Piibel kodugrupis XXII: Kas eesmärk pühitseb teekonna või annab teekond eesmärgi?

12/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

"Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!" (Lk 10:27)

Seadusetundja esitas Jeesusele iga ajastu tüüpilise küsimuse: "Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?" (Lk 10:25) Ta sai kristlasele tavapäraselt tuttvana tunduva vastuse: armasta Jumalat ja oma ligimest nagu iseennast. Evangelist Johannes kinnitab seda topeltkäsku: "Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus." (1Jh 4:7-8)

.


Seadusetundja küsimus asetab "armastuse topeltkäsu" aga elu mõtte ja eesmärgi konteksti. "Mida ma pean tegema, et pärida igavest elu?" Jeesuse vastus jaatab eesmärki, kuid tõstab esile, mil viisil me sellele eesmärgile saame läheneda. Teel olemise viis – armastus – on sama oluline kui eesmärk ise. Kuid ka armastus ise ei saa olla ükskõik milline.
Esiteks peab see tulema "kogu südamest". Stoikud olid õpetanud afektitust või maist ükskõiksust kõige elava suhtes. Teiseks peab Jumala Sõna silmas kogu inimest – vaimu, hinge ja ihu, sellepärast peab armastus olema emotsionaalne, jõuline, kuid samas mõistuspärane.
Jeesuse armastuse topeltkäsk muutis kristluse antiikmaailma muutvaks jõuks. See oli erinev Aristotelese õiglusele rajatud eetikast, mis püüdis inimese egoismi reguleerida. See erines ka stoikute reserveeritud ja kaasinimeste suhtes jahedast intellektuaalsusest. Siin ei põgenetud ka epikuurlastele omaselt oma väiksesse sõprade ringi.
Kristlus kuulutab, et elu suurim eesmärk – igavikulisus – on saavutatav vaid Jumalale ja abivajavatele inimestele pühendudes. Näiteks, kui Aleksandriat tabas aastal 259 katk, siis kirjutas piiskop Dionysius: "Enamus meie vendadest ei hoolinud oma isikust suure ligimesearmastuse tõttu ja hoidsid kindlalt kokku. Nad külastasid kartmatult haigeid, hoolitsesid nende eest Kristuse nimel ja lahkusid rõõmsalt koos nendega elust... Paljud surid pärast seda, kui nad teisi olid hoolitsusega elule aidanud... Nii surid väärikamad meie vendadest, mõned presbüterid, diakonid ja tunnustatud ilmikud... Paganate juures võis märgata aga vastupidist. Nad tõukasid endi hulgast välja need, kes haigestusid, põgenesid vara kaasa haarates, heitsid poolsurnud tänavaile ja jätsid nad matmata maha." Nii täitusid apostel Pauluse sõnad: "Ärgu ükski otsigu oma, vaid teise kasu!" (1Kr 10:24) Jeesuse sõnum mõjus antiikses maailmas, mida nimetatakse ka „isekuse maailmaks", vabastavalt ja tervendavalt. Kaasaegne maailm mitte ainult ei soosi sellist individualismi, vaid lausa kohustab uskuma eelkõige iseendasse!
Kristuse käsk ühendab aga usu inimese igavikulisusse usuga inimesse meis ja meie kõrval. Ilma asjata ei ütle kuningate Kuningas igavikus õigetele: "Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde... Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!" (Mt 25:35-40)
Sellel armastuse teekonnal kohtame me jõuluajal karjaseid ja tarku hommikumaalt, et avastada koos nendega elu valgus – lapsuke sõimes. Jeesuse sündi tähistades peaksime ikka ja jälle küsima: mil viisil? Kas armastuses või osteldes?

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
1. Mis mõttes on igavene elu meie elu eesmärk?
2. Kas eesmärk pühitseb tee?
3. Kas armastus saab olla eesmärk omaette?
4. Mida tähendab Jumala armastamine mõistusega?
5. Millises vahekorras on iseenese armastus ligimesearmastusega?
6. Kuidas ligimesearmastus muuta globaliseeruvas maailmas "kaugete" armastuseks?
7. Mis takistab meid Jumalat armastamast?