küsimus, milleks üldse pühenduda? Siit ka teine tõde – mittepühendumise hind on veelgi kõrgem! Tõeline pühendumine on seda väärt! Tulles tagasi jõusaali näite juurde: kuigi saalis käimine võtab aega, sihikindlust ja energiat, on mitteliigutamisest tervisele veel kõrgem hind. Mina olen jõudnud tõdemuseni, et siin elus on võimatu üldse midagi märkimisväärset saavutada ilma pühendumiseta. Inimesed tegelikult imetlevad pühendumist – isegi kui nad ise pühenduda ei suuda –, sest selle tulemused on ihaldusväärsed.
Vaevalt on kedagi, kes vanurina oma kunagise kehva elustiili tõttu nüüd haigena terveid eakaaslasi kõrvalt jälgides ei sooviks, et ta ise oleks olnud püsivalt pühendunud oma tervisele. Samamoodi saaks analoogiat kasutada nii perekonna kui ka haridus- ja tööteekonna osas. Veel enam on see aga tõsi vaimulikus mõttes. Ühel päeval on iga inimene Jumala ees ja annab aru, kuidas ta on elanud ning millele pühendunud. Annaks Jumal, et sellel hetkel Jeesus meie peale vaadates ütleks: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!“ (Mt 25:21).
Palvetagem, et meie kogudustes oleks pühendumine tõeline, mitte tähtajaline.
Vääriline autasu
Piiblis tuleb korduvalt esile, et pühendumine saab väärilise autasu. Jeesus ütles oma jüngritele, vastuseks nende küsimustele: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast, kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu” (Lk 18:29–30). See autasu, mida Jumal meile temale pühendumise eest pakub, on hindamatu väärtusega ning isegi, kui see tähendab ajutist kannatamist või loobumist, siis see on seda väärt. Terve ja tõeline pühendumine tähendab, et me vahetame ajutise naudingu kestva hüve vastu. Selleks kestvaks hüveks ongi igavene elu koos Jumalaga.
Nägemus soovitud tulevikust
3D koguduse pastorina unistan ja annan pidevalt meie kogudusele teada, et me võime olla kogudus, kus inimesed on pühendunud Jumalale ning see väljendub rohkemas kui meie mõtetes, mis peas, või tunnetes, mis südames. See kandub üle meie raha- ja ajakasutusse, meie suhetesse ja väärtushinnangutesse. Unistasin sellest, et koguduses oleksid abielud, mis kiirgavad Kristust ja kasvatavad järgmisi põlvkondi, kes on põnevil Jeesusest. Samuti usun, et tõeline pühendumine väljendub ka selles missioonis, mille Jeesus meile on andnud, et me jagaksime elumuutvat sõnumit temast, ristiksime temasse uskujaid ja õpiksime üheskoos teda järgima. Kõik saab osaks alles siis, kui oleme tõeliselt pühendunud. See läheb meile midagi maksma ja pühendumine on seda väärt.
Kuigi kõik pühendujad ei jää püsima, on ometi tõeline pühendumine võimalik. Näitame koos eeskuju, mis on väärt järgimist ja mis suunab üksteist Jeesusele. Palvetagem, et meie kogudustes oleks pühendumine tõeline, mitte tähtajaline.
Usun siiralt, et parim on veel ees!