Uus usuline tunnetus Jeesuse läbi

01/2011 Ermo Rips, Tartu Kolgata Baptistikogudus

Johannese evangeeliumi 6. peatüki sündmused olid oluliseks ja dramaatiliseks pöördepunktiks Jeesuse tegevuses. Peatükk algab 5000 söötmisega. See on sündmus, mis erutab rahvast nii, et nad tahavad Jeesuse vägisi kuningaks teha. „Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse." (salm 15)

Jeesuse vastus sellele oli, et ta läks mägede üksindusse, olles isegi oma kõige lähedasemad jüngrid paadiga ära saatnud. Hiljem läheb Jeesus neile vee peal kõndides järele. Kuid sellele, sisuliselt põgenemisele, vaatamata otsib rahvas Jeesuse varsti üles. Jeesus on nii populaarne, et ta ei saa enam lihtsalt niisama ära minna.

.

Nüüd järgneb Jeesuse kõne eluleivast. „Jeesus vastas neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud." Siis nad ütlesid talle: "Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?" Jeesus vastas: "See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud."" (salmid 26-29)

Jeesus kutsub üles rahvast uskuma Jumalasse. Kuid rahvas nõuab tunnustähte, uut imet. „Siis nad ütlesid talle: "Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?" (salm 33)

 

Inimesed soovivad näha imesid, aga mitte uskuda 10 ermo rips

Rahvas ei tahtnud uskuda, vaid näha, näha uut ja erutavat imet. Neile ei piisanud viie tuhande inimese söötmisest, ometi oli see ime, millest väga paljud korraga osa said. Nad said seda otseselt kogeda, aga sellest oli veel vähe. Tegelikult tahtis rahvas endale kuningat, kuningat, kes oleks pidevalt imetegija. Kedagi niisugust nagu võlur laste muinasjuttudes.

Jeesus keeldub sellest pakkumisest otsustavalt ja teeb midagi sellist, mis hävitab hoobilt tema tohutu populaarsuse ja hiljem seab ohtu ta elu. Jeesus räägib niisuguseid asju, et teda enam ei taheta, ta muutub lausa vastikuks. „„Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest."

Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: "Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?" Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval..." Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades." (salmid 51-54, 59)

Seda ei räägitud kusagil nurga taga või omade keskel, vaid avalikult Kapernauma sünagoogis. See oli pöördeline hetk Jeesuse elus. Olen ka ise viibinud Kapernauma sünagoogi varemetes, kus Jeesus ütles need ajaloolised sõnad, millel oli murranguline tähtsus kogu maailma usulises ajaloos. Jeesuse eesmärk oli tõsta usuline mõistmine ja tunnetus uuele, kõrgemale tasemele. Ja ainus tee selleks läks läbi tema enese, kes ta oli Jumalast selleks läkitatud saadik. Kõik see oli esitatud Jeesuse poolt väga selgelt ja ka näitlikult.

 

Jeesus kui eluleib

5000 söötmine ja Jeesus kui elu leib – see moodustab ühe terviku. Rahvas oli piltlikult Jeesusest kui elu leivast osa saanud. See materiaalne näide oli illustratsioon sellele, mida Jeesus tegelikult anda tahtis. Jeesus tuli pakkuma vaimset ja igavest! Kahjuks oli vähe neid, kes tookord teda mõistsid.

Aga nüüd, meie päevil, kui palju on neid nüüd? Ei mõistetud teda Kapernauma sünagoogis. Kuidas mõistame meie teda? Küsigem iseendalt, kas me oleme need, kes oma mõtetes, tegudes ja igapäevases elupraktikas võiksime öelda nii nagu Siimon Peetrus: "Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha." (salmid 68-69)

Kas meie elus, meie kirikutes on esikohal Jumala Sõna? Mida tähendab meile Jumala pühadus? Kuidas kohtuda püha Jumalaga?

Mõned mõtted siia juurde ajaloolise poole pealt. Mis oleks siis, kui Jeesus oleks lasknud ennast kuningaks või rahva juhiks tõsta? Reaalpoliitiline olukord Jeesuse-aegses Iisraelis oli väga pinev. Umbes samal ajal, kui toimus 5000 söötmine ja rahvas tahtis Jeesust Messiaks kuulutada, toimusid Jeruusalemmas tapatalgud. Pilaatus kartis rahva ülestõusu ja laskis oma leegionäridel templiväljakul brutaalselt tappa Galileast pühadeks kohale tulnud palverändureid. Sellest loeme Luuka evangeeliumi 13. peatüki algusest. See roomlaste vägivallategu põhjustas kogu maal tohutut pahameelt. Isegi Heroodes, tapetute maaisand, oli sellest häiritud.

Rahvas soovis Jeesust kui Juudas Makabei-taolist vabadusvõitlejat.

Kui Jeesus oleks vastu võtnud rahva poolt pakutud kuningliku võimu, siis oleks ta pidanud sekkuma nendesse olukordadesse. Rahvas soovis Jeesust kui Juudas Makabei-taolist vabadusvõitlejat. Rahvas oli oma soovidest nii haaratud ja pimestatud, et ei suutnud Jeesust mõista. Mõista Jeesuse kõnet kui tervikut, mõista sisuliselt, milleks Jeesus oli tulnud. Nad suutsid mõista ühe lause kaupa, nii öelda loosungivormis.

 

Vaim ja liha

Kui Jeesus rääkis oma liha ja vere söömisest, siis oli see kuulajatele tülgastav. Aga samas ütles Jeesus ka järgmist: „Vaim on see, kes elustab ja lihast ei ole mingit kasu." (salm 63). Kui nad oleksid suutnud selle kokku viia, miks Jeesus räägib oma liha söömisest, kui ta ise ütleb, et sellest pole mingit kasu. Kui nad oleksid tahtnud mõista Jeesuse kõnet kui tervikut, siis poleks see pidanud neid küll pahandama. Tegelikult oli Jeesust lihtne mõista. Seda toetas ka otse käegakatsutavalt see 5000 söötmise ime.

Kuid inimestele on omane teha panus pigem lihale kui vaimule. Kui räägitakse vaimsest ja vaimulikust, on kalduvus mõista seda lihalikus kontekstis. Kahjuks ei lähe aga need asjad kokku ja võivad näida sageli üsna grotesksetena. Nagu juhtus ka siin, ja inimesed pahandusid.

Miks Jeesus tegi nii? Kindlasti ta teadis, mida see kaasa toob. Ta kaotas hoobilt oma hea nime ja populaarsuse. Ta ei saanud enam avalikult tegutseda. Ta töö piirdus edaspidi põhiliselt vaid väikese hulga jüngrite õpetamisega. Lisaks kaasnes otsene oht ta oma elule, mis lõppeski tema surmaga ristil. Miks Jeesus siiski tegi nii, et rääkis selliseid asju, mis pahandas ära isegi paljud ta jüngrid? „Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: "See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?" ... Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga." (salmid 60, 66)

 

Jeesus on ainus tee

Kui oleks olnud mingi parem tee, küllap Jeesus oleks osanud valida selle. Tavaliselt tähendab parem tee lihtsamat, kergemat teed. Mõni tee on alguses väga paljulubav. Jeesus rahva juhina, kuningana, see oleks andnud talle oma õpetuse kuulutamiseks suurepärased võimalused.

Ka praegu on sarnane olukord: sageli püütakse oma kuulutuses selle poole, et inimestel oleks lihtne ja mugav tulla; et oleks huvitav ja atraktiivne. Ja võimalusel isegi majanduslikult kasulik – sotsiaalabi. Me püüame selle poole, et kiriku lävepakk oleks võimalikult madal, et ei räägitaks kaanani keeles jne. Jeesus Kapernauma sünagoogis jättis lävepaku just sinna, kuhu Jumal oli selle asetanud. Jeesus julges käituda selle teadmise järgi, et keegi ei saa tulla Jumala juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa (salm 65). Seda tõde ei unustanud Jeesus iialgi. „Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud." (salm 38)

Jumalariigis pole niisugust mõistet nagu „meie oma töö". Parimal juhul oleme vaid Jumala poolt läkitatud sulased, keda ta kasutab oma töös. Jeesus ei valinud kergemat ega raskemat teed, vaid selle, mis oli talle Isast antud. Kas inimesed tulevad Jumala juurde, on neid vähem või rohkem, on nad niisugused või teistsugused, see pole meie otsustada, pole meie töö ega pingutuste vili. Tulevad need, keda Isa on kutsunud. Neid inimesi ei suuda heidutada mitmesugused segavad asjaolud, mis võivad tõepoolest ka kirikus olla ega ka see, et nad paljust veel aru ei saa. Ka piibliraamat ise, kui Jumala Vaim seda ei ava, võib olla kohati üsna kole ja hirmutav.

Jumalariigis pole niisugust mõistet, nagu „meie oma töö".

Niipea, kui me pilgu Jeesuselt ära pöörame, tekib meil inimlik kiusatus ja hirm. Me ei julge kuulutada Jumala Sõna täit tõde lihtsalt, selgelt ja ilustamata. Me kardame, ja kardame õigustatult, et äkki see pahandab inimesed ära. Siin, selle Jeesuse näite põhjal võime öelda, et see pahandabki paljusid, sageli enamuse. Sõnum patust, et kogu maailm, iga inimene on patune, ja et Jumal on kõik selle määranud hukule – selline sõnum ei ole meeldiv. Me kardame, et niisugusena ei võeta seda vastu. Meile heidetakse ette, et te hirmutate inimesi. Me kardame läbikukkumist ja sellest tulenevaid probleeme meile enestele. Ja tõesti, probleemid ei jää tulemata. Vahel võib see olla väga raske, näiteks moslemimaailmas võib see lõppeda surmaga.

Aga Jeesus läks meie eel läbi ka surmast ja Jumal äratas ta üles. Ka meil pole teist teed, kui käia Tema jälgedes, siis on Jeesus see, kes äratab meid üles igavesele elule. „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval." (salm 44)