01/2018 
Veikko Võsu, Nõmme baptistikoguduse pastor
Kutse Kool ja Üksikvanema Koolitus
„Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab” (1Kr 3:6–7).
„Ma ei taha, ei viitsi ega näe asjal mõtet. Tegevust on niigi palju... No milleks mulle see...!” – Need olid ausad mõtted, kui ma kuulsin 2016. aasta sügisel KUSi Kutse Koolist. Kuid kuna mind oli sinna kirja pandud, peaaegu et minu teadmata, ja sees oli JAH, siis nõustusin osalema. Pean ütlema, et oleksin jäänud paljust ilma, kui ei oleks kuuletunud vaiksele häälele, mis mu sees kinnitas osalemise vajalikkust. See, mida Kutse Kool avas, oli võrratu.
Me olime Nõmme baptistikogudusest Kutse Koolis esindatud kahe tiimiga. Kõik tiimid pidid valima projekti, mis on kogukonnale suunatud, teeniv, midagi, mis puudutaks meid ümbritsevaid inimesi ja ühtlasi kajastaks Jumala armastust nende suhtes. Vanemate tiimis, kuhu mina kuulusin, palvetasime üheskoos ja lõpuks valisime projekti teemaks „Üksikvanemate koolitus”. See koosneb korra nädalas toimuvast neljast koolituspäevast.
Ta sai selguse, et vormi tuleb muuta, sest sisu on nii hea ja võimas.
Alustasime küsimusega MIKS, nii nagu seda on aidanud sõnastada Simon Sinek oma raamatus „Alusta MIKS küsimusega!” Simon usub, et need, kes on küsinud kõigepealt MIKS küsimuse, on edukamad kui teised. Me soovisime alustada õigest otsast. Paljude palvete, kohtumiste ja tunde kestnud ajurünnakute järel jõudsime vastuseni. Me teeme üksikvanema koolitust sellepärast, et me päriselt hoolime lapsevanematest, kes on lapsele nii ema kui isa eest, ja teiseks, näeme antud koolitust evangeelse platvormina.
„Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses” (Jk 1:27a). Me nägime, et tänased lesknaised on tihti just need, kellele me koolitust olime plaanimas, mitmed tulid ja neile meeldis.
2017. aasta alguses plaane tehes, palvetades ja Jumala tahet otsides tajusime vajadust taas Üksikvanema Koolituse järele, millele võiks järgneda Alfa-kursus. Seekord oli osalejaid üle kahekümne. Kes olid neljapäeva õhtul tulnud, ei tahtnud lahkuda. Meeldisid atmosfäär ja teemad, mis kõnetasid. Küsimuste hulk peale ettekandeid ei tahtnud lõppeda, hoolimata hilisest kellaajast.
Alfa-kursus
Alfa-kursuse üks ellukutsujatest, täpsemini kaasateenijatest, anglikaani piiskop Sandy Millar on öelnud ühes oma intervjuus: „Me kõik, sina ja mina oleme osa suurest erakordsest Jumala plaanist, et tema arm võiks maailmas avalikuks saada. Me kõik oleme osa Jumala liikumisest. Nicky Gumbel ütleb, et tema ei alustanud Alfat. Tehniliselt on see õige. Alguse juures olid mitmed inimesed. Kuid Nicky nägi kursuses potentsiaali. Ma räägin alati, et kui midagi head toimub, ja ma ei räägi praegu Nickyst, vaid endast, siis juhtub see peaaegu alati sõltumata meist. Kuna see on Jumala plaan ja me kõik oleme osa sellest. Sageli on meie osa tema plaanis suhteliselt väike.
2017. aasta maikuus Londonis Alfa konverentsil kõneles Sandy Alfa-kursuse algusaegadest. Ta kirjeldas tolleaegset Holy Trinity Brompton Anglikaani kirikut. Koguduses käis sel ajal koos u 50 inimest, kelle keskmine vanus oli 70. Sandy ütles, et 80ndatel oli aeg pisut erinev tänasest päevast. Muudatustele vaadati väga kõhklevalt. Oldi harjutud sellega, mis on, ka sellega, et kirik vaikselt välja sureb. Sandy uskus muutusesse. Paludes ja Jumalat otsides sai ta selguse, et vormi tuleb muuta, sest sisu on nii hea ja võimas. Teisisõnu – Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti, aga kuidas me teda ja tema sõnumit edastame, see peab olema kõnetav. Läks palju aastaid. Tänaseks on Jeesus kasutanud Alfa-kursust selliselt, et igal pühapäeval on neil mitu teenistust puupüsti täis kirikus. Lisaks on veel neli katedraali, kus on analoogne muutus toimunud. Inimesed kohtuvad elava Jeesusega ja nende elud muutuvad. Võimas sisu on tänu uuele vormile puudutamas inimeste südameid. 
Nõmme baptistikoguduses tegime palveid, et mõista, kas nüüd, kui teine „Üksikvanema kursus” läbi saab, on aeg teha Alfa-kursust? Meil oli kahtlusi ja kõhklusi, kuna meeskond oli kujunemata. Uskusime, et kui see on Jumala plaan, siis küll see tuleb kuidagi meieni nii, et me mõistame. Sinnamaani olime passiivselt aktiivsed. Jumal vastas meie palvetele viisil, mida me ei oodanud. Meie Alfa-töö juht pani kirja Eesti Alfa kodulehele, et me oleme kursust tegemas. Selle teate kaudu võttis ühendust üks noor paar ja uuris, millal kursus algab. See oli päästikuks Alfa-tiimile. Oli selge, et Jumal tahab, et me kursuse teeme. Kiirelt korraldusid inimesed, kes tulid ja aitasid. Olid olemas köögitiim ja grupijuhid. Meie Alfa-kursusel, mis oli reklaamita alustatud, osales üle paarikümne inimese. Nendest mitmed tulid ristimisele. Osa olid juba ristitud ja osa kursuse lõpetanutest ootavad järgmist ristimise võimalust. Jumal ehitab oma kogudust, kui me laseme temal seda teha.
Jumalat ei huvita niivõrd meie tegevus, kuivõrd meie olemus.
Õige aja ootamine
„Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all” (Kg 3:1).
Olen pannud tähele Koguja sõnadega väljendades, et igal asjal on oma aeg. Hea sõber Harry Eller ütles kunagi, et kõige raskem tema usuelus on olnud õige aja ootamine. Hea sõber – ära rutta Jumala ajast ette ja ära jää ka maha! Lase lahti oma ettekujutustest ja eelarvamustest.
Üks minu Colorados elavatest sõpradest tahtis väga saada pastoriks. Teda kutsuti ühe väikese koguduse pastoriks, kus ta töötas mõned aastad, kuni seal ei olnud enam kedagi, keda juhtida. Mu sõber vajus masendusse. Ta enesekindlus langes, ta arvas, et on kõige mõttetum mees maailmas. Lisaks arvas ta, et Jumal ei hooli temast, rääkimata armastusest tema vastu. Ühesõnaga, mees oli kahe kõva kivi vahel ja väljapääsu ei paistnud. Isegi see väike kari oli talle olnud liiast. Peale pikki kuid võttis ta aega palveks ja paastumiseks. Ta otsis Jumala tahet. Ühel hetkel sai ta südamesse kutsuda paar sõpra ja alustada väikese palveringiga oma kodus. Ta tundis, et see on, mida Jumal tahab, et ta teeb. Aeg läks ja sellest väikesest ringist kasvas suurem ring. Tänaseks – aastaid hiljem – on see tuhandete liikmetega kogudus, lisaks on rajatud tütarkogudused.
Ma küsisin sõbralt, mis muutuse põhjustas? Ta vastus oli lihtne. Esimesel korral tahtsin ise kõike juhtida ja määrata. Teisel korral tegutses Jumal ja mina olen tänulik, et saan sellega kaasas olla.
Tihti oleme kuulnud palveid, tõenäoliselt olen isegi nii palunud: „Jumal tule ja õnnista meie tööd!” Selle asemel oleks ilmselt õigem paluda: „Jumal, näita meile palun, mida sina oled tegemas, luba meil sellest osa olla!”
Jumala ajaraamid on laiad – ta koolitab meid olema kannatlikud. Me võime ja saame oma initsiatiivil ka asju tehtud, kuid küsimus jääb, mis hinnaga ja kui palju sellest lõpuks kasu on – kas vili jääb? Liiga palju on kuulda, kuidas inimesed kogudustes läbi põlevad ja peale sarnast kogemust üldse kogudusest eemalduvad. See ei ole kindlasti Jumala plaan.
Soome sõbrad tavatsevad öelda: tegutseme Rahust lähtuvalt. Vahel me uputame ennast tegevustega nii, et ei kuule vaikset, tasast sosinat enda sees. Sosina kuulamiseks on vaja vaikust ja rahu. Meie omad agendad tasub maha panna ja kuulata, mida Kõigeväeline kõneleb. Ärme teeme ka seda viga, et me aktiivse tegevuse taha peidame oma katkise mina, pettumuse, frustratsiooni. Jumalat ei huvita niivõrd meie tegevus, kuivõrd meie olemus. Ta soov on tulla meie ellu, muuta seda Püha Vaimu läbi, teha meid terviklikuks, valguse kandjaks. Täita meid iseendaga ja liikuda meie kaudu kaasinimeste heaks.
Kokkuvõtteks
Jumal on meid armastanud ja kutsunud oma kaastöölisteks, mitte vastupidi. See on kuninglik kutse. Jeesus on Püha Vaimu kaudu väljendanud oma tahte ja teeb seda jätkuvalt elavaks oma sõna kaudu. Jeesus juhib meid ja ootab, et me suhtleksime temaga ja kuuletuksime talle.
„Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!” (Jh 15:14–17).
Olgem Jumala kaastöölised, et ta võiks meile ühel päeval öelda – hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane!