11/2013 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
NELJAKÜMNE ESIMENE TUND
„Sest Issand ütleb Iisraeli soole nõnda: Otsige mind, et te jääksite elama! Ärge otsige Peetelit, ärge minge Gilgalisse, ärge läbige Beer-Sebat; sest Gilgal läheb kindlasti vangi ja Peetelist saab õudne paik! Otsige Issandat, et te jääksite elama, et ta nagu tuli ei tungiks Joosepi kotta ega põletaks seda, ilma et Peetelil oleks kustutajat, teie, kes muudate õiguse koirohuks ja paiskate maha õigluse! ... Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu!" (Am 5:4–7.21–27).
Me ei saa Jumalalt tema kohtuotsuste muutmist isegi meeleparandusega „välja pressida".
Need umbes 760 eKr kirjutatud sõnad on valitseva usulise elu kriitika. Ühtlasi on see nutulaul Iisraeli saatuse üle. „Iisraeli soo" all peetakse silmis kõiki Põhjariigi elanikke. „Otsige mind ... otsige Issandat!" Samas nimetatakse siin kolme pühamut. Peetel ja Gilgal asuvad Põhjariigis Iisraelis ja Beer-Seba lõunariigis Juudas. „Ärge otsige" neid pühamuid, vaid „otsige Issandat!" Tavaliselt tähendas üleskutse Jumalat otsida üleskutset minna pühamusse. Aamos ütleb siin aga erakordse teravusega, et nendes pühamutes pole võimalik Jumalat leida. Põhjust kirjeldab ta salmis 7: „...teie, kes muudate õiguse koirohuks ja paiskate maha õiguse!" Niisiis põhjus asub mitte jumalateenistuses, vaid inimestes, kes sinna lähevad ja selles osalevad. Sellepärast ütleb Jumal, et ta „on nende pühadest nördinud" ja „ei salli nende koosolekute lõhna". Nende laulud on nagu kära Jumala kõrvus.
Kuid sellisel valel otsimisel on ka oma vastand, mille leiame salmis 14: „Otsige head, mitte kurja, et te jääksite elama! Siis on teiega Issand, vägede Jumal, nõnda nagu te ütlete." Selle asemel, et südameid valmistamata pühamuisse palverännakuid teha, peaksid iisraellased hoopis „head otsima". Nad peaksid pidama Jumala käske ja määrusi. Prohvet Miika kaudu ütleb Jumal: „Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult oma Jumalaga" (Mi 6:8). Need on otsustavad eeldused tõelisele osadusele Jumalaga. Am 5:15 on öeldud, et kui rahvas „paneb väravais kehtima õiguse, vahest Issand, vägede Jumal, annab siiski armu Joosepi jäägile!". See tähendab, et me ei saa Jumalalt tema kohtuotsuste muutmist isegi meeleparandusega „välja pressida". Jumalat ei saa millekski sundida. Kuid nähes meeleparandust, võib ta olla järele jäänud rahva suhtes armuline.
Milliseid järeldusi võiksime eelpool öeldust teha tänase koguduse elu suhtes? Jumalateenistus ja argielu ei tohi teineteisega olla vastuolus. Aamose-aegne jumalateenistus pühamutes oli kujunenud õnneliku elu ja edukuse saavutamise vahendiks. Argipäeva elu käis aga oma rada. Õnne võis saavutada ka teiste arvel ja õigust väänates. Õiglus inimeste vahelistes suhetes ei maksnud enam midagi. Jumalat teeniti samamoodi nagu paganad oma ebajumalaid. Jumalateenistuslik muusika oli muutunud „laulude käraks", mis vaimustas küll rahvast, kuid mitte Jumalat.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Kust meie otsime Jumalat?
• Miks me otsime Jumalat?
• Mis võiks Jumalale meie jumalateenistustes meeldida?
• Mis on Jumalale meie elus ja jumalateenistuses vastuvõetamatu?
• Mida ootab Jumal oma rahvalt?
• Miks isegi hea vaimulik muusika võib muutuda „käraks", mis Jumalale ei meeldi?