Jumal päästab!

7-8/2011

Meego Remmel, EKB Liidu presidendi jutlus Mustvee suvefestivalil

Lugupeetud Mustvee linnapea, kallid mustveelased ja kõik suvefestivalile kogunenud: Jumal päästab! Meie ühine nädalavahetus Mustvees kinnitab seda kõige ehedamal moel. Vaadake vaid ilmakaardile! Kõikjal meie ümber on olnud äikesetorme, lausvihma, jääkülma rahet, piksetulekahjusid. Ainult mitte siin paigas. Juba aasta tagasi hakkasime paluma suvefestivalile ilma-armu. Ja tänu Jumalale võisime korraldada kogu festivali avatud taeva all!

.

Kes on Jeesus?

Kes see küll on, kes käsutab isegi tuuli ja torme? Nõnda küsisid kunagi ka Jeesuse õpilased, kui nad keset järve omaenda silmaga nägid ja kõrvaga kuulsid, kuidas Õpetaja neid üheainsa otsustava käsklausega kohutava tormi käest päästis. On's Jeesus tõesti enam kui tavaline inimene?

Jah, Jeesus on Jumala poolt meie maailma päästmiseks saadetud Poeg. Üks toona paadisolnutest vaatas aastakümneid hiljem Jeesuse elule ja tegevusele tagasi ning tõdes: „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks." (Jh 3:17) Jumal on isiklikult tema kaudu oma pääste teoks teinud. Nüüd on meie otsustada, kas ja kuidas me sellest päästest lähtuvalt edasi elame?

Juhan Liivi jutustus Peipsi peal meenutab, et küsimuse all pole mitte niivõrd Jumala päästevõime, kuivõrd meie inimlik valmisolek alustada jumalikult päästetuna uut elu, võtta ja viia Jumala päästetegu kaasa kogu edaspidisesse ellu, tunnistada, et päästetud saamine on tõepoolest muutnud kogu me maailma, tervet elu ja ellusuhtumist, Jumala- ja inimsuhteid, isikuomadusi ja käitumismustreid ja nägemust üle aegade kõrguvast elusihist – kehastada missiooni olla elumuutev usuliikumine.

Jumal päästab, mitte säästab

Jumal pelgalt ei säästa, vaid päästab meie elu! Peipsi peal Jumalat Jeesuse nimel appi hüüdnud Lohusuu meeste Kirsimäe Jaagu ja Ristiotsa Reinu elu küll säästeti, aga see ei päästnud veel neid iseendale allajäämisest edasises elus. Imeline pääsemiskogemus nende elulugu ei muutnud. Jätkati ikka vanaviisi. Nende pääsemislugu jäi vaid ühteainsasse eluhetke pressitud läbielamiseks, ainiti sellesama seiga piiratud tähendusega elusündmuseks, kuidas jalad taas põhja puutusid ja surmaohust eluga välja tuldi. Ülejäänud eluloole see vaevalt mõju avaldas. Jumala tahe oli ja on jätkuvalt päästa nii omaaegsete kui meie kõigi elu siin Peipsi kaldal – palju enamale kui üksainus imeline hetk. Oled sa kristlane või mitte, Jumal tahab meid mitte lihtsalt säästa või elus hoida, vaid päästa ja läkitada elumuutva missiooniga maailma.

Jumal päästab meid elule, mis on elusam kui lihtsalt ellujäämine, on kvalitatiivselt kõrgemat viisi elulugu – Kõigekõrgema eluviisiga elulugu. Mustvee suvefestival ongi tunnistuseks, et Jumal päästab meid kogu eluks ja annab meie elule kõrgema kutsumuse kui ellujäämine ise! Ta päästab, kutsub ja läkitab meid, et võiksime teha mitte ainuüksi sõnu või anda tõotusi, mis hiljem sulavad nagu Peisi järvejää soojenevas vees, vaid et astuksime tõeliselt elumuutvaid ususamme tänasest edasi teistmoodi elatavas suhtes oma Looja, kaasinimeste ja ümbritseva maailmaga.

Kuidas päästetuna edasi elada?

Üks inimene rääkis, kuidas ta sattus õhureisil olukorda, kus lennuk pidi tegema hädamaandumise. Lendurid pidasid seisukorda sedavõrd ohtlikuks, et pöördusid kõigi lennureisijate poole anudes, et kes iganes oskab palvetada, palvetagu, et Kõigekõrgem lennuki õnnelikult maapinnale aitaks tuua ja kõigi inimeste elud päästaks. Kõik palvetasid. Ja – tänu Jumalale! – pääsesidki. Aga enamus pääsenuist unustas üsna pea, et oldi üleüldse taolisse olukorda sattunud ning Jumala päästet palunud. Täpselt, nagu Peipsi peal.

Hiiumaal elab aga üks mees, kes pääses imeliselt Estonia laevahukust. Tema tunnistab kogu oma eluga: Jumal päästab! Ellujäänuna ei piirdunud ta vaid tänupalve, palveküünla või küünlajalaga, vaid hakkas elama kestlikult palvetava inimese elu, õppima tundma teda päästnud Jumalat, lugema tema sõna ja muud vaimulikku kirjandust, suhtlema kristlastega, kes tunnistasid, et ka neid on Jumal päästnud. Nii leidis ta osaduse kogudusega, tänu kogudusele ka usu Jeesusesse kui Issandasse, lõpuks lasi end ristida ja rakendus lisaks ühiskondlikule aktiivsusele ka koguduslikku teenimistöösse. Armastava abikaasa ja pereisana ning tegusa juhina on ta oma kogukonna keskel kujunenud tõelise mehe eeskujuks, rääkimata õnnistuseks elamisest hiidlastele ja kogu me maale, andes lootust kiduvale eesti rahvale, kahanemisjärgus maaelule, usus, lootuses ja armastuses kahtlevatele õnnetutele perekondadele, igaühele, kes iganes hüüab appi Issanda nime. Jumal päästab!

Mida päästmine tähendab?

Piibel kinnitab: „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti." (Hb 13:8) Jeesus tegutseb Issandana ülemaailmselt, sõltumata maast ja rahvast, olgu siin- või sealpool Peipsi järve või Läänemerd. Nii näiteks tervendas ta 22. juunil Seinäjoel ühel kesknädala õhtusel jumalateenistusel 16-aastase Janika, kes oli sündinud jalutuna ning tuli kirikusse invatakso ja ratastooliga. Kui inimesi teenistuse lõpul eestpalvele kutsuti, palus neiu ennastki ette lükata. Usus Jeesusesse koges ta pattude andestust ja ülevaltsündi Jumala Vaimus. Siiski polnud Janika sünnist saadik oma jalgel kõndinud ega eeldanud seda tolgi õhtul, kuna arstid ei andnud talle paranemislootust. Ometi tegi Jumal Janika just sel õhtul terveks. Eestpalvelt tänumeeles lahkunud neiu tundis korraga tugevat Issanda puudutust ja palus end abistajal püsti aidata. Jalgele tõustes tundis ta, et jalad ei teegi valu, vastupidi, on ühtäkki tugevamaks muutunud ja võimaldavad isegi käia, tundmata valu. Nädal hiljem sealsamas kesknädala õhtusel teenistusel tunnistas ta: „Jumal päästab! Minu elu suurim ime on, et olen oma patud andeks saanud ja leidnud päästmise. Mina ei ole selle ime sünniks mitte midagi omalt poolt teinud. Jumal lihtsalt päästis mind ja tegi mu terveks."

Päästmine Piibli mõttes ongi niisugune: Jumal sirutab lihtsalt oma käe ja päästab inimese sõltumata tema teenetest või suutlikkusest. Ainus, mida Issand eeldab, on see, et me lihtsalt usume ja usaldame teda kui oma Päästjat. Nii päästis Jumal Vana Testamendi ajal oma rahva Egiptuse sõjaväe käest, kui Mooses kinnitas: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi. Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!" (2Ms 14:13-14) Uues Testamendis jutustatakse teinegi lugu Jeesuse õpilastest tormisel järvel. Jüngrid arvestasid juba võimaliku hukkumisega, kui märkasid äkitselt ööpimeduses tumedal järvepinnal heledat kogu heiastumas. Jeesus tuli üleloomulikult mööda järvepinda kõndides oma jüngreid päästma. Peetrus, kes üle kõige hämmastus, astus paadist välja ja tegi samuti paar sammu mööda järvepinda. Tema paadikaaslane Matteus, kes kõike pealt nägi, meenutab aga hiljem: „Tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!" Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?" Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!"" (Mt 14:30-33)

Nõdrausulisuse sündroom

Paljud tänapäeva inimesed võivad kannatada sarnast „nõdrausulisuse sündroomi" (kr oligopiste). Samas esineb see üsna mitmes eri vormis. Üheks võimaluseks on näiteks usuinimese usuelulised kahtlused. Jeesus aga kinnitas: „Teie meel ärgu heitugu! Usaldage Jumalat ja usaldage mind!" (Jh 14:1 Toomas Pauli tõlkes) Kuna viimselt suudab ainuüksi Jumal meid päästa, siis ära kahtle oma Päästjas, vaid pane kogu oma usk ja usaldus Issanda, mitte iseenda peale!

Teine „inimliku nõdrausulisuse" vorm paneb inimesi otsima enesepääste tehnikaid, olgu idamaadelt või kaasaja populaarsetest eneseabiõpikutest, suutmata uskuda, et Jumal päästab. Jeesus aga toonitas: „Kes tahab päästa oma elu, kaotab selle." On asju, mida me ei saa iseendale teha. Üks nendest on päästmine. Isegi Peipsi peal olnud Lohusuu mehed sidusid teineteist pika nööri külge, et kui üks läbi jää vajub, saab teine teda välja tõmmata. Iseennast jääle tagasi venitada polnud neil lootust. Nii sirutas ka Jeesus Peetrusele oma päästva käe ning tõmbas ta veest välja. Jumal päästab samamoodi – Jeesus on jumalik käesirutus inimlikult hukkuvale maailmale. Meil tuleb sellest ainult kinni haarata!

Kolmas „inimliku nõdrausulisuse" vorm avaldub selles, et inimene ei suuda omaenda elukogemuse taustal ehk üleüldse uskuda, et Jumal inimest kuidagi armastab ja päästa tahab või üleüldse olemaski on. Mõni peab Jumalat mitte päästjaks, vaid hukkamõistjaks. Kes Jumala käsku ei järgi, need lähevad nii või teisiti hukka. Umbes nii saavad usust aru moslemid, vahel juudidki, kelle keskel aga Jeesus Päästjana inimajalukku astus. Samamoodi läkitas Jeesus oma järgijad kõigi rahvaste keskele, et inimkond ei peaks järgima mitte omaenda heaksarvamisi või halvakspanekuid, vaid võiks tänu Jeesusele leida oma eluks Päästja, Issanda ja Õnnistegija. Skeptikud, kes ise pole Jumalat kogenud, leiavad, et Jumal peab eksisteerima vaid usuinimeste kujutlusmaailmas, mitte reaalsuses. Tuleb aga tunnistada, et kui Jumal on tõepoolest Jumal, peab ta ületama kogu meie inimliku kujutlusvõime ja mõttemaailma. Nii on Kõigekõrgem mitte irratsionaalne Olend, vaid ratsionaalsust ühtekokku ületav Suurus, keda ei saagi viimselt lõpuni endale ette kujutada, mõistuslikult käsitada, teaduslikult mõõta või kaaluda, emotsionaalselt ja kogemuslikult endasse mahutada, empiiriliselt järele katsuda. „Jumalat ei eksisteeri," šokeeris kord akadeemilist maailma oma avaliku loenguga kuulus kristlik filosoof Paul Tillich. Ta jätkas: „Meie eksisteerime. Jumal on aga meie eksisteerimise eeldus. Jumal on Eksistents ise." Oma jumalikus eksistentsis annab ta ennast eksistentsiaalselt leida ja kogeda, kui lihtsalt ja lapselikult teda palume. Jeesus kinnitab: „Mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!" (Lk 11:9-13)

Elumuutev usk

Oled sa kunagi tõeliselt ja lõpuniminevalt palunud, et Jumal sind päästaks ja su elu oma Vaimuga täidaks? Mitte niimoodi, nagu Lohusuu mehed Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein seda Peipsi peal tegid, tagantjärgi jalad põhjas kurja vandudes ja antud tõotustele alla jäädes, elades kalda peal edasist elu nii, nagu nad polekski kunagi Peipsi pealt pääsenud. Jeesus tahab ja võib meid muuta totaalselt uueks, oma Vaimu läbi ülevaltsündinud inimeseks, kes elab mitte enam vanamoodi elu, vaid uutviisi elu. Kui Jumal meid päästab ja tema Vaim meie elu täidab, kaob meie nõdrausulisus ja kahtlemine, omandame isikliku päästekindluse ja leiame osaduse elumuutva usuliikumisega, järgides Jeesust kui oma elu Issandat.

Piibel ütleb: „See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse!" (Rm 10:8-9) Samas kinnitab Jumala sõna: „Minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt. Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge." (Hb 10:38-39)

Just nii koges seda ennetähtaegselt Tartu vanglast vabanemist ootav Maksim. Narkomaani ja narkokurjategijana oli ta oma tervise täielikult hävitanud. Lõpuks vanglas surmaga silmitsi seistes hüüdis ta Jeesusele, nagu uppumishirmus Peetrus: „Issand, päästa mind!" Korraga koges ta, kuidas tema hing juba kehast lahkus ja Issanda ingliga kohtus, kes ütles: „Jumal on sind päästnud, mine ela uut elu!" Siis leidis ta end taas kehast ja voodist. Samas oli Maksim maksimaalselt muudetud mees. Ta tõusis üles ja paranes mitte ainuüksi meeleparanduse tähenduses, vaid ka ihulikult. Jumal kinkis nii uue elu kui tervise, lisaks muudetud elunägemuse elada edasi vabana kõigist sõltuvustest ja kurjusekammitsaist. Ta tunnistab, et Jeesus on Issand, kes liitnud tedagi elumuutva usuliikumisega. Veel vangis olles nimetab ta oma kongi mungakloostri palvekambriks, kus ta teeb eestpalveid endiste kuriteokaaslaste eest. Samas kirjutab ta luuletusi ja palveid, mis pühapäeviti vanglakirikus teistele etteloetuna kaasvangidelegi usus julgust toovad. Vabanedes igatseb see muudetud eluga mees kogu oma ülejäänud elu tunnistada Jeesusest, kes on Päästjaks talle ja kõigile teistelegi.

Jumal päästab kosmose

On ilmne, et maksimaalset jumalikku päästeplaani kogenud Maksim tahab elada enamale kui ta ise. Selles plaanis ei piirdu Jumala pääste ainuüksi päästega tema enese heaks, vaid kõigi heaks ühtviisi. Kogu meie maailm vajab päästmist! „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks." Jumalale on tähtis mitte pelgalt üksikute inimhingede kirikuraamatusse kirjasaamine või üksikisikuna päästetud inimhingede võimalikult suur summa, vaid terve meie elu ja maailm, nii seesmiste kui väliste suhete ja suhtumiste maailm, meeste ja naiste suhete maailm koos nendevahelistel abielusuhetel rajaneva perekonnaeluga, põlvkondadevahelistes sidemetes elavate isade ja poegade ning emade ja tütarde maailm, kogudusliku ja kogukondliku elu maailm, lokaalne ja globaalne maailm nii selle sotsiaalkultuurilises kui ühiskondlik-majanduslikus mõttes, kõige laiemas eluplaanis – terve Looja loodud loodusmaailm, kosmos.

Kreekakeelses uustestamentlikus algtekstis kõlakski alul osundatud lause sõnasõnalt: „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega kosmosesse, et ta kohut mõistaks kosmose üle, vaid et kosmos tema läbi päästetaks." Kõik, keda ja mida Looja on loonud, on loodud Loojale kuuluvana ja tähtsana. Nii on ta kõigest ja kõigist ka huvitatud, kogu meie elust kogu meie elutervikus, isegi lilledest ja lindudest taeva all, rääkimata inimestest, nagu Jeesus on kinnitanud. Jumal päästab ja tahabki päästa meid seega kõige terviklikumas – holistlikumas – tähenduses. Ta saatis oma Poja Inimese Pojana päästma kadunut, kinnitas Jeesus. Aga kaduma pole läinud Looja jaoks ainuüksi inimhinged, vaid terved elud, jätkusuutlikud elu- ja suhetelood, õnnistatud ühiselu ja ühiskond, heamajapidajalik elukäsitus Kõigekõrgema autorlusega loodud mikro- ja makrokosmilises maailmas.

Kui Jeesus parandas inimesi kurjadest vaimudest, pattudest ja pahedest, raha-, maine-, võimu- ja seksisõltuvusest või halbadest harjumustest ja mis tahes haigustest, ütles ta ikka: „Sinu usk on su päästnud!" Nii ulatub tänagi veel Jumala pääste inimeste elus kaugemale kui pelgalt üksikute elude säästmine või hingede päästmine. Jumala pääste puudutab elu kui tervikut. Sellepärast Jeesus tuli ja kuulutas, et rajab oma koguduse, istutab siia maailma Jumala-riigi seemne, mis kasvab suureks ilmapuuks, kus lõppeks kogu maailm võib eluneda. Piibel ütleb, et „me oleme päästetud lootuses," ja seda kõige kosmilisemas mõõtmes, kuna kogu „loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist (...) lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse" (Rm 8:19-24). Nii puudutab elumuutva usuliikumise päästesõnum kogu elu selle tervikus, isegi elu Peipsi peal ja teisel kaldal, kus napib süüa või juuakse liiga palju, rääkimata kristlikust missioonist hoolida igast inimelust, kuulutades rõõmusõnumit kogu loodule, nagu Jeesus meid oma suuremeelse misjonikäsuga on kõikjale maailma läkitanud: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid." (Jh 20:21) „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks."

Elumuutva usuliikumise missioon

9. juulil õhtul lõppes Malaisias Baptisti Maailmaliidu aastakonverents. Oma kirjalikus ülevaates konverentsil toimunust teatas meie liidu esindaja ning Euroopa Baptistiföderatsiooni peasekretäri assistent Helle Liht, et 300 delegaati 55-st riigist kinnitasid üheskoos, et Jeesuse evangeelium on terviklik rõõmusõnum kogu loodu ja inimelu jaoks, mitte vaid kitsas hingepäästeõpetussõna. Nii läkitati kõik delegaadid lähtuvalt Jeesuse misjonikäsust oma kodumaadele ja misjonipõldudele iga mõtte, palve, sõna ja teoga kristlikku missiooni ellu viima. Kuidas läheme meie täna siit Peipsi pealt edasi ellu?

Mu vanaisa Rudolf Remmel, kes rajas enne Teist maailmasõda kogudusi Pärnus, Kiviõlis ja Narvas ning tegi evangeelset kuulutustööd üle Eestimaa ja selle piiride, käis läbi siinkandis kõik Narva jõe ja Peipsi äärsed külad ning kuulutas päästesõnumit Jeesuse nimel nii eesti kui vene rahvale taludes ja hurtsikutes. Ühel külmal talvisel päeval 1939. aasta veebruaris võttis ta hobuse ja ree ning riide- ja toiduabi, aga ka paari kuu eest oma 11. lapse sünnitanud abikaasa Klaudia ning läks mitmeks nädalaks üle talvejää teisele poole Narva jõge missoonile. Nad käisid läbi 60 kilomeetri ulatuses Peipsi taga olnud tänase Venemaa külad. Nende missioon oli enam kui hingedepäästmine – see oli sõna otseses mõttes elude päästmine. Järve kallastel oli lagunenud maju ja peresid, kus lapsed hulgakesi külma ja nälja käes. Vanaema rebis tükkideks isegi omaenda ihuriided ja õmbles neist lasteriideid, et võimalikult paljusid külma talvehinguse eest kaitsta. Vanaisa tegi tööd ning remontis äravajunud majaseinu ja katuseid, äratades usaldust ning jagades usku kristlikku rõõmusõnumisse läbi praktiliste armastusetegude. Kui kaasaja missioloogid seletaksid seda holistliku misjonitöö terminites, siis tema lähtus lihtsalt Jeesuse läkitusest ja eeskujust. Nii tahabki Jumal päästa kogu inimest tema elutervikus!

Nõnda kutsun minagi täna meid kõiki üheskoos oma jumalikku ja inimlikku kutsumust tõsiselt võtma, mõeldes, paludes ja tegutsedes edasi suuremalt kui me ise, ühinedes tõeliselt elumuutva usuliikumisega. Milleks? Jumal päästab, selleks! Viimselt seisame ju kõik ühe ja sellesama küsimuse ees: kuidas meie oma eluga Peipsi pealt edasi läheme? Kui mitte selleks, siis milleks veel on Jumal kord oma Poja saatnud ning meie elule uue kutsumuse võimaluse andnud?!