Märts 2020 
Mikael Raihhelgauz, KUSi arendusjuht
Usume, et silmast silma suhtlemine on ainuke viis, kuidas arvamuste ja uskumuste virvarris hakkama saada.
Suures linnas on alati kerge anonüümsust säilitada. Elavate tänavate tihedas rahvavoos ei panda üksikuid nägusid tähele, kõige lähedasemad sõbrad võivad elada tunnipikkuse metroosõidu kaugusel ja taevasse pürgivate kortermajade elanikud ei pruugi üksteisele liftiski tere öelda. Pisikestes asulates on asjad risti vastupidi. Kõik tunnevad kõiki. Maximas teenindab sind iga päev sama müüja ja kui oled vähegi eksootilisema välimusega uustulnuk, võivad ka suvalised jalutajad sinu kohta pargis uudistama tulla.
Eesti kristlaskond on nii väike kooslus, et kõigi eelduste kohaselt võiksid meie omavahelised suhted toimida kirjeldatud aleviku-mudeli järgi. Paljuski peab see paika: Facebookis on kristlased kergesti eristatavad, kuna Meego Remmel ja Erki Tamm on neil sõbralistis, tähtsate sündmuste jaoks – nagu paavsti võõrustamine – tulevad kõik kirikud kokku ja mõned konfessioonid on omavahel nii läbi põimunud, et inimestel tuleb lausa enese määratlemisega raskusi ette (näiteks mu endine korterikaaslane on korraga baptist ja nelipühilane). Teisalt meie arusaam teiste kirikute uskumustest ja õpetusest on kirjum ning keerulisem, kui arvata võiks.
Tihedat koostööd tehakse paralleelselt sügavalt juurdunud väärarusaamadega. Tallinnas olen sattunud kuulama loengut, milles räägiti muuhulgas „adventistide valeõpetusega“ polemiseerimise ohtudest. Lektor ei pidanud kahjulikuks üksnes osadust, vaid isegi teoloogilist debatti adventkiriku liikmetega. Tartus sattusin aga ühe KUSi vabaaine raames adventistidega samasse klassiruumi. Kõik nad olid väga toredad inimesed ja teoloogilistes aruteludes ei ilmnenud ühtegi määravat õpetuslikku konflikti. Samamoodi kuulsin esmakordselt katoliku vaimuliku jutlust oma kodukirikus, kui piiskop Philippe Jourdan Kalju kogudusse külla tuli. Kogu teenistus möödus vennalikus vaimus. Nii kõrge läbisaamise tase oleks ilmselt mitmes Euroopa riigis mõeldamatu. Vaatamata sellele, näen ikka aeg-ajalt oma eakaaslasi jagamas Ameerika kalvinistlike pastorite jutlusi, milles kogu katoliku kiriku õpetust põrgu viiva ketserlusena kujutatakse...
Kirjeldatud probleemi silmas pidades otsustasime KUSi meeskonnaga taastada Elevanditoa ürituste sarja. Usume, et silmast silma suhtlemine on ainuke viis, kuidas arvamuste ja uskumuste virvarris hakkama saada. Kas õigeksmõistmine tuleb ainult usust? Kas kristlane peaks sõjaolukorras relva kandma? Kas tehisintellekt saab olla usklik? Igal vestlusõhtul kavatseme tõstatada küsimusi, millele on raske ühest vastust leida. Eesmärk pole kuulajaid ümber veenda, vaid lihtsalt panna neid vastaspoole argumente moonutamata kujul kuulama. Selleks püüame iga kord tuua kahekõnes kokku eri pooluseid esindavaid spetsialiste.
Meie esimene üritus kannab pealkirja „Baptism ja katoliiklus: stereotüüpide puhastustuli“. Vestlema tulevad Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kiriku preester isa Miguel Arata ja Tartu Salemi koguduse pastor Toivo Pilli. Mõlemad vaimulikud on vastavalt väga tugeva katoliikliku ja baptistliku identiteediga ning tunnevad oma teoloogiat läbi ja lõhki: nende puhul ei tasu karta, et kirikute vaateid esitatakse ebatäpselt või moonutatult. Mina võin omalt poolt lubada, et kergeid küsimusi ei tule. Juttu tuleb õigeksmõistmisest, Trento kirikukogust, pärimuse ja Piibli suhtest ning kõigest muust, mis meid pealtnäha katoliiklastest lahutab. Jah, meil on „elevant toas“. Aga me peaks talle otsa vaatama – olen üsna kindel, et tegelikult on ta sõbralik.