Oktoober 2022 
Taavi Ugam, Emmaste-Nurste koguduse pastor
Sügisel saabub oodatud lõikustänupüha. Kirikutes ja palvelates on siis üles pandud dekoratsioone aiasaadustest. Lõikus on seotud igapäevase toiduga, mis on inimeste ja loomade põhivajadus õhu ja vee järel. Veidi laiemas mõistes tähendab see saagikoristamist. Toob kaasa rõõmu tehtud tööst, saavutatust, õnnistusest. Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse (Js 9:2).
Inimesed on vaeva näinud, oodanud ja saanud kätte selle, mille pärast kõike seda tehti. Olgu põlluvili, jahisaak või midagi muud. Tänulik inimene soovib rõõmustada heategijat, kasvõi lihtsalt oma tänu väljaütlemisega. Vanas Testamendis on nimetatud kolme püha, mida rahval kästi aasta jooksul pühitseda (2Ms 23). Need olid paasapüha Egiptusest väljatuleku meenutuseks ja kaks lõikustänupüha: varajase saagi ja aastalõpu saagikoristuse puhul. Seega oli Jumalale lõikuse eest tänu toomine vägagi kaalukas.
Kui ühiskonnal näljakogemust ei ole, on kerge tulema mõte, et meie igapäevane toit on ilma Jumalatagi olemas.
Lõikusest kui toidu varumisest
Piibli aegadel oli suurem osa inimestest ametis põllumajandusega, kuid tänapäeval on toidu hankimise protsess jäänud meist märksa kaugemale. Enamasti ostame oma leiva poest ja hinnaga, mis on üldiselt kõigile jõukohane. Nälga mäletavad meist vähesed. Täis kõht on endastmõistetav. Nii on vähenenud selle eest ka tänu.
Söögipalve on muutunud formaalsemaks. Kui otsest Jumala abi vajadust ei ole tunda, jääb ka Jumal kergemini kaugemaks. Vahel muiatakse tuntud lapseütluse üle, et meie piim ei tule lehma käest, vaid poest. Kui palju me teadvustame, et meie kõhutäied sõltuvad sõna otseses mõttes lõikusest?
Teravili, millele viitab sõna „lõikus“, on maailmas siiani inimeste peamine toidus ja loomasööda tooraine. Kõige rohkem kasvatatakse maisi, nisu ja riisi. Väga paljud toidukaubad koosnevad vähemalt osaliselt teraviljast.
Meie maal kasvavad teraviljad olid aastasadu põhitoiduks, esmalt pudruna, hiljem leivana. Sõltuvalt kasvutingimustest ja saagikoristusvõimalustest tuli ette ka näljaaegu. 18. sajandi keskpaiku jõudis siia kartul. 19. sajandi lõpuks oli kartul laialt levinud. Pärast seda pole meie maal õnneks üldist nälga olnud.
Seoses Ukraina sõjaga jäävad mõned miljonid tonnid vilja maailmaturule tulemata, aga sellest ju suurt ei muutu. Hind võib natuke tõusta, küll me maksta jõuame. Käime tööl, saame palka. Samas on palgad põllumajanduses väiksemad, töötajad on päevast päeva mulla ja sõnnikuga koos. Maatöö tegijaid peetakse vaikimisi nagu madalamaks klassiks.
Kui ühiskonnal näljakogemust ei ole, on kerge tulema mõte, et meie igapäevane toit on ilma Jumalatagi olemas. Ja keda ikka peaks rohkem tänama kui iseennast, kui oleme midagi saavutanud ja saanud? See on jumalatu inimese mõtteviis. Jumal on pikameelne, ometi mitte lõputult.
Raha väärtus võib asjaolude muutumisel suuresti väheneda, nagu maailmas näiteks seoses sõdadega on olnud. Kuld on hoidnud väärtust paremini, aga nälja korral ei kõlba ka seda süüa.
Vana Testamendi 2. Kuningate raamatu 6. peatükis kirjutatakse Samaaria piiramisest ja suurest näljast, kus eesli pea eest anti ligi kilo hõbedat ja tassitäie tuvisõnniku eest 50 grammi hõbedat. Aastasadu hiljem sai Jeesuse äraandmise hinna eest, mis oli 30 hõbetükki ehk umbes 300 grammi, osta põllu.
Meist mitte väga kaugel, ruumi ja ka aja poolest, toimus 2. maailmasõja ajal rohkem kui kahe aasta vältel Leningradi blokaad, kus suri nälga miljon inimest. Ühiskond unustab sellised asjad üsna kiiresti.
On hea, kui Jumal säästab meid sedalaadi kogemustest. Aga miski pole garanteeritud. Me sõltume Jumala armust. Meie Isa palves kutsub Jeesus paluma igapäevase leiva pärast. Apostel Paulus meenutab korduvalt tänu vajadust: Tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! (1Ts 5:18).
Ühelt poolt kasutab Piibel sõna „lõikus“ vilja koristamise kohta, mõeldes saagi kokkupanekut laiemas tähenduses. Või koguni kõike, mis on eluks vajalik.
Teiselt poolt peetakse lõikuse all silmas maailma-ajastu lõppu, viimast kohtumõistmist. Aga praegu on veel aeg evangeeliumi kuulutamiseks. Kuulutustöö on nii külv kui lõikus. Jeesus ütles: Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! (Lk 10:2; Mt 9:37j).
Juba Vanas Testamendis nägi prohvet Joel rahvast kui Jumalale valmivat viljapõldu. Nii Ristija Johannes kui ka Jeesus ise nägid end Jumala lõikuse koristajaina.
Tähelepanuväärne on, et Jeesus ei käskinud nendes salmides jüngritel minna valminud põldudele lõikama, vaid paluda lõikuse Issandat, et tema saadaks. Omal käel sirbiga Issanda põllule minek võib teha kasu asemel kahju.
Tee hoolsalt tööd, aga ära hakka mammona orjaks!
Varanduse kogumisest 
Jeesus armastas paralleele eluliste olukordade ja vaimulike tõdede vahel. Ta rääkis loo rumalast rikkast mehest, kelle põllumaa oli hästi vilja kandnud. Mees lõhkus maha oma vanad aidad ja ehitas suuremad, tundes rahuldust mitme aasta tagavarast (Lk 12:15–21).
See tähendamissõna räägib lõikusest nii toidu ja saagikoristuse kui ka viimse kohtu tähenduses. Viimane saabub meile igaühele üksikult, aga ühel päeval ka kogu maailmale.
Juba lapsena mõtlesin, mida see mees valesti tegi? Kas ta oli liialt üleolev vanade panipaikade suhtes? Kas sai liiga suurejoonelise saagi? Kui saagi kogumine ja aitade ehitamine oleks olnud patt või vähemalt vale otsus, siis ei oleks meil põhjust ka lõikustänupüha pidada. Laiskuse kohta igapäevatöös on Õpetussõnades mitmeid hoiatavaid mõtteid.
Selle rikka mehe jaoks oli tähtis ajada asju suurelt. Nii oli tegevus tulusam. Suurem kasum, suurem rikkus ja lugupeetavus. Tollel ajal uskusid enamasti kõik inimesed Jumalat. Nii võis ka sellel mehel olla usk Loojasse, võimalik, et ka teatud jumalakartus. Sügavam tähelepanu ei mahtunud siiski tema ajakavasse. Viljaka töö tulemus on käega katsuda. Mida rohkem panustad, seda rohkem saavutad. Palvetamise või mõtisklemisega tegelgu need, kes muuga hakkama ei saa. Jeesuse sõnad tema kohta olid hävitavad: „Sina meeletu!“ See mees kaotas kõik. Üldiselt oli ta materialist. Kõik, millele ta panustas, oli aineline. Igavikulised küsimused jäid tähelepanu alt täiesti välja. Nagu vastas otsekoheselt üks tuttav põllumees, kellele Uut Testamenti pakuti: „Absoluutselt ei huvita!“
Oluline on tasakaal selles, kuhu oma aega, energiat ja ainelisi vahendeid panustame. Meie ülesanne on teha tööd: külvata, lõigata, hoiustada. Aga seda kõike parajal määral.
Jumal on see, kes annab lõikuse, seega eluks vajaliku. Inimesel endal on teel saagi kättesaamiseni oluline osa. Kui seeme ei oleks „töökorras“, ei elaks ega kasvaks, poleks inimese pingutustest midagi kasu. See on nagu päästmisega. Inimesel tuleb otsustada, tegutseda, pingutada, pattu tunnistada ja sellest loobuda. Kui Jumal ei oleks omapoolset päästetööd eelnevalt ellu viinud, ei oleks inimese pingutustest midagi kasu.
Jeesus ütles: Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad! Vaid koguge endale varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su varandus on, seal on ka su süda (Mt 6:19–21).
Hoolimata mitmetest ühisjoontest, on elatise teenimisel ja varanduse kogumisel vahe. Eesmärgid on erinevad. Elatise teenimine on elu loomulik osa. Piibel mõistab hukka need, kes selle eest ei hoolitse. Varanduse kogumine seostub ahnusega. On tarvis tarkust, kus kellegi jaoks nende vahel piir läheb. Tee hoolsalt tööd, aga ära hakka mammona orjaks!
Jumala asjad on sisemiselt kooskõlalised. Tasub olla tänuliku suhtumisega Jumalasse, aga ka kaasinimestesse, kes meile head on teinud.
Apostel Jaakobus kirjutas: Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju (Jk 1:17).
Pühakirjas on korduv meeldetuletus: Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti! Aamen.