09/2018 
Urmas Roosimaa, Tartu Salemi koguduse pastor
„Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!“ (Fl 3:10–16).
Kui me hoiame jäigalt kinni oma minevikust, siis on meil kaks probleemi: varasemad ebaõnnestumised ja mineviku edu.
Apostel Paulus kirjutas kirja Filippi usklikele. Filippi oli tähtis linn Makedoonia maakonna idaosas. Paulus ja Luukas kuulutasid seal Jumala sõna ja selle tulemusena sündis sinna esimene kristlik kogudus Euroopas.
Ka Filippi koguduse usklikud olid misjonitöös aktiivsed. Üha uued ja uued inimesed said vanast patuelust päästetud ja võtsid Kristuse oma eeskujuks. Aga noor kogudus vajas arenguks tuge ja õpetust ning Paulus tuli siin appi ja kirjutas neile kirja, milles tuletas meelde olulisi asju.
Üheks oluliseks punktiks peab apostel kristlase eesmärki. See on siht, mille poole tuleb usklikul püüelda. See on võit Kristuses, mille saavutamise nimel tuleb ületada kõik ettetulevad takistused.
Paulus ütleb: „Ma unustan kõik, mis on taga...“ Kas Paulus palub meil mälestused ja minevik unustada? Ei. Paulus räägib pigem, et me laseksime lahti sellest, mis ikka veel takistab meid usus edasi kasvada. Kui me hoiame jäigalt kinni oma minevikust, siis on meil kaks probleemi: varasemad ebaõnnestumised ja mineviku edu.
Varasemad vead ja ebaedu panevad meid mõtlema, et me olemegi ebaõnnestujad. Paulusel endal oli ka minevikus ebaõnnestumisi, mida ta tunnistas ja mis oleksid võinud tema tegutsemist pärssida. Ta oli juures ja kiitis heaks, kui hukati kristliku kiriku esimene märter, diakon Stefanos. Häbi pärast, et tema kiusas taga esimesi kristlasi, oleks ta võinud tagasi tõmbuda ja jääda erakuks. Aga ei, Jumala nimel sai ta sellest üle. Jumal annab andeks süü, kui inimene palub andeks ja parandab meelt. Jumalal on meelevald andestada inimese kõik sooritatud teod, ka kõige hävitavamad neist.
Niisiis on meie eesõigus anda Kristusele üle kõik, mis meid vaevab, koormab ja takistab usus kasvamast. Kristus teeb meid mineviku kammitsatest vabaks. „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“ (1Jh 1:9).
Kuid kristlikus elus on väga oluline, et me omandaksime ka isiklikke kogemusi Jumalaga.
Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole 
Me peame unustama oma ebaõnnestumised ja ka oma edu. Miks? Kui me keskendume liiga palju oma tähtsatele kordaminekutele, võib seegi meid halvata ja teha passiivseks ning me ei tahagi enam pingutada. Samuti võib edu inimest pimestada ja loorberitele puhkama panna.
Ettevõtluses on suureks ohuks olukord, kus puudub areng, kui jäädakse seni saavutatuga liigselt rahule. Et ka homme konkurentsis püsida, tuleb edasi minna, areneda, õppida, panustada ja investeerida. Sellepärast peavad ettevõtted alati end ise uuendama.
Sama on ka spordis. Aastaid tagasi tegelesin ma aktiivsemalt rattasõiduga. Rattasõidu oluliseks komponendiks ja edasiviivaks teguriks on väntamine. Kui sõitja ei vänta, siis ta laseb tirri – vabakäigul veeremine. Lõputu tirrilaskmine lõpeb aga seisma jäämisega. Võistlustel jääd sa siis varsti teistest maha ja sinust sõidetakse mööda. Usuelu võiks ka võrrelda rattasõiduga. Et kuhugi jõuda, selleks tuleb „vändata“. Tuleb usus kasvada ja liikuda.
„Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust“ (Fl 3:7–8).
Paulusel oleks olnud palju põhjust kiidelda edusammudest oma varasemas elus. Ta on varem rääkinud oma laitmatust päritolust. Isalt päris ta Rooma kodaniku õiguse. Tema vanemad olid vagad juudid, kes võimaldasid tal omandada oma aja parima haridustaseme. Ta õppis Gamalieli juures, kes oli üks Iisraeli kuulsamaid ja tunnustatumaid rabisid. Nii olid paljud teed talle valla. Võime öelda, et Paulus püüdis olla kõiges parim ja innukas mees. Aga võrreldes nüüd seni saavutatut Kristuse tunnetamisega, nimetab ta seda kõike pühkmeks. Algkeelest võib pühkmed (skybala) tõlkida ka sõnnikuks.
Kõik meie maised jõupingutused pole midagi, võrreldes Kristuse tundmisega. Ärgu takistagu meie minevik erinevatel viisidel edasi minna.
Samas ma ei taha öelda, et minevik pole oluline. Me peame minevikku tundma ja sellest õppima. Eelnevate põlvkondade vaimulikust pärandist on palju ammutada ja õppida. Kuid kristlikus elus on väga oluline, et me omandaksime ka isiklikke kogemusi Jumalaga.
Me võime võrrelda elu mitmes mõttes autoga sõitmisega: kui me oleme roolis, siis me vaatame enamasti suurest esiaknast välja, eesmärgi poole, sest me tahame sihile jõuda. Tahavaatepeeglist aga näeme, millest oleme läbi tulnud, milline on olnud see teekond. Siiski liiga pikalt ei saa taha vaadata, sest siis võime kaotada õige suuna.
Paulus ütleb: „Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.“ Paulus püüab nagu jooksja liikuda finišijoone poole, et võita auhind. Mis on meie auhind? See on taevane Jumala kutsumine Kristuses Jeesuses! Ei ole midagi paremat. Kristus kutsub meid taevasse. Ma loodan, et me kõik tahame kohtuda Jeesusega.
Samas kirjas filiplastele ütlebki apostel: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust“ (Fl 3:20).
Jeesus on praegu meile aset valmistamas, kohta tegemas. Ja kui kõik on valmis, siis ta tuleb tagasi. Sest ta tahab olla koos meiega. Meid ootab uus taevas ja uus maa täis Kristuse kirkust.
Paulus kirjutab veel: „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!“ (Fl 1:21). Tal oli nii suur igatsus Kristuse järele. Aga ta mõistis ka, et Jumala riigi heaks peab ta veel jätkama evangeeliumi kuulutustööd siin all maa peal.
Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!
Paulus vaatas tagasi oma tehtud tööle. Ta oli siis juba vana mees. Ta oli palju saavutanud kristliku sõnumi viimisel paganatele. Linnades, kus Paulus õpetas ja kuulutas, pöördusid inimesed tõelise usu poole. Evangeeliumi kuulutus tema läbi oli olnud tõhus ja viljakas. Aga ta näeb, et veel tuleb edasi minna.
Kindlasti on meil oma kogudustes palju teha. See alus, mille Kristus rajas, sellele tuleb ehitada niikaua, kui meil on elu. Tuleb kaasa haarata veel uusi inimesi. Selleks me kuulutame evangeeliumi, teeme tööd ja panustame koguduses andidega, mida oleme Jumalalt saanud.
Niisiis, õppigem minevikust! Tehkem rahu minevikuga. Tähistagem minevikku. Aga liigume edasi, teenides ustavalt Issandat Jeesust Kristust! Usujulgelt edasi!