Aprill 2021 
Erki Tamm
EKB Liidu presidendi jutlus suurel reedel Rahvusringhäälingu teleülekandes Oleviste kirikus
Möödunud aastatel, kui veel tööl käidi, sooviti pühade pikale nädalavahetusele minnes kolleegidele häid pühi! Ülestõusmispühadeks kõlab see päris hästi. Aga suureks reedeks mitte eriti.
Täna on meile loetud suure reede sündmustest. Paljud teavad seda lugu. Rist on väga jõuline sümbol. Seda kantakse ka kaelas. Surnuaedade hauaplatse palistavad sajandeid vanad ristid. Kristuse ristilöömise tõttu on saanud ristist tähendusrikas märk.
Kui Jeesusel Kristusel poleks tähendust, ei oleks kirik seda lugu suutnud 2000 aastat elavana hoida.
Piibel ja kogudus tunnistavad ristist
Uues Testamendis annavad oma tunnistuse sellest sündmusest mitmed Jeesuse järgijad. Üks neist, Johannes, kirjutab: „...ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks. Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele“ (Jh 19:17,18).
Ajaloolisest seisukohast on seda lugu sõelutud küll usuteadlaste, aga mitte vähem kristluse kriitikute poolt. Pole põhjust kahelda, et see juhtus.
Kuid vähemalt sama oluline on küsimus, millest tahan teiega täna rääkida. Miks see juhtus?
Ma tean, et seda ülekannet vaatavad nii usklikud kui ka need, kes ennast usklikuks ei pea. Seepärast tahan koos teiega mõelda, milline üldinimlik tähendus võiks olla ristil, kus Jeesus Kristus suri?
Kui Jeesusel Kristusel poleks tähendust, ei oleks kirik seda lugu suutnud 2000 aastat elavana hoida. Tähendus ja mõju hoiavad lood elus.
Igal teol on tagajärg
Oled sa kunagi kellegagi riius olnud? Tõenäoliselt on meil kõigil seda ette tulnud. Hooletult visatud nali, mis riivas kedagi, või tegu, kus andsime kiusatusele järele ja tegime haiget kõige lähematele, ägestumine, mille tagajärjel käitusime inetult jne.
Kõigil nendel tegudel on tagajärjed. Otsesed ja kaudsed. Keegi sai solvatud, haiget, suhted katkesid.
Iga tüli jätab meisse halva enesetunde. Ärkame tükk aega enne kella ja mõte hakkab tööle – mis sellest kõigest nüüd saab? Süüdistame ennast. Otsime õigustust. Mõtleme oma väikeste laste peale. Tööle minnes oleme väsinud ja seda pannakse tähele. „On sinuga kõik hästi,“ küsivad kolleegid. Ja sa valetad, et „kõik on korras“. Keerulistes olukordades lähed endalegi ootamatult närvi.
Kahe inimese ‒ kasvõi koduseinte vahel alanud ‒ konfliktil võib olla palju laiem mõju maailmale. Veel tõsisemalt. Paljude kuritegude taha vaadates jõutakse sageli keeruliste peresuheteni lapsepõlves. Põlvkondi kestnud mustriteni. Olen oma töös vaimulikuna jõudnud ikka ja jälle valusa tõdemuseni, kuidas vanemate patud nuheldakse süüta laste peale.
Lepituse otsimine ei ole kuidagi eriomaselt kiriku teema, vaid midagi üldinimlikku.
Eksinud oleme kõik, ka meie sõbrad ja kaugemad inimesed
Möödunud aastal matsin oma erilise sõbra. Saime tuttavaks, kui ta mitme kaaslasega Kalju kirikusse, Kalamajas, ühel õhtul sisse astus. Ta elas tänaval. Jõi, mis natukenegi südamevalu leevendas. Siiski ei olnud ta kaotanud iseennast. Tema sees elas meeletu õiglusjanu. Ta oli äärmiselt abivalmis. Hoolis lastest ja nõrgematest. Aga ta oli katki. Kui ta oma lapsepõlvest rääkis, sain aru, kust see algas. Ta süüdistas kõiges ennast, aga oli maailma peale vihane. Ta janunes armastuse järele, kuid ei osanud seda vastu võtta. Hiljem, kui kohtusime harvem, helistas ta. Siis me palvetasime ‒ selle taas kuulmine, et Jumal, meie Isa taevas, armastab teda, andis talle vähemalt mingiks ajaks rahu tagasi.
Neid lugusid on kahetsusväärselt palju. Enamus meist teab mõnd. Need lood võivad olla varjatud ka noobli ülikonna või kostüümi varju ‒ ja väga ootamatutes olukordades välja lüüa.
William Paul Young’i raamatus „Hurtsik“ ‒ või ka selle põhjal vändatud filmis ‒ tegeldakse küsimusega: kes lõplikult vastutab valu pärast, mis maailmas hävingut külvab? Kui keeruliseks läheb pilt siis, kui peategelane hakkab nägema suurt pilti ja seoseid, mis ulatuvad kaugele minevikku. Aga kuidas õudusunenägu peatada? Selles on küsimus.
Jeesuse surm lunastas inimkonna patu 
See on suure reede tegelik tähendus ja Jeesuse surma tegelik põhjus.
Piiblit läbiv punane joon on lepituse otsimine. See ei ole kuidagi eriomaselt kiriku teema, vaid midagi üldinimlikku. Andestus on ainus lahendus seal, kus tegu pole võimalik olematuks teha. Sõnad on öeldud. Teod on tehtud. Me elame keset tagajärgi.
Piibli üks dramaatilisemaid lugusid on kuningas Taavetist. Tema loo taust on sedavõrd tänapäevane, et kõlab uskumatult, et see toimus 1000 aastat eKr. Oma maja katuselt näeb Taavet naabruses oleva maja hoovis imeilusat naist end pesemas. Ta süttib ihast naise järele ja igasugune mõistlikkus ei peata teda enam. Vähe sellest, et ta magab temaga. Ta laseb naise mehe lahingu keskele saata ‒ ja Uurija hukkub. Taavet arvab nüüd, et sellega on asi lahendatud. Tal on tee vaba ‒ võtta ihaldatud naine Batseba ja elada õnnelikult oma elu edasi. Ma usun, et isegi seda lühikest lõigukest kuuldes hakkab meie sees olev õiglustunne karistust nõudma. Kuid nüüd tuleb prohvet Naatan Taaveti juurde. Sest Jumal oli talle ilmutanud, mis oli juhtunud. Naatan räägib Taavetile mõistuloo rikkast mehest, kellele tuleb sõber külla. Selle asemel et oma suurest karjast lammast võtta, laseb ta vaese mehe utetallest endale ja sõbrale šašlõkki teha. Kui Naatan räägib, ei aima Taavet veel midagi. Tedagi haarab viha ning ta ütleb, et selline mees peaks oma teo eest surema.
Seejärel järgneb midagi kohutavat. Naatan vaatab Taavetile otsa ja ütleb: „See mees oled sina!“ (2Sm 12:7). Salajas tehtud patt on välja tulnud. Tolle aja ühiskond andestas selliseid patte. Vähemalt valitsejaile. Meie ajal katavad niisugused lood kollase ajakirjanduse kaasi. Kuid igal teol on tagajärjed. Taaveti teol on ränk hind – nende poeg sureb beebina. On veel teinegi tagajärg – Taavet tunneb, et ta südametunnistus on lootusetult määritud.
Kristluse keskne tõde on armukuulutus
Kas sellisele olukorrale on üldse lahendust? Kuni see puudutab teisi, ütleksime, et igaüks kannatagu ise oma pattude eest. Millele me aga loodame, kui oleme ise selles kohas?
Taavet valab elu tõsiseima eksimuse pärast oma häbi, valutava südame ja lootuse palvesse, mis on kirjas Piiblis Psalmide raamatu 51. laulus. Loen siit lõiguti: „Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees... Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! ... Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind!“
Philip Yancey kirjutab oma raamatus „Mis on armus nii hämmastavat?“ ühest usunditeadlaste konverentsist Inglismaal, kus arutati selle üle, kas kristluses võiks olla midagi unikaalset. Pikad vaidlused inkarnatsiooni, surnust ülestõusmise jt teemadel lõpetab C. S. Lewis. Too kuulus Briti kirjanik ja kristlik apologeet astub hilinenult ruumi ning saades teada, mille üle vaieldakse, ütleb: „See on küll lihtne: arm.“
On vähe laule, mida oleks rohkem lauldud kui „Amazing Grace, how sweet the sound...“ („Oo arm, võrratu“). Laulu loojast John Newtonist on vändatud ka film. Noorena ema kaotanud poisist sai orjalaeva kapten, kes oma elu seda perioodi hiljem kohutavalt kahetses. Sellest sündis ka imeilus ja maailmakuulus laul. Miks?
Lepitust vajab iga inimene
Sest tehtud pattude eest tuleb kas täiega karistust kanda või nagu Piiblis öeldakse: „Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm 6:23).
See on Jumala loodud maailma seadus. Tõsi, juba rikutud maailma ‒ või nagu me kristlikus kõnepruugis ütleme ‒ pattulangenud maailma seadus. Patul on tagajärjed. Jumala tahte eiramisel on tagajärjed. Aga Jumal ei jäta meid nende tagajärgede kaosesse, vaid nagu Piibel ütleb: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).
Oma Poja andnud – see tähendab, et Jeesus kannatas Jumala süütu Pojana meie kõigi eest. Meie pattude karistust kandes. Nagu Taaveti süütu poeg sureb oma isa patu pärast.
See ei ole kitsalt religiooni, vaid üldinimlik teema. Küsimus sellest, kuidas elada edasi siis, kui tehtud tegusid enam olematuks muuta ei saa. Kas peale küünilise ükskõiksuse või surma on veel muid lahendusi?
Ma tahan sulle öelda, hea vaataja-kuulaja, see ongi suure reede mõte. Jumal, meie Looja ja elu andja, tahab lepituse kaudu meile anda uue võimaluse. Selle läbi, et Jeesus Kristus kannab meie karistuse – seda nimetatakse asendusohvriks. Sellepärast et keegi armastab meid isegi siis, kui oleme eksinud. Jumal armastab sind ‒ koos sinu süüdistava südamega ja ehk õigustatud süüdistustega teiste poolt.
Jumal, meie Looja ja elu andja, tahab lepituse kaudu anda meile uue võimaluse.
Suure reede sõnum on pattude andestus
Hea sõber, usun, et oled kogenud, milline vägi on neil neljal sõnal: „Palun, anna mulle andeks!“. Piibel ütleb: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“ (1Jh 1:9).
1000 aastat enne Kristust palus Taavet: „Loo mulle, Jumal, puhas süda...“. 1700 aastat peale Kristust laulis John Newton:
Oo arm võrratu, sind kiidan ma,
mind õnnetut päästsid Sa.
Kord olin kadunud,
nüüd leitud jällegi
ja valgust uut ma näen.
Täna kirikusse sõites kuulasin selle laulu esitust kuulsa pimeda itaalia muusiku Andrea Bocelli esituses. Ta kordab laulu lõpus viimast fraasi ‒ „ja valgust uut ma näen“. Kui tähendusrikas?! Pime muusik laulmas neid sõnu. Seda saab teha vaid inimene, kelle hing on puhtaks saanud ja kes on hakanud oma südamega nägema.
Meil on võimalus nüüd palvetada. See tähendab ‒ avada oma süda ja elu Jumalale. Kui sa soovid, võid seda teha koos minuga.
Jumal, meie Isa taevas, palun anna mulle andeks kõik, mille pärast mu süda on vaevanud ja mis on määrinud mu elu. Ma tänan sind, et sa mind ikka armastad, nagu su sõnast täna lugesime. Ma tänan, et Jeesus Kristus kandis ka minu patu karistuse ristil. Anna mulle uus võimalus ja jõud elada, armastades ja austades sind. Anna mulle jõudu leppida ära nendega, kellele olen ülekohut teinud. Anna mulle jõudu armastada ja hoida inimesi mu ümber. Ma tahan alustada usus sinusse uut elu.
Armas sõber, kui sa seda palvet siirast südamest palusid, siis tea, et Jumal on sind kuulnud. Tema annab sulle oma rahu ja juhib, kuidas uutmoodi edasi minna. Aamen.