06/2014 
Aldur Vunk, Pärnu Immaanueli kogudus
Esimese laialt tuntud eesti baptisti Johannes Schwani sünnist möödus tänavu 190 aastat. Ta sündis 10. jaanuaril 1824 Rakveres. 17-aastaselt Paides sadulsepa õpilasena iseseisvat elu alustanud ja oma hernhuutlasest isa jälgedes kooliõpetaja kutse omandanud noormeest köitis kaartide joonistamine. Nii hakkas ta maamõõtja abiliseks. 1858. aastal laulatati Schwan Tallinnas Oleviste kirikus ja järgmisel aastal sooritas ta maamõõtja eksami. Sel ajal tegi ta kaastööd Johann Voldemar Jannseni „Perno Postimehe" misjonilisale ja muretses oma rahva vaimuliku tervise pärast.
1862. aastal võttis ta rendile Hrevitsõ mõisa Jamburgi maakonnas. Seal jõudis temani Peterburis tegutseva baptistikoguduse sõnum. 1864. aastal saabus Vene impeeriumi pealinna Mandri-Euroopa baptismiliikumise algataja Johann Gerhard Oncken, kellelt Schwan ühel suveööl uue ristimise vastu võttis. Oncken seadis Schwani ka Peterburi saksa koguduses diakoniks. Kogu oma vara kaotust rendimõisa põlengus pidas Schwan suuniseks asuda vaimulikule tööle ja suundus 1865. aasta suveks maamõõtjana Saaremaale, kus oli alanud talude päriseksostmine. Tema eesmärgiks oli baptistlike usutõdede kuulutamine kõige tugevamas vennastekogude kantsis, milleks Saaremaa oli jäänud.
Nelipühade teisel päeval, 5. juunil 1865, jagas ta vennastekogu Haagi palvemajas Jumala sõna esimest ja 18. juunil teist korda. Kaasas oli tal eesti keelde tõlgitud käsiraamat baptistide usutunnistuse ja kommete kohta. Valjala kirikust kuue kilomeetri kaugusel Kogula mõisa Urre külas asunud palvemaja oli kaasaegsete meelest kõige austatum koosolekuruum kogu Saaremaal. Haagi talu peremees ja palvemaja pidaja Ado Pääslane oli kohaliku kirikuõpetaja mälestuste järgi kõige jumalakartlikum mees kogu saarel. Kindlasti langes seal külvatud seeme viljakasse mulda. Kuid kohe tormasid saksa pastorid uue kuulutaja vastu võitlusse ja augustis keelasid kohtuvõimud vend Schwanil igasugused esinemised ja ta saadeti Saaremaalt välja.
Schwan jätkas baptistlikku misjonit veel mandril ja lõpuks Neevalinnas. Tema avalik kuulutustöö kestis 20 aastat. Eesti baptistide kogukonna diakonina Peterburis pärandas ta järgnevatele põlvedele emakeelsed raamatud ja ajakirjad. Need läksid käiku kohe, kui Läänemaal külvatud priilaste seemnest ja Riia baptistikoguduse võrsest Pärnus kasvasid välja esimesed vabakogudused.
