Kuidas meeldib?

06/2011 Eerik Rahkema, Haapsalu Baptistikoguduse vanem

Oleme kindlasti kuulnud või ise esitanud järgmisi küsimusi: Kuidas jumalateenistus meeldis? Kas kõne meeldis? Kas ülistus meeldis? Kuidas kontsert meeldis? Kas festival meeldis? Nii esitab küsimuse inimene. Kuid kas Uus Testament esitab selliseid küsimusi? Pigem küsib ta, kas sina ja mina oleme Jumala meele järgi? Meie hinnang asjadele ei ole eriti oluline, küll aga Jumala hinnang neile ja meile endale. Loeb see, kas meie Jumala meele järgi oleme?

Kas Jumalale meeldib?

Mitmel puhul, eriti reklaamimisel, paistab usklikele tähtis olevat, et koguduse tegevus inimestele meeldiks. Selleks, et meile ei jääks mulje nagu Jumala meele järgi olemine on kõrvalise tähtsusega, toome mitmeid piiblilõike, mis näitavad – esmatähtis on olla Jumala meele järgi.

"Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil" (2Kr 5:9) "uurige, mis on Issandale meelepärane" (Ef 5:10).

"Kas ma nüüd otsin toetust inimestelt või Jumalalt? Kas ma püüan meeldida inimestele? Sest kui ma veel tahaksin meeldida inimestele, siis ma ei oleks Kristuse sulane" (Gl 1:10).

"et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises" (Kl 1:10).

"Lapsed, olge oma vanemaile kuulekad kõigis asjus, sest see on Issandale meelepärane!" (Kl 3:20). Apostel kirjutab, et lesknaiste hooldamine oma laste poolt "on meelepärane Jumala silmis" (1Tm 5:4).

"Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub" (1Ts 2:4).

Palvete ja eestpalvetega seoses kirjutab apostel: "See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele" (1Tim 2:3-4).

"Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu" (1Pt 2:5).

"ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane" (1Jh 3:22).

"Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega;" (Hb 12:28)

Kui aga see, mis meeldib Jumalale, pole meeldiv inimesele? Kui ikkagi valime selle, mis on Jumala meele järgi, siis võime kohata halvakspanu inimeste poolt. Jeesus ütleb: "Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid" (Mt 5:11-12).

Vana loomuse kiitmine ja hellitamine on tee surma, selle meeleparanduses ristile andmine on tee ellu.

Kelle meele järgi joondus Jeesus? Ta ütleb: "Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib" (Jh 8:29). Jeesus elas ja tegutses Jumala meele järgi. Meid on kutsutud olema Jeesuse järgijad.

Maitseküsimus

Inimkeskselt väärtusi hinnates jõuame maitseküsimuse juurde, kus hindame ja teeme seda, mis meile meeldib või vastab meie maitsele. Võime väita, et meie vaimulik tegevus peab arvestama inimeste maitset, mis aga on midagi kaasaantut ja loomuomast. Igaühel on omasoodumus, kalduvus, maitse, väärtushinnangud. Kui tähtsustame kõrgelt inimese vana loomusega kaasa antut, siis ei ole kohane neid hoiakuid ignoreerida ega arvustada, veel vähem püüda neid muuta.

Mida teha näiteks ahnusega? Ahnus viib võõra vara ahnitsemisele ja sotsiaalsele ülekohtule. Maailma majandusprobleemid pole sageli seotud looduslike tingimustega, vaid ahnuse ning kasu jahtimisega. Võime öelda, et ahnus on kaasasündinud ja vastab inimese loomusele; inimesele meeldib palju saada: see on tema loomupärane kalduvus. Kas peaksime leppima sellega ja isegi soodustama inimesel oma loomupärase huvi järgimist? Ahnele see kindlasti meeldib. Aga kas see meeldib teisele inimesele, kes selle võrra kahju kannatab? Kas see meeldib Jumalale, kui me ligimest tema ahnuses ei pidurda, vaid laseme tal langeda, mis varem või hiljem juhtub?

Mida teha moraalse kõlvatusega? Siin on asju, mida propageeritakse, ja mis paljudele meeldivad, kuna on kooskõlas nende vana loomusega.

Mida teha religioosse isetegevusega? Siin on samuti mitmeid võimalusi, kus inimene oma uuendamata ja pühitsemata meelega näiliselt suurt edu võib saavutada. Kas ütleme, et kõik teed viivad taevariiki? Kas ütleme, et kõik ehitab Kristuse kogudust? Jeesus ja apostlid nii ei räägi.

Kas Uus Testament räägib maitsest ja meeldivusest kui väärtuste mõõdupuust ja meie elu peamistest suunajatest? Ei räägi.

Kas Jeesus ütles suures misjonikäsus: Minge kõike maailma ja kuulutage kogu loodule: kellel meeldib mind järgida, tulgu minu juurde, kellele meeldib jumalavastane, mingu tema järel? Kas Jeesus ütles apostlitele: ärge pange inimesi piinlikku olukorda sellega, et te nende südametunnistust puudutate ja valiku ette panete? Kas Jeesus ütles, et jätke inimestele nii suur vabadus kui võimalik, et nad ei mõtleks nagu tuleks teha täielik suunamuutus. Kas Jeesus ütles: ärge rääkige, et Jumala töö on üle kõige; ärge öelge, et lihast pole päästmisel kasu? Sest see võib pahandada päästmata inimest ja ka mõnda usuinimest, kellel võib jääda mulje, nagu tuleks oma elu Issandale täielikule üle anda.

Inimeste maitsed ja eelistused võivad suurel määral erineda, sõltuvalt neil vaimuliku elu olemasolust või puudumisest, ning usklike puhul nende vaimulikust hoiakust ja meelsusest ning pühitsusest ehk küpsusest. Valikute tegemisel peaksime joonduma pühitsuses kasvava ja terve vaimuviljaga uskliku maitse ning eelistuste järgi.

Lihalik ja vaimulik

Uues Testamendis kasutatavad mõisted „lihalik" ja „vaimulik" on usklikele abiks enda ja teiste kohta arvamuse kujundamisel. Aga need on ka ebamugavad mõisted, kuna ei jäta palju ruumi "mulle meeldib" ja "minu kalduvus" jaoks. Kuidas kõlab: mulle meeldib olla vaimulik usklik?, mulle meeldib olla lihalik usklik? Viimase kohta võime öelda ka: mulle meeldib olla poolik,arenematu ja lapsik usklik. Kuidas kõlab, kui üks usklik ütleb teisele: sinu kutsumus on olla vaimulik inimene, minu kutsumus on olla lihalik ja ilmameelne?

Kui meelelahutus juhatab inimese surma, siis meeleparandus viib ta ellu.

Uus Testament ei õpeta, et kogudus on seda suurema evangeelse ja kasvatava mõjuga, mida rohkem on seal esindatud võimalikult palju kaasasündinud vana loomuse jooni ja võimalikult palju vaimulikku arenematust: jonnakust, enesekesksust, edevust, inimliku suurusega kiitlemist, ülerinna sõnu, kadedust, inimliku tarkuse demonstreerimist, hämaraid rahalisi tehinguid. Apostel ütleks nende asjade kohta: liha teod.

Kas siiski poleks mõeldav – silmas pidades misjonitööd ja vaimuliku liikumise laiema haarde taotlust –levitada tähelepanu äratamiseks esmalt vana loomust köitvat, mittevaimulikku mõju, demonstreerida lihalikke oskusi ja saavutusi, kiidelda maistest asjadest? Kui seaks esiplaanile ja kõigile nähtavale kohale selle, millise suurepärase haridusega on pastorid, kui palju nad on sotsiaalprojektides kaasatud, kui kaalukad on nende arvamused mõnes kultuurilises või teaduslikus küsimuses; kui koguduse muusikatööd reklaamiks muusikute läbitud õppeasutuste ja täiendkursuste nimistu, neid õpetanud õppejõudude kuulsus, konkurssidel saavutatud kohtade ja esinemissaalide loetelu?

Võime ju mõelda, et alles siis, kui inimesed on haaratud koguduse vaimulike ja muusikute saavutustest maailma silmis, on nad õigesti ette valmistatud Jumala Vaimu tööle. Aga kas Vaim allub meie kontrollile ja võtetele?Tema on oma liikumises suveräänne.

Kas on otstarbekas teha esmalt tähtsaks maine, lihalik, muldne, kaduv ja siis teha pööre – lugeda seesama teisejärguliseks või tähtsusetuks ja öelda, et liha tuleb risti lüüa ja maine lugeda pühkmeks?

Kas on aus jätta muljet, et inimese elu ja hukatus või tema vahekord Jumalaga on kõrvalise tähtsusega?Jeesus ütleb: "Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim" (Jh 3:6). Apostel ütleb: "Sest lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu; seepärast et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda" (Rm 8:6-7). Suuna küsimus on inimese saatusele määrava tähtsusega.

Ilmselt on mul ja igal teisel usklikul kergem edasi minna, kui maitseküsimuse ja meeldivuse asemel räägime liha tegudest ja lihale meeldimisest. Kui tahame rääkida maitsest, meeldivusest ja ka kutsumusest, siis mõelgem esmalt, kas peame silmas oma vanale loomusele meeldimist või uuele loomusele ja Kristusele meeldimist. "Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale" (Rm 8:8).

Koguduse tugevus ja töövõime on meeldimises koguduse Peale Kristusele.

Kui peame silmas vanale loomusele meeldimist ja teistele vana loomuse järgi käivatele inimestele meeldimist, siis pole seal ruumi meeldimisele meie Päästjale ja Issandale. "Aga Pilaatus, tahtes rahvahulga meele järgi olla, laskis neile vabaks Barabase, ent Jeesust laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa" (Mk 15:15).

On võimalik uurida: Kuidas sulle meeldis see sõnavõtt?, laul?, muusika?, raamat? Aga kas on tulnud kellelgi pähe küsida: kuidas sulle meeldib Piibel?, mäejutlus?, Jeesuse ülempreesterlik palve? Kuidas sulle meeldib patukahetsus?, uuestisünd?, enesesalgamine?, risti võtmine ja kandmine?, oma mina surma andmine?, pühitsus? Tähtsad asjad meie elus pole meeldimise küsimuseks, vaid teadliku valiku ja elu küsimuseks.

Me ei pea püüdma olla iga hinna eest nende meele järgi, kes on Jeesuse vastased, kes armastavad lihategusid, kes kardavad inimesi ja püüavad meeldida oma kaaslastele. On tähtis olla Jumala meele järgi. Siis oleme kõige kasulikumad ka oma kaasinimestele isegi siis, kui me nende vanale loomusele ei meeldi.

Meeleparandus – tee Jumalale meeldivasse ellu

Uus Testament toob väljapääsu meeldida püüdmisest vanale loomusele ja vana loomuse haardest mõistuse ning tahte ja tundeelu üle. See, mis lihalikku, vana ja loomulikku olemust riivab, ärritab, talle piinlikkust ja valu teeb, on Jumala Seadus.

„Aga me teame, et mida Seadus iganes ütleb, seda ütleb ta neile, kes on Seaduse all, et iga suu suletaks ja kogu maailm oleks Jumala ees süüalune; seepärast et Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine" (Rm 3:19-20). See on ju tähtis ja hea, kui patune saab teada, et sellisena on ta süüdi Jumala ees ega saa ise ennast Jumalale meelepäraseks teha.

Kui Käsk, Seadus, Kiri inimese kõlbmatusele osutab ja teda surma mõistab, siis Vaimu amet juhatab inimese ellu: „...kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks" (2Kr 3:6). Ristija Johannes ei tulnud patustele meelelahutust pakkuma, sest tal oli kõrgem kutsumus: kuulutada meeleparandust ja Päästja tulekut. Jeesus kuulutas meeleparandust. Nelipühapäeval ei toimunud kultuurifestival, vaid kuulutati Jumala tegusid ja sõna, mis viis meeleparandusele. Korneeliuse kojas kuulutati Jumala sõna, mis tõi kuulajatele meeleparanduse ja uue elu Jumala Vaimu läbi.

On tähtis olla Jumala meele järgi. Siis oleme kõige kasulikumad ka oma kaasinimestele isegi siis, kui me nende vanale loomusele ei meeldi.

Kui Peetrus seda juutidele selgitas, siis nad „andsid Jumalale au, üteldes: "Siis on Jumal ka paganatele andnud meeleparanduse eluks."" (Ap 11:18) Vana loomuse kiitmine ja hellitamine on tee surma, selle meeleparanduses ristile andmine on tee ellu.Kui meelelahutus juhatab inimese surma, siis meeleparandus viib ta ellu.

Silmapaistvate võimetega ja haritud Paulus teadis, millest on kasu: „Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust. 3Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes" (1Kr 2:1-5).

„Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees" (1Kr 1:26-29).

Koguduse tugevus ja töövõime on meeldimises koguduse peale Kristusele. Kui me Teda tunneme ja järgime ega kurvasta Püha Vaimu – siis võime olla kasulikud neilegi, kes kiitlevad maisusest. Siis oleme otsijasõbralik kogudus, sest liigume suure otsija Jeesusega ühes vaimus. „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut" (Lk 19:10). Kui peaksime avastama, et oleme püüdnud olla Otsija eest kõrvalepõiklejate meele järgi, siis veel on võimalik meelt parandada ja saada Otsijale meelepäraseks jüngriks.

"Aga rahu Jumal... valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen" (Hb 13:20-21).

"Viimaks nüüd veel, vennad, me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite" (1Ts 4:1).