6/2009 Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor
Lootuse festivali ettevalmistuse alguses, isadepäeval toimunud jumalateenistusel Tallinna metodisti kirikus, andis Jürgen Lahesalu oma elu Jumalale. Võib öelda, et ta oli sadadest Lootuse festivalil pöördunutest esimene. Häbelikust, kuid sportlikust noormehest sai tuline Jeesuse tunnistaja. Paraku oli meil teda väga lühikeseks ajaks – 25. jaanuaril toimunud autoõnnetuses Jürgen hukkus. Läbi kaotusvalu tundsid aga sajad noored Jumala kutset oma elu Talle pühendada. Asutati noorteliikumine „Julge särada!"
Jürgen oli häbelik noormees
Jürgen istus tavaliselt koos ema ja isaga kiriku eelviimases pingis. Juba lapsepõlvest oli ta harjunud käima koos vanemate ja vanavanematega Kalju kirikus. Teismelisena tuli auk sisse. Tekkis mingi tõrge. Aga sellest sai ta üle.
Tee korvpalli juurde
Varases nooruses hakkas Jürgen tegelema korvpalliga. Kolmandas klassis viis isa ta Tiit Soku Korvpallikooli. Algul treeniti 2, varsti juba 4-5 korda nädalas. Sellise pühendumise tulemusel oli Jürgen mitmel aastal Eesti noortekoondise kandidaat. Viimastel aastatel mängis ta noortekoondise esiliigas. Viiel korral tuli Jürgen oma meeskonnaga Eesti meistriks ja kahel karikavõitjaks. Ta nautis korvpalli mängimist, nii koduõuel koos isaga või sõpradega suvalisel palliplatsil.
Viiel korral tuli Jürgen oma meeskonnaga Eesti meistriks ja kahel karikavõitjaks.
Tehnikagümnaasiumis käies võis ta kooli esindada ükskõik millisel spordialal.
Tõsine õppija
Juba esimesest klassist alates võttis Jürgen kooliskäimist väga tõsiselt. Hinne „4" oli tema jaoks läbikukkumine. Tema vihikud toodi käekirja ja korralikkuse poolest teistele eeskujuks. Maksimaalset eesmärki silme ees hoides lõpetas Jürgen 9. klassi viitega ja gümnaasiumi hõbemedaliga. Tal oli kindel soov inseneriks saada ja väga ratsionaalsetel kaalutlustel valis ta erialaks elektroenergeetika Tallinna Tehnikaülikoolis.
Välise kesta taga
Kuigi väliselt keskendunud spordile, õppimisele, suhtlemisele kooli- ja kirikusõpradega, mõtles Jürgen elu üle väga sügavalt järele. Sellest annab tunnistust ta rikkalike sissekannetega blogi ehk internetipäevik. Ühest lugemiselamusest kirjutab ta nii: „Ma võtsin riiulist eile ühe uue raamatu, "Ingli puudutus". Ma olin selle aastaid tagasi ostnud jõuludeks. Kell võis olla umbes 2 öösel, kui lugema hakkasin. See tõesti puudutas ja puudutab mind väga... see raamat oli oma aega oodanud, et mõjuda mulle sügavamalt ning tugevamalt, kui ta oleks teinud seda aastaid tagasi. Raamatu tegelastes leidub nii palju headust ja usaldust, kuid see kõik on peidus kalgi ja külma, ükskõikse pealispinna all ning selleni jõuab vaid appi saadet´ ingli ja Tema puudutuse kaudu."
Sisemised otsingud
Seda isiklikku Jumala-kogemust igatses ka Jürgen. Ta jutustab oma päevikus, kust see kõik hakkas võtma konkreetsemat kuju. „Paljuski algas see kõik Kalju laagrist. Pärast Dani ristimist jäin üksinda pingile istuma ja vaatasin kaugusse... tühja pilguga. Mul olid sel ajal väga teistsugused mured ja mõtted. Soovisin lihtsalt rahu ja aega olla omaette. Niimoodi seal istudes lendas mu põlvele ilus, kirju liblikas. Ajasin ta minema... ta tõusis korra lendu ja maandus uuesti, kuid siis juba kõhule. See tekitas minus väga sooja tunde.
Kõik teised olid juba lõkkeplatsi ümber, et asuda jutlust kuulama. Korraga tuli minu juurde (pastor) Erki ja küsis: "Kas sa oleksid tahtnud ise Dani asemel olla?" See oli väga ootamatu, kuid vajalik tegu. Aitäh!
Ma ei olnud selle peale mõelnud, üldse mitte. Kuid sellest hetkest hakkas midagi mu hinge kraapima. Ma olen seni elanud lihtsalt üht korraliku inimese elu ning käitunud nii, nagu minu kristlastest vanemad on mind õpetanud. Miks ma peaksin ennast ristida laskma, kui ma juba elan õiget elu?"
„Mina" allutamine Jumalale
Peaaegu pool aastat hiljem, ühe novembrikuise jumalateenistuse järel pöördus Jürgen sellesama küsimusega minu poole. „Miks ma peaksin ennast laskma ristida? Kas see teeb mind paremaks kristlaseks?" Kiriku rõdul leidsime vaiksema koha vestlemiseks. Ristimine polnud Jürgenile tegelikuks probleemiks. Pigem enda täielik allutamine Jumalale. Lahku minnes olid Jürgeni silmis pisarad. Pikalt kätt surudes ütles ta siiski, et pole selleks sammuks veel valmis.
Sama päeva õhtul toimus Lootuse festivali ettevalmistuse algust markeeriv avaüritus Tallinna metodisti kirikus. Pidin seda juhatama. Koosoleku lõpus märkasin, et Jürgen astub pika sammuga minu poole. Mõistsin juba ühe hetke pärast, et otsus on langenud. Istusime pinki ning me mõlemad saime aru, mis oli toimunud. Üksnes palvetame. Pärast kuid kestnud järelemõtlemist, otsustas Jürgen oma elus tõmmata selge joone vahele. Oma päevikus kirjutab ta: „Täna on tõeliselt eriline päev! Täna on pühapäev, isadepäev, mardipäev, Lootuse festivali alguse päev... täna on PÄEV, mil ma tegin lõpliku otsuse ja võtsin vastu Jumala oma südamesse.
Seda tunnet ei saa kirjeldada. Nagu koorem oleks võetud südamelt. Ma olen üliõnnelik! Sain jagu oma Minast ja egost ning alandusin Jumala ees ning tunnistasin, et ei saa elada ilma Jumala juhtimise ja armuta. Nende kõigi palved jõudsid täna sihile!
Ma olen üliõnnelik! Sain jagu oma Minast ja egost ning alandusin Jumala ees.
Mõned pastorid ja festivali direktor on jäänud veel koos kohvi jooma. Astun ruumi sisse ja ei saa oma rõõmu tagasi hoida: „Palvetasin just Lootuse festivali esimese päästetuga!"
Muutunud mees
Muutusest Jürgeni olemisviisis sain esmalt teada Helinalt, minu vanemalt tütrelt. Koos sõitsid nad Kuressaarde „Julge särada" aastavahetuse misjonilaagrisse. Kodus kogetust jutustades ei suuda ta ära imestada, mis Jürgeniga juhtunud oli. „Ta oli nagu hull. Justkui pastor. Rääkis juhuslike inimestega tänaval Jumalast ning kutsus neid kirkusse." Aasta esimesel pühapäeval palusin Jürgenil koos teiste misjonilaagris käinutega jutustada, kuis läks. Ta ei suuda oma emotsioone sõnadesse panna. Lihtsalt röögatab mehelikult ja ütleb näost punetama lüües: „See oli nii hea! Me rääkisime inimestele Jumalast. Kutsusime koosolekule ja nad tulidki!"
„Ta oli nagu hull. Justkui pastor. Rääkis juhuslike inimestega tänaval Jumalast ning kutsus neid kirkusse."
Järgnevatel pühapäevadel oli teda raske tabada. Eelviimaselt pingilt oleks ta justkui lendu tõusnud. Laagris sõbraks saanud Kaspariga käisid erinevates kogudustes jagamas sõnumit Jeesusest. Muutusin kadedaks. Päris pikas SMS-is palusin, et ta räägiks ka Kaljus kõigest, mida Jumal ta elus on teinud. Saan vastuse ning Jürgen lubab lahkelt olla peatselt platsis.
Lühikeseksjäänud tööaeg
Kuid paraku seda võimalust me ei saanud. Enne Nuutsakule laagrisse sõitmist viisid noored just Jürgeni ja Liisi eestvedamisel ellu oma pikka aega küpsenud unistuse, muutes kiriku ülemise toa erksate värvidega selliseks, nagu noortele meeldis. Päris lõpuni ei jõutud. Jürgeni isa lõpetas poolelijäänud töö.
Oma internetipäevikus kirjutab Jürgen pärast pöördumist: „Seda rahu on raske kirjeldada, sest see on nii sügav ja mõõtmatu. Kõik probleemid elus jäävad tahaplaanile, kui sa saavutad rahu Jumalaga."
Ulvi (ema):
Pärast õnnetust leidsin Jürgeni toast kaminalt Andrease eestpalvekaardi. See polnud tühi. Ta oli kirjutanud sinna mitme hea sõbra nime. Tundsin südames, et pean poja alustatud tööd jätkama. Otsisin üles ja võtsin kontakti nende inimestega. Ütlesin, et Jürgen palvetas ja palvetab veelgi nende pärast. Mitmed sõbrad said minu käest festivali piletid ja olid ka kohal.