10/2012
Erik Salumäe, Eesti Kirikute Nõukogu õigusalane nõustaja
Käesoleva aasta suvel tõi Justiitsministeerium avalikkuse ette kaks seadusandlikku algatust. Ühega muudetakse Karistusseadustikus karmimaks karistamine vaenu õhutamise eest, teine on „Kooseluseaduse kontseptsioon", millega soovitakse mh tunnustada ka samast soost isikute kooselu, andes neile võimaluse see notari juures registreerida.
Erinevad kirikud ja Kirikute Nõukogu on nendele algatustele reageerinud aktiivselt ja kriitiliselt. On küsitud, et kuidas ometi saavad kirikud olla vastu sellistele muudatustele, mis tugevdavad riiklikku kaitset vaenu õhutamise või vihkamisele kihutamise vastu või annavad võimaluse saada läbi registreerimise riikliku kaitse ja tunnustuse sellisele kooselule, kus kaks inimest teineteist armastavad, isegi kui mõlemad on samast soost.
Jah, nii võib tõepoolest küsida. Loodetavasti aitab käesolev artikkel kirikute seisukohti nende algatuste suhtes kuigivõrd selgitada.
Kooseluseaduse koostamise asemel tuleks väärtustada traditsioonilist perekonda
Õiguskantsler saatis 2011. aastal justiitsministrile märgukirja, mille kohaselt on põhiseadusega vastuolus olukord, kus samasooliste isikute püsiv kooselu on õiguslikult reguleerimata. Kooseluseaduse kontseptsioonist hõlmab samasooliste temaatika vaid ühe osa. Kontseptsioon lähtub nimelt n-ö sooneutraalsest kooselu registreerimise mudelist, st et inimesed, olenemata soost, kes abielu registreerida ei soovi (ja samasoolised seda Eestis ei saagi), võivad minna notari juurde ning oma kooselu ametlikult registreerida lasta.
Nii Kirikute Nõukogu kui mitmed juristid on juhtinud tähelepanu sellele, et n-ö teise, madalama kategooria abielu regulatsiooni loomine hägustab oluliselt ka abielu institutsiooni ning see ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde, olgu siis õiguslikust või väärtushinnangute aspektist. Eestis on reaalselt väga lihtne abielu sõlmida ning abielu pakub mitteabielulisest kooselust suuremat kindlustunnet, seda eriti laste saamisel ja kasvatamisel.
Euroopa Liidu riikidest on vaid neljas (Belgia, Holland, Luksemburg, Prantsusmaa) antud erinevast soost isikutele võimalus valida alternatiivina abielule kooselu registreerimine. Kui kontseptsioonis põhjendatakse kooselu registreerimist vajadusega kaitsta senisest enam lapsi või anda majanduslikku turvatunnet lapse emale, siis puudub sealt analüüs selle kohta, kuidas suudetakse see turvatunne tagada ülejäänud 22 EL-i riigis, kus on valida vaid abielu sõlmimise või mittesõlmimise vahel.
Loomulikult on Kirikute Nõukogu eitaval positsioonil ka samasooliste isikute kooselu seadustamise osas. Homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Samas ei nõustu Kirikute Nõukogu end homoseksuaalidena määratlenud inimeste eristamisega selleks, et neid põlgusega kohelda, häbimärgistada või mingil muul moel diskrimineerida. Olles loodud Jumala näo järgi kuulub kõigile inimlastele nii jumalik armastusväärsus kui inimlik väärikus, sõltumata kellegi pühadusest või patususest.
Kontseptsiooni järgi rakenduks Kooseluseadus teatud juhtudel ka siis, kui inimesed pole abielu ega kooselu registreerinudki. Kuigi neid kriteeriume on püütud viia võimalikult konkreetseks ja kitsaks, on nii Kirikute Nõukogu kui erinevad juristid rõhutanud, et väljapakutud viisil inimestevaheliste suhete reguleerimine on problemaatiline ning tungib juba inimeste privaatsfääri.
Miks kirikud ei soovi karmimaid karistusi vihkamisele kihutamise eest?
Põhjused, miks kirikud on teises eelnõus sisalduvate Karistusseadustiku muudatuste vastu, on olulises osas tingitud teistes Euroopa riikides juhtunust. Näiteks kasvõi see, et kaelaristi avalikku kandmist loeb teine inimene enese suhtes vaenu õhutamiseks. Või et kristlased ei saa enam avalikult väljendada oma seisukohti homoseksuaalse eluviisi või abortide suhtes, kuna neid seisukohti võidakse pidada kellegi suhtes vihkamisele kihutavaks.
Kui kehtiv seadus seob vaenu õhutamise saabuva tagajärjega (s.t et karistatakse tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale), siis eelnõus selles olukorras tagajärje saabumine nõutav ei ole ning karistatav on tegevus (nt sümboli kasutamine) kohe, kui kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt.
See, kas kellegi arvates võib olla tegemist vihkamise või diskrimineerimisega, on aga selle inimese väga subjektiivse hinnangu küsimus ning just siin nähaksegi kirikute poolt ohtu. On põhjust loota, et eelnõu koostajad suhtuvad kirikute märkustesse konstruktiivselt ning leitakse tasakaalustatud lahendused.