09/2015 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
SEITSMEKÜMNE ÜHEKSAS TUND
„Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma. ... Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata..." (1Ms 11:1–9).
Seda, milliseid ohte peidab endas inimvõimete ja jõu koondumine, näitab kaasaegne maailm.
Uus ehitusalane tehnoloogia – „põletatud telliskivi" – inspireeris muistset rahvast tegema enneolematut. „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas" (s 4). Kultuurilistest saavutustest on juttu juba 1Ms 4:17–22, kuid seal puudub utoopiline paatos, milles peitub väljakutse Jumalale endale. Paabeli torni ehitajad tahavad väljendada oma tugevust ja ühtsust. Vastandina Aabrahamile, keda Jumal lubas suureks teha – „Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks" (1Ms 12:2) –,m tahavad nad ise „enestele nime teha" (s 4).
Taevast ründav ehitus oli Jumala silmis aga nii väike, et ta pidi tulema seda lähemalt vaatama. Nagu paljudel teistelgi kordadel, näitab Jumal inimestele nende piirid kätte (3:22; 6:3). Ta sekkub, öeldes: „Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!" (s 7). Sõna „Paabel" on sarnane heebrea sõnale balal, mis tähendab „segama". Jumal ei tunne ohustatuna end, aga ta otsustab kaitsta inimesi neile omase mõõdutundetuse eest.
Hoolimata sellest käivad tulevikuski tehniline edu ja ühtsuspüüdlused käsikäes „see on alles nende tegude algus" (s 6). Seda, milliseid ohte peidab endas inimvõimete ja jõu koondumine, näitab kaasaegne maailm. Tehnilised saavutused iseenesest ei lahenda kõiki probleeme, vastupidi, nad võivad neid ka võimendada. Samas jääb üksteise mõistmist takistavate barjääride ületamine ja rahvaste saamine üheks inimkonnaks õndsuslooliseks eesmärgiks. Alles nelipühapäeval, kui Püha Vaim valati välja (Ap 2:1–11), hakkas üksteise mõistmise ja ühinemise protsess uuesti toimima.
Siiski tuleb tõdeda, et maailma probleemid pole üksnes keeleprobleemid. Üksteise mittemõistmine on objektiivsete konfliktide tagajärg. Ühe või teise süüdistamine mittemõistmises on samal tasemel tehnika, organisatsiooni või linnastumise vastase poleemikaga. Siin jääb märkamata, et Jumal ise segas keeled. Siin peitub vihje, et mittemõistmine on tegelikult palju suurema pahe, „iseenesele nime tegemise" tulemus. Võib-olla tuleb õige vihje kirikuloost. Ristisõjad pidid olema omaaegse kiriku ühine aktsioon. Hegel konstateeris hiljem: „Kristlus pole enam kunagi pärast seda tervikuna esinenud" (Werke, Glockner, köide 11, lk 499).
Soov endale nime teha kirjeldab egoistlikku ja loomuliku korra ning Jumala tahte vastast hoiakut. See on võrreldav Taaveti rahvaloendusega, mis loeti talle patuks (2Sm 24).
Nelipühal toimunud üksteise mõistmise ime ei alanud altpoolt tulevatest ponnistustest, vaid Püha Vaim langes taevast väga erinevate rahvaste esindajate peale. Apostel Paulus ütleb oma Areopaagi kõnes: „Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat" (Ap 17:26–27). Horisontaalne levik asendub vertikaalse, Jumalale meelepärase ülalt taevast lähtuva ühtsusega, mis koondab erinevad rahvad. Selle liikumise aluseks on inimese ja Jumala vahelise rivaalitsemise lõppemine Jeesuses Kristuses. Tema on taevast tuleva Uue Jeruusalemma süda ja nurgakivi.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Kuidas püüavad inimesed tänapäeval enestele nime teha?
• Milliseid ühtsuse püüdlusi tunneme kaasaegses maailmas?
• Kas kõik need püüdlused on jumalatud?
• Kuidas Jumal kaasaja jumalatust ja kõrkust karistab?
• Millised tagajärjed on koguduslikus elus „endale nime tegemisel"?
• Kas Jumala tahe ongi inimeste ja rahvaste vaheline mittemõistmine?
• Millise lahenduse on Jumal meile neis küsimustes pakkunud?