4/2010 R. S. Thomas (Tõlkinud Toivo Pilli)
Mitte pimedus, vaid koidueelne hämu,
milles praegu isegi vahedaim mõistus peab otsima
teed. Aeglaselt võtavad kõige selle kohta kuju
küsimused – ebamäärased, kuid hirmutavad.
Me kompame nende pinda nagu
pimedad, lootes leida vedrumehhanismi,
mis need kõrvale heidaks. Nad annavad
järele, kuid ainult selleks, et muutuda
uuteks probleemideks; ja üks ei tee sedagi,
vaid kõrgub liikumatult
meie ees.
Kas pole teist teed peale mõtte, mis
püüab leida vastust? On ainult ta
igatsev otsing, kasvõi surma hinda
see nõuaks. On juhtunud, et
pärast pikka põlvitamist külmal
altariesisel, on kivi veerenud
mu meelelt, ja heites pilgu
sisse, olen näinud, et vanad küsimused lebavad
eraldi kokkumässitult nurgas, nagu