Tänu tõi vaid „muulane“

02/2016 17 t6nulik muulane
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

ÜHEKSAKÜMNES TUND

„Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” Ja neid nähes ütles Jeesus neile: „Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?” Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!” (Lk 17:11–19).

Loomulik foon meie elule peaks olema tänulikkus.

Meile öeldakse, et Jeesus tervendas ka Samaarias. Jeesus tervendab haigeid, sõltumatult nende rahvuslikust kuuluvusest. Mitte rahvuslikud piirid, vaid piirid inimese ja inimese, haige ja terve vahel olid talle olulised. Just „muulane“ (s 18) häbistab teisi tervenenuid oma tänuga.


Selle sündmuse kirjeldusega avab evangelist Luukas Jeesuse kolmanda ja viimase rännaku kirjelduse (Lk 17:11–19:27). Selle rännaku käigus satub Jeesus Galilea ja Samaaria piirialale. „Ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi“ (s 11). Just siin ühes alevis puutub ta kokku pidalitõbistega. Haiged mehed hüüavad teda appi. Meile ei räägita mingist Jeesuse tegevusest nende suhtes. Ta käsib neid lihtsalt minna ja endid preestritele näidata, et ei tekiks mingeid kahtlusi selle parandamatu haiguse kadumises.

„Mineku ajal” said nad terveks. Usu teekond on sageli ka tervenemise teekond. Kuid neist ainult üks, nimelt „samaarlane”, tuleb tänuga Jeesuse juurde tagasi. Ikka ja jälle on need „muulased“, kes on Iisraelile elavaks etteheiteks. Olgu selleks siis „halastaja samaarlane“ (Lk 10:33–37) või tänulik samaarlane (Lk 7:9). Tema tänulikkuse suurus ei peitu lihtsalt selle spontaansuses ja siiruses, vaid ka selles, et ta tuleb Jeesuse juurde. Kindlasti tänasid ka üheksa ülejäänut oma südames Jumalat, oli see ju ametlikult ettenähtud osa pärast preestrite poolt puhtaks kuulutamist (vrd 3Ms 14:1–32). Kuid selleks, et Jumalat tõeliselt tänada ja austada, on vaja Jeesuse juurde tulla. Temas ilmutab Jumal meile end lõplikult ja täiuslikult.
Kaasajal näitab tänulikkus meie sõltuvust kaasinimestest. Kuid selles sisaldub ka kohustuse noot, sest me võlgneme nii palju oma lähedastele, kolleegidele, arstidele. Peale selle tunneme ka allaheitlikku, feodaalset tänu ülemuste ees. Kuid kristlik usk lülitab sellise moonutatud tänu välja, sest tõeline tänu kuulub üksnes Jumalale. Soli deo Gloria. Jumala ees seisame aga üksnes tema armule toetudes.

Rasked ja ravimatud haigused on tänini näiteks, et elus on asju, kaasa arvatud tervis, mida ei saa nõuda üheltki inimeselt ega kohtult. Tervis, nagu teisedki elu suured endastmõistetavused, on osa Jumala armust. Nendes kõikides märkame Jumala abi ja tema armu suurust.

Loomulik foon meie elule peaks olema tänulikkus. Seda tunnet tugevdavad hetked, mil me ühineme koos teiste inimestega Jumala austuses. Kuid kui me suudame selle austuse ja tänu põhjusi märgata ka elu pisiasjades, kasvab meie elujõud ja terviklikkus. Tänulikkus kui põhihäälestatus tähendab teistega oma rõõmu jagamist, sest „Jumala au“ ja „inimeste rõõm“ kuuluvad kokku (Lk 2:14).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Millised on meie teekondade piirialad, kus me puutume kokku haigete ja „muulastega“?
Miks Jeesus ei tervenda alati vahetult ja kohe, vaid teekonnal?
Miks Jeesus vajab preestrite abi?
Miks üheksa pidalitõbist ei tulnud tagasi Jeesuse juurde?
Miks „muulased“ on sageli Jeesusele vastuvõtlikumad?
Kas me oleme kõige eest ja kõiges tänulikud?
Milline on meie elus seos kogudusliku ja isikliku elu tänulikkuse vahel?
Miks öeldi just samaarlasele, et „sinu usk on su päästnud“?