Vana Testamendi ohvritoomise taotlused

9/2010 Anton Tuul, Nõmme baptistikogudus

Käesolev artikkel on kokkuvõte kevadel Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris valminud diplomitööst.

Olen viimastel aastatel mitmete Uue Testamendi kirjakohtade üle mõtisklenud ja leidnud, et oleks hea uurida neid Vana Testamendi valgel.

Olen märganud, et Vana Testament on sageli oma paljude lugude, nendes sisalduvate sõnumite ja metafooridega meile kui uue Seaduse rahvale sageli eeltähenduslik, kuid ka mitmekihiline. Nii võib näiteks leida, et mitmed prohvetite sõnumid ei ole mitte üksnes konkreetsele sihtgrupile ja ajahetkele suunatud, vaid nendest võib leida palju laiahaardelisema käsitluse ja kaugemale ulatuvama eesmärgi.

Apostel Paulus kutsub meid üles elama aktiivset, pühitsetud usuelu: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus" (Rm 12:1). Seda „mõistlikku" elu ja Jumala teenimist iseloomustab seestpoolt tulev rõõm, vitaalne energia ja ohvrimeelsus, mis lähtub tänulikkusest Jumala halastuse vastu. Selline elu on Jumalat austav ja tema poolt aktsepteeritud.

Kuid milline oli vana Seaduse aegne jumalateenistus? Mille kaudu pidi Jumal siis austatud saama? Millised olid sealse ohvritoomise põhilised motiivid ja taotlused? Nendele küsimustele püüdsin oma töös asetada pearõhu.

Diplomitöö kirjutamisel kogesin ka mõningaid raskusi. Selle põhjustas asjaolu, et Vana Testamendi rikkalikust ohvriteenistusest ja erinevatest ohvritest tervikliku pildi saamine pole lihtne, kuna sageli kasutatakse ühe ja sama tähendusega ohvri puhul eri nimetusi ning samas pole erinevate ohvrite mõisted alati üheselt arusaadavad.

Vanatestamentliku jumalateenistuse keskne osa oli andide ja ohvrite toomine. Juba Kain ja Aabel tõid ammu enne Iisraeli ohvriteenistuse sisseseadmist Jumalale oma ohvreid (1Ms 4:3j). Noa tõi põletusohvreid, kui ta oli pärast veeuputust laevast väljunud (1Ms 8:20). Hiljem näeme patriarh Aabrahami teel tõotatud maale korduvalt ehitamas Jumalale altareid, kus saaks teda kummardada (1Ms 12:7; 13:18 jt). Sama näeme iisraeli rahva juures nii kogudusetelgi kui hiljem templi ehitamisel. Need olid pühad paigad, millesse suhtuti ja kuhu mindi sügava austuse ja aukartusega. Need paigad ehitati Jumala kummardamiseks ja temale ohvrite toomiseks. Me näeme, et juba loomise algusest on olnud inimestel sisemine vajadus tuua ohvreid.

Vana Testamendi ohvrite liigid

Vana Testamendi ohvrid saab jagada 3. Moosese raamatus esinevate ohvriliikide järgi peamiselt kaheksasse gruppi: põletusohver, lepitusohver, patuohver, süüohver, suitsutusohver, roaohver, osaduse ohver ja tänuohver ehk rahuohver.

Põletusohver oli Vanas Iisraelis mõeldud igapäevase ohvrina. See oli kõige tähtsam ohver, mille peamine eesmärk oli lepituse taotlemine. "Sest liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu." (3Ms 17:11). Põletusohvriks tohtis tuua ainult puhast, veatut isaslooma. Põletusohver pidi tagama ohvritoojale puhastumise pattudest ning taastama osaduse Jumalaga. Määravaks jõuks ja väe edasikandjaks osutus siin ohvri veri, mis valati altarile. Kõigis ohvririitustes oli veri hädavajalik ja asendamatu tähtsusega. See puhastas, pühitses ja lunastas patusüü. On huvitav märkida, et põletusohvrile vastab Uues Testamendis kreekakeelne sõna holokautoma (Mk 12:33 jt) „holokaust" – siin on viide ohvrile, kus ohvriloom põletati täielikult.

Lepitusohvrite toomise eesmärk oli taastada inimeste poolt murtud leping (3Ms 17:11; Hb 9:22). Need ohvrid jagunesid omakorda kaheks: patuohvriks ja süüohvriks. Lepitusohvri veres oli lepitusjõud, kuna selles oli elu. Kui voolas ohvrilooma veri, tähendas see, et kustus ka elu. Siit on mõistetav ka Piibli põhiline lause karistuse kohta "hing hinge vastu" (5Ms 19:21), mis tähendab, et elu nõuti elu eest. Lepitusohvrite peamine eesmärk oli andestuse ja lepituse saamine suhteseoses Jumalaga (mitte ligimestega), kusjuures andestuse/lepituse saamine ei välistanud karistuse võimalust. Süüohver aga hõlmas hüvitust ja tehtud süüteo heastamist (nt ligimese suhtes).

Jumala teenimist iseloomustab seestpoolt tulev rõõm, vitaalne energia ja ohvrimeelsus, mis lähtub tänulikkusest Jumala halastuse vastu. Selline elu on Jumalat austav ja temast aktsepteeritud.

Suitsutusohver oli põhimõtteliselt üks osa patuohvrist, mida toodi healõhnalise põletusohvrina Issandale ning sellelgi oli lepitav väärtus. Suitsutusrohi pidi olema kindla koostisega (2Ms 30:34j) ning seda toodi preestrite poolt igal hommikul ja õhtul kõige pühama paiga ees.

Roaohvrit nimetatakse ka meenutusohvriks (3Ms 2:2; 24:7) ning kiituse- ja tänuohvriks (3Ms 7:13), mida toodi üldiselt austuse ja tänulikkuse väljendusena. Selle ohvriliigi võib leida juba Kaini ja Aabeli loos (1Ms 4:3-5). Etümoloogiliselt saab roaohvri all mõista andi. Juudi rabide käsitluses oli roaohver alternatiiviks vaesemale elanikkonnale, kellele oli kallite põletusohvrite toomine üle jõu.

Osadusohvri terminit Piiblis otseselt ei leidu, kuid ohvri mõtet kui sellist küll. Osadusohvriteks võib pidada tänuohvrit, vabatahtlikku ehk heameelelist ohvrit ja tõotuse ohvrit. Kuid need kolm pole üksteisest mitte alati selgepiiriliselt eristatavad. Neid iseloomustab see, et ohvriloom jaotatakse altari, preestri ja ohverdaja vahel. Selle toomisest võtsid osa ohverdaja perekond ja kõik kutsutud. Sellise perekondliku söömaaja juurde kuulus traditsiooniliselt mitte üksnes ohvrilooma liha, vaid ka leib ja vein. Sisuliselt olid osadusohvriteks kõik roaohvrid: söögi- ja joogiohvrid. Osadusohvri puhul näis suurem tähtsus olevat ohvri sellel osal, mis ei läinud põletamisele.

Tänuohvreid toodi Jumalaga õige osadussuhte hoidmiseks, temale tänu väljendamiseks ning sellega võis kaasneda ka Jumalale tõotuse andmine (3Ms 7:16). Neid ohvreid toodi spontaanselt, mitte kindlaks määratud aegadel põletusohvrina, "kui healõhnaline tuleohver Issandale" (3Ms 3:5b).

Ohvritoomise taotlused

Vana Testamendi ohvriteenistuse seadus piirdub peamiselt rituaalse külje edastamisega, ohverdamise välise käigu kindlaks määramisega. Kuid tehes kõigist seadustest üldistava kokkuvõtte, saab välja tuua kolm põhilist tendentsi, mis ilmnesid ohvritoomise taotlustena. Nendeks olid: Jumala austamine anniga, lepituse otsimine, osaduse pühitsemine.

Kahtlemata oli Vana Testamendi ohvriteenistuse üheks oluliseks mõtteks Jumala austamine anniga. Aga kui suurt andi Jumal ootas? Milliseid ohvreid käskis Jumal oma rahval talle tuua ja ohverdada?

Jumal on püha ja temale pühitsetav pidi olema inimlikus mõttes täiuslik. „Parim oma põllu uudseviljast vii Issanda, oma Jumala kotta!" (2Ms 23:19), „Oma külluse ja ülevooluga ära viivita!" (2Ms 22:28). Kogu Piibel, eriti 2Ms ja 3Ms raamatud õpetavad selgelt, et Jumalale toodav ohver või and pidi olema parim. Kui selleks oli loomne ohver, siis pidi see olema esmasündinud, puhas ja veatu. Ohvrit preestrile üle andes võis ohverdaja tõenäoliselt mõelda oma südames: "Mina ei ole täiuslik, nagu see ohvriand siin, aga see ohver on nii täiuslik, kui võimalik."

Lugedes 3. Moosese raamatut, tekib küsimus: miks oli ohvriteenistusega seonduv vaja nii keerukaks ja detailiderohkeks teha? Näeme, et ohvriteenistuse kaudu pidid iisraellased mõistma, kui kallid nad on Jumala jaoks ja sedagi, et Jumal ei vaata ühelegi patule „läbi sõrmede." Nad pidid kindlasti mõistma oma eksimuse suurust Jumala ees ning seda, et pattude andestamine ei tule neile kergelt. Jumala äravalitud rahvas pidi mõistma kogu ohvriteenistuse sügavat mõtet ja olulisust Jumala jaoks, kelle silmis oli ohverdamise iga detail täiuslik just sellisel moel, nagu ta selle oli korraldanud.

Mina ei ole täiuslik, nagu see ohvriand siin, aga see ohver on nii täiuslik, kui võimalik.

Iisraeli rahvas olid lasknud patul mitmel moel tulla endi keskele. Nad nurisesid kõrberännakul, kui olid kolm päeva olnud ilma veeta (2Ms 15:22jj; 17:1jj). Nende nurisemine jätkus Moosese ja Aaroni (2Ms 16:2) ning Issanda vastu (2Ms 16:8b) siis, kui nad hakkasid igatsema Egiptuse lihapottide järele, sest toiduvalik kõrbes tundus neile kesine (2Ms 16:3). Kuid kõige rängem nende pattudest oli see, et nad eksisid esimese käsu vastu Siinai mäe all – nad hülgasid oma ainsa Jumala ja orjusest vabastaja ning hakkasid kummardama kuldvasikat. Nende patud nõudsid lepitust. Nad pidid tulema Jumala ette patukahetsusega ning tunnistama oma pattu. Ohvrite toomise kaudu said nad lepitatud ning andestuse Jumalalt, kes tühistas nende patud ja ilmutas neile oma lepingujärgset armastust.

Iisrael oli osadust Jumalaga korduvalt rikkunud ning seda oli vaja taastada. Kuid üksnes osaduse taastamisest Jumalale ei piisanud. Ohvriteenistuse sisseseadmise suur mõte oli osaduse pühitsemine, kuna ohver ise puhastas ja pühitses. Jumala pühadus nõudis inimesepoolset tegu ehk ohvri toomist, mis võimaldas saada puhastumise pattudest ning osaduse taastamise ja selle pühitsemise nii Jumala kui kaasinimestega.

Leian, et kogu ohvriteenistusel, nii selle keerukuses kui rikkalikus rituaalis, oli ka laiem tähendus. Jumal oli kutsunud oma rahva minema ja vallutama Kaananimaa, kus oli levinud ka rohke ebajumalateenistus. Just sellel tõotatud maal pidid nad kogema lepingujärgseid rohkeid Jumala õnnistusi. Kuid sellel maal pidid nad ka konfronteeruma kaananlaste kultusliku praktikaga ning usun, et ühe põhjusena just sellele vastukaaluks seadis Jumal sisse laiaulatusliku ohvriteenistuse. Selle kolmetahuline taotlus oli Jumala austamine anniga, lepituse otsimine ja osaduse pühitsemine.

Vana Testament Jeesuse ohvrit ette valmistamas

Diplomitöö viimases peatükis olen toonud esile Uue Testamendi perspektiivi vanatestamentliku ohvritoomise kõrvaldamiseks Jeesuse Kristuse täiusliku ohvri kaudu. Uue lepingu, Jeesuse ainulaadses ja täisväärtuslikus ohvris said täidetud kõik ohvritele esitatud nõuded ühe korraga (Hb 9:12j).

Uue lepingu, Jeesuse ainulaadses ja täisväärtuslikus ohvris said täidetud kõik ohvritele esitatud nõuded ühe korraga (Hb 9:12j).

Vana Testamendi jumalateenistuse kõikvõimalikud ohvrid on Uue Testamendi valguses poolikud. Need on vaid Kristuse ohvri võrdpildid. Kogu vanatestamentlik Jumala kummardamine ning ohvriteenistus võetakse kokku kirjas heebrealastele, meenutades seaduselaeka, kogudusetelgi ja teenistusriistade ning kogu rahva verega piserdamist: „Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist" (Hb 9:22). „Andeksandmine, lepitus ja täielik puhastamine pattudest Kristuse vere läbi on nii lõplik ja igavene, et see võimaldab Jumalal öelda kõigile tema armu läbi päästetutele: „«Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid.» Aga kus need on andeks antud, seal ei ole vaja enam mingit ohvrit pattude eest" (Hb 10:17j).