Kristlaskond kui Jumala rahvas

16 tammo joosep-106/2013 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Piibel kodugrupis, 33. tund

„Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust", kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on. Armsad, ma manitsen teid kui majalisi ja võõraid siin ilmas – hoiduge lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu! Käituge hästi paganate keskel, et kuigi nad teist räägivad paha kui kurjategijaist, siiski, pannes tähele teie häid tegusid, annaksid nad Jumalale au aruandmise päeval" (1Pt 2:9–12).

Jumala rahval on olnud keeruline enda positsioneerimine siinpoolsuses.

Oleme harjunud kasutama kristlaskonna kirjeldamisel „Jumala rahva" mõistet, kuid vahel me ei teadvusta selle mõistega kaasnevaid tagamaid. See „rahvas" ei ole tavaline, vaid valitud ja väljakutsutud kõigi rahvaste hulgast. Seega kõik teised rahvad ei oma enam absoluutset tähendust. Jumal ei pühitse nende võitlusi ja sõdu parlamentides ja lahinguväljadel. „Jumala rahvas" ei ole „rahvakirik".

Samas ei ole Kristuse kogudus „Jumala rahvana" riigile ka poliitiliseks rivaaliks. Apostel Peetrus manitseb usklikke samas kirjas: „Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale, olgu maavalitsejale kui tema poolt saadetud kurjategijaid karistama, aga heategusid kiitma" (1Pt 2:13). Kuid kogudus ei peaks fikseeruma ka maise ühiskonna probleemidele, sest „kõigi asjade lõpp on lähedal" (1Pt 4:7). Me oleme ja elame siin kui „majalised ja võõrad" (1Pt 2:11).

Loetud sõna seob kaks näiliselt vastuolulist asja: siin kuulutatakse Jumala rahva ülimuslikkust kõigi rahvaste üle ja samal ajal kutsutakse alluma olemasolevale ühiskondlikule korrale (vt Rm 13). Põhjus on meie kahekordne kodakondsus. Oleme taevase ja maise riigi kodanikud. See teebki meist siin maailmas võõrad. See võõras olemine kutsus kuni aastani 312/13 (ristiusu kuulutamine sallitud religiooniks) esile üha uusi tagakiusamisi. Antiikne ühiskond lihtsalt ei kannatanud sellist topeltkodakondust. Sa olid kodanik ja alam ilma mingisuguste agadeta. Selle poole on püüelnud kõik totaalsed režiimid.

Rooma riik oli paljurahvuseline. Sellega seoses võinuks „Jumala rahvas" oodata riigilt samasugust õiguslikku kaitset nagu teised rahvad, kellel oli oma usule piiratud õigus (religio licita). Kuid „Jumala rahval" oli oma – Jumala riik, mis ei saanud kõiges alluda keisrile kui jumalale. Tagajärjeks olid tagakiusamised. Alles Konstantinus Suure ajal see vastuolu kaob ja asendub positiivse hoiakuga. Kuid seegi hoiak ei saanud kesta kaua, sest impeeriumi kokkuvarisemine nõudis uut lähenemist. Kirikuisa Augustinus, kes on selle tunnistaja, eristab Jumala riiki (Civitas Dei) ja maist riiki (Civitas terena), öeldes, et need võivad osaliselt kattuda, kuid kannavad endas kaht erinevat vaimset meelelaadi, caritas (ligimesearmastus) ja superbia (kõrkus). Kui keskaegne ühiskond oli saavutanud oma õitsengu, püüab Thomas Aquino taas need kaks riiki ühildada rooma maailmamonarhia vaimus – Rooma ja paavstlusega. Nii näeme, kui keeruline on olnud Jumala rahval enda positsioneerimine siinpoolsuses.

Ikka ja jälle kogetakse, et ollakse „võõras rahvas". Võõras on teistsuguse sünniga – me oleme kristlastena sündinud Vaimust, meil on teistsugused kombed ja elulaad, me austame Kolmainu Jumalat, Isa, Poega ja Püha Vaimu. See on salapärane ja paljudele mõistetamatu. Kuid rahvaks olemise teadvus annab põhjust üha enam mõelda ka oma positiivsele tähendusele selles maailmas: meil on nagu igal rahval õigus oma elulaadile ja kommetele ja kultuurile, teiste rahvaste tarkus ja vaimsed rikkused on vaid vari, võrreldes sellega, mis meile on antud.

Just seda arvestades kutsub apostel Peetrus kristlasi oma vennaliku kooseluga maailmale eeskuju näitama. (1Pt 4:9j; Vt. 5:3 ja 3:5).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
1. Kuidas seonduvad sinus eestlus ja kristlus?
2. Kuidas sa tunned end kristlasena tänases ühiskonnas?
3. Kas sulle lähevad korda ühiskonna probleemid?
4. Milles seisneb sinu arvates kristlaste „võõras ja majaliseks" olemine tänases ühiskonnas?
5. Kas meil on kristlastena kohustusi ühiskonna suhtes?
6. Kas meil on kogudusena kohustusi ühiskonna suhtes?