Aprill 2020 
Einike Pilli, KUSi rektor
Ajaloos on hetki, mille kohta on öeldud: pärast seda sündmust pole maailm enam kunagi endine. Siis kui Berliini müür langes ja külm sõda lõppes või kui New Yorgi kaksiktornid varisesid. Kui aatompomm plahvatas või Covid-viirus plahvatuslikult terve maakera nakatas. Majanduskriisidest ja ilmasõdadest rääkimata.
Mõnikord käivitab pealtnäha väike sündmus suure ahelreaktsiooni. Füüsikas tuntakse seda kaoseteooriana, mille järgi võivad keerukates süsteemides toimuvad väikesed muutused kaasa tuua ülisuured ja ettenägematud tagajärjed.
Inimajaloos on veel üks hetk, mis oli pöördelisem kui kõik eelnimetatud. Sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil kannatas Jumal ise. Sel päeval viidi täide maailma kõige ebaõiglasem kohtuotsus ja Jumala Poeg hukati ristil inimeste poolt. Inimkonna patukoorma all surev inimeseks saanud Jumal karjatab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid!?“ Keegi ei tundu vastavat. Siis sureb Jeesus ja templi eesriie käriseb üle maa laskunud pimeduses pikuti kaheks. Kurjus võidutseb. Aga taevas loetakse kolmeni.
Vaid mõnikümmend tundi läheb mööda ja hommikuvalguses on kõik teistmoodi. Udu on hajunud. Haud on tühi. Unest ärganud rooma sõdurid on paanikas, hauale tulnud naised on hämmastuses ja jüngritel on raske uskuda tühja hauda, mida nad näevad. Aga päevapeale ja pikkamööda saavad Jeesuse järgijad aru, et Jeesus on Kristusena üles tõusnud ja elu on võitnud surma. Surm on neelatud võidusse.
Sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil kannatas Jumal ise.
Vaid paar aastakümmet läheb mööda ja Paulus kirjutab: „Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.”
Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rm 8:31–39).
Kristuse surnuist ülestõusmine on ühteaegu nii isiklik kui kosmiline ja kogukondlik võit.
Ülestõusmise isiklik mõõde
Isiklikus elus oleme kogenud hädaohutunnet ja ehk ahastustki. Kellelegi pole päris tundmatu üksilduse karantiin ja paljud teavad, mida tähendab hirmu vangistus. Kellel meist poleks olnud viimastel päevadel tunne, et kuskilt valutab, ja osa meist teavad, mida tähendab inimliku taluvuse piire kompav ärevus.
Aga ehk pole praeguse aja suurim küsimus, kuidas sellest perioodist füüsiliselt ja majanduslikult tervena välja tulla. Viimased nädalad on pannud meid uuesti otsa vaatama enda ja ehk veel enam oma kallite surelikkusele. Surma peegli ees läheb tavaliselt mõte eriti selgeks. Mineviku pildid segunevad olevikuga. Seal pole harvad ka hukkamõistu ja enesesüüdistuse mõtted. Mida kõike oleks võinud teha teisiti! Surma jõud surub meid alla.
Ükskõik kus Sa oma eluga hetkel oled, see ei ole kõik. Alati on midagi veel! Ristil surnud ja kolmandal päeval üles tõusnud Kristuses on vägi kustutada kõik, mis on jäänud minevikku ja mis sind praegu, olevikus rõhub: süü, häbi, lein ja ahastus. Vabadus ja elu on ainult ühe palve kaugusel – palu Jeesusel anda Sulle andeks, mis on olnud, ning tunnista teda oma elu juhiks ja isandaks.
Võib-olla sa ütled, et jah, ma olen Jumala laps. Aga koged Sa tema elu, vabadust ja ülestõusmise rõõmu? Või kannad endaga kaasas surmahõngulisi koormaid, mis Sind alla rõhuvad ja süüdi mõistavad? Kristuse ülestõusmise võit kehtib ka meile, kristlastele!
Kui meil endal kõik hästi välja tuleks, polekski Jeesuse ülestõusmise väge vaja! Me ei pea ise ennast võidule aitama – selleks on Kristus ja tema ülestõusmise vägi. Usalda teda!
Kõigele eelöeldule vaatamata on ilmselge alahindamine öelda, et Jeesus suri ainult minu pärast, minu patu lunastuseks, ja tõusis üles ainult minu elu tähendusrikkaks ja võidukaks elamiseks. Kui Jeesus oma sõbra Laatsaruse haua ääres seistes ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu!“, ei mõtle ta ainult ennast ja Laatsarust.
Jumal tuli meile lähedale, lähemale kui 2 meetrit.
Ülestõusmise ühiskondlik mõõde 
Seepärast on Jeesuse surmal ja ülestõusmisel üksikisikust palju laiem, kosmiline ja ühiskondlik mõõde. Kui Paulus räägib oma jutluse tekstis inglitest ja peainglitest, puudutab ta palju enam kui planeeti, millel meie elame. Kuigi ka seda. Kui ta räägib praegusest ja tulevast, viitab ta lisaks meie ajale tervele inimajaloole. Kui ta räägib väest, kumab sealt läbi selle maailma valitsejate võim. Mitte miski pole enam peale Kristuse ülestõusmist endine!
Nii nagu meie isiklikus elus on hävitavaid jõude, on neid ka meie ümber: haiguseid, vaesust, vägivalda, hoolimatust ja manipuleerimist. Loodu kannatab ja koos looduga kannatavad haavatavaimad kõige rohkem. Maailm on täis surmajõude. Need jõud on liiga tugevad, et neile ise vastu hakata.
Paavst Franciscus on öelnud: „Mis tahes kannatuse leevendamise katse annab ainult osalisi tulemusi, kui see ei lähtu transtsendentsusest, st Jumalast.“ Sel kevadel oleme õppinud panema oma lootust Jumalale rohkem kui kunagi varem. Ta pole mitte meie maailma viimane, vaid ainus lootus.
Kõik vaenlased pannakse jalge alla
Paulus kirjutab korintlastele: „Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm“ (1Kr 15:25j). Seda Lähis-Ida regioonis kasutatavat võimast kujundit „jalge alla panemisest“ kui täielikust võidust vaenlase üle ilmestab ka Ps 110: „Issand ütles minu Issandale: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!““
Kairo antiigimuuseumis eksponeeritakse Tutanhamoni (suri 14. saj eKr) hauakambrit. Selle juurde kuulub troonil istuva vaarao elusuurune puust kuju. Terve troonialune on täidetud hoolikalt voolitud vaarao vaenlaste kujudega, kõigil käed selja taha seotud.
Mida meie saame „jalgade alla“ panna? Mõelge kõigele, mis meid surmavalt mõjutavad: rikutud suhted, haigused, vägivald ja vaesus, ahnus ja hoolimatus, kavalus, argus ja reeturlikkus. Surm ise. Mõelge, kui need kõik oleks „selja taha seotud kätega“ ritta seatud ja Jumala jalge alla asetatud? Aga ongi! Just sellist võitu tähendabki Jeesuse ülestõusmine: neil jõududel ei ole enam meelevalda, kui kuulume Jumala laste hulka ja oleme hoitud tema armastuses.
See Jeesus, kes meie eest suri ja Jumala väes üles tõusis, võib ka sinu elus kõik uueks muuta. Nii paljud inimese elu muutvad jõud on kirjeldatud miinusmärgiga – surma, kaotuse ja kaduvuse märgiga. Aga „Inimelu eesmärk ei ole mitte surm, vaid ülestõusmine,“ kirjutas teoloog Karl Barth. Jeesus kirjeldab oma elu missiooni Johannese evangeeliumis, öeldes: „Mina olen tulnud, et teil oleks elu ja seda ülirohkesti!“
Jeesus ülestõusnuna ei muuda mitte ainult meie elu. Sinu ja minu elust võib Jumala abiga saada muutuse algus kellegi teise elus. Jumala rahvas on kutsutud elama ülestõusmise elu Suure Reede maailmas.
Ülestõusnud Jeesus muudab maailma tundmatuseni
Viimaks – surmaviirus ei ole ainus, mis levib inimkontakti kaudu. Jeesuse ülestõusmise elu levib samamoodi! Kõigepealt selle kontaktina, mida Jumal oma Pojas inimeste keskele elama tulles lõi. Ta tuli meile lähedale, lähemale kui kaks meetrit. Tervendas haigeid, vabastas valedest, inimesi õpetades, ning andis Jumala Pojana andeks mineviku patud ja eksimused.
Siis levis see Jeesuse järgijate kaudu ümbritsevatesse linnadesse, edasi Lähis-Idast Euroopasse ja viimaks üle kogu maailma. On jõudnud siia meie maailmanurka ja muutnud seda aja jooksul tundmatuseni. Ning muudab Jeesuse väes ja meie kaudu edasi. Mäletate füüsika teooriat, et keerukates süsteemides toimuvad väikesed muutused võivad kaasa tuua ülisuured ja ettenägematud tagajärjed?
Terve loetud tekst (Rm 8:31–39) on nagu sümfoonia viimane, finaali suunas liikuv osa, kus üks pillirühm liitub teise järel, varasemad teemad lõimuvad, muusika muutub valjemaks, kuni kõlab tutti – kõigi pillirühmade ühine võimas võiduhümn. Jeesus on üles tõusnud! Surm on neelatud võidusse!