Hereesia / Karisma

3/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Hereesia

Sõna „hereesia" pärineb kreeka keelest (hairesis) tähenduses 'õpetus' ja 'koolkond'. Seda rakendati stoikutele, pütagoorlastele ja teistele antiigi filosoofilistele koolkondadele. Erinevatel filosoofid olid konkreetsed erinevad 'õpetused' ja 'koolkonnad'. Ka Uues Testamendis kasutatakse seda sõna esialgu samalaadselt: 'parteid', 'kildkonnad'. Seal on saduseride hairesis (Ap 5:17), variseride hairesis (Ap 15:5; 26:5), kristlased ise on juutide hairesis (Ap 24:5; 24:14; 28:22).

Sõna hereesia negatiivne kõla

Pauluse kirjades on sel sõnal aga juba ka negatiivne tähendus, see viitab 'lahknemistele' (Gl 5:20) ja lahkarvamustele (1Kr 11:19). Siiski jääb sõna tähendus üldises plaanis samaks. Tegu ei ole mitte lahknemisega üldiselt tunnustatud ja kohustuslikust õpetusest, vaid erimeelsusega, mis viib eraldumistele. Nii ütleb ta koguni: "Teie seas peabki ju olema lahkarvamusi, et tublid teie seast saaksid avalikuks." (1Kr 11:19)

Alles Uue Testamendi arvatavalt ühes kõige hilisemas tekstis on hairesis kasutatud eksiõpetuse tähenduses: „Teie sekka tuleb valeõpetajaid, kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi." (2Pt 2:1)

See viimane sõnakasutus viitab positsioonimuutusele sõna hairesis tähenduse defineerimisel. Kui me räägime hereesiast kui kildkonnast, kellel on oma õpetus, siis seisame me neist mõlemast väljaspool. Eeldus on, et ongi olemas mitmeid õpetusi ja mitmeid kildkondi. Aga kui me räägime hereesiast kui valeõpetusest, siis oleme teinud valiku ja seisame asja sees, tõese ja õige õpetuse poolel.

Ortodoksia

Just siin tuleb mängu hereesia vastasmõiste „ortodoksia". Seda sõna ennast Piiblis ei ole, ent selle aluseks olev orthôs tähendab kreeka keeles „õige". Jeesus jutustab loo rahalaenajast, kellel oli kaks võlgnikku. Üks on võlgu rohkem, teine vähem. Rahalaenaja kinkis mõlemale nende võla. Jeesus küsib: „Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?" Peetrus vastab, et see, kellele rohkem kingiti. Jeesus kinnitab: „Sa otsustasid õigesti" (Lk 7:43). Esitatud küsimusele on ainult üks õige vastus. Siin ei ole arvamuste paljusust, siin on pigem nagu aritmeetikas, et rehkendus on kas õige või vale. Ortodoksia on selle sõna ja mõtteraami edasiarendus. See on „õige jumalateenistus", siit siis õige usk ja õige õpetus. Probleem on aga selles, et usu ja koolkondliku arusaamaga ei ole nii nagu aritmeetikas, et õige vastus on kõigile ilmne. Sa saad selle omaks võtta vaid sellega nõustudes ja koolkonnaga liitudes. Ja alati jääb väljapoole neid, kes arvavad teisiti.

Vastasmängus „ortodoksia – hereesia" on ortodoks niisiis alati see, kes omalt positsioonilt teist hindab. Näiteks kristluse ajaloos on olnud korduvalt momente, kus kõrvuti on eksisteerinud mitu erinevat ortodoksiat, üksteist seejuures vastastikku hereesiaks tembeldades. Viimaks on meil siin nii-öelda „tõe tagajaks" lihtsalt võim: kel jõud, sel õigus. Ehk nagu üks tabav ehkki küüniline definitsioon ütleb: „Hereesia on enamuse otsustus vähemuse suhtes siis, kui enamusel on piisavalt jõudu seda vähemusele peale suruda." Vabakogudused on oma ajaloos reformatsioonist alates küllalt sageli pidanud tõdema, et neid kui valitsevast riigikirikust lahknenud usuliikumisi on hereetikuteks nimetatud ja ka sellele vastavalt siis survatud.

Aga me ju soovime „õigesti" uskuda?

Muidugi, see soov on üldkristlik. Mõnikord väljendub see koguni kirikunimes – meil on ju olemas ortodoksi ehk õigeusu kirikud. Muide, seda nime kasutavad muuhulgas ka mõnikord isegi baptistid, näiteks on USAs olemas mitmeid „ortodokssete baptistde" nime kandvaid kogudusi. Kuid me peaksime seejuures siiski küsima: kas meie usu „õigsus" seisneb meie õpetuste korrektsuses või milleski muus? Jeesus ütles oma lahkumiskõnes: „Mina olen tee ja tõde ja elu" (Jh 14:6) ja „Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe

Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust" (Jh 15:26). Neist lausetest näeme, et „tõe õigesti uskumine" ei ripu ära mingite korrektsete õpetuslausete jaatamisest, vaid pigem on see protsess, milles usklike kogukond on teel Jeesuse poole. Sedasama tunnetust väljendab apostel Paulus oma kuulsas armastuse kiituselaulus: „Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud." (1Kr 13:9.12). Usu „õigsus" sõltub usklike suhestumisest Jeesusega ja nii evangelist Johannese kui apostel Pauluse sõnum on, et kõik erinevad Jeesusesse uskuvad inimesed ja usukogukonnad peaksid meeles pidama, et kuivõrd Jeesuse taastulekuni on kõigi kristlaste tunnetus poolik, otsekui tuhmi peegelduse nägemine, siis on erinevused arusaamades selle paratamatu tagajärg. Nende ületamiseks on nii Johannese kui Pauluse sõnutsi Jeesus ise andnud lahenduse: see on armastus kui heasoovlikkus.

Karisma, karismaatik

Karismaatiline inimene on meie keelepruugis tavaliselt silmapaistev inimene, kelle isikuomadused on muljetavaldavad ja kellel on oma kaaslaste üle mõju. Karisma on sellises plaanis siis muljetavaldavate isikuomaduste kogum. Nii on ajakirjanduses sageli räägitud näiteks meie igavikku lahkunud ekspresidendist Lennart Merist kui karismaatilisest isiksusest. Sotsioloogias on omajagu arutletud ka selle üle, kas karismat ei peaks äkki määratlema hoopis vastuvõtja kaudu: et asi pole mitte niivõrd mõjuka inimese säravas isiksuses, kui pigem just selles, et see sära on kellegi jaoks – mis ühele on särav, pole seda teisele mitte. Sel puhul oleks siis karismaatiline isik pigem see, kes kehastab oma isikus teatud grupi ootusi ja ideaale. Nii vaieldakse selle üle, kas inimesi haarav lummus on väljastpoolt tulev aktiivne asi või sünnib see lummatute peades.

Kristluses tunneme me samuti karismaatikuid. Kes nemad siis on? Kas nad on lummajad või lummatud inimesed?

Nii seda kui teist. Siin tähistab mõiste karismaatik teatud tüüpi spiritualiteeti. Karismaatikud on inimesed, kes taotlevad ja sageli ka kogevad oma elus Jumala Vaimu erilist ligiolu. Mõneti on see sarnane mõistetele „müstika" ja „müstik", ainult et siin on siiski erinevus. Kui müstik kogeb Jumala ligiolu ja on temaga ühenduses, siis karismaatik kogeb seda ligiolu konkreetsemalt, ta kogeb ja otsib esmajoones Jumala väge. See avaldub erinevates vaimuandides: keelterääkimine, prohveteeringud, imeteod ja tervendamised ning tervenemised. Võiks öelda, et karismaatik on Jumala väest lummatud inimene.

Karismaatilised liikumised on säärased liikumised, kus just neile asjadele suurt tähelepanu pööratakse. Taotletakse ebatavalisi kogemusi ja kinnitatakse, et need peaksid olema põhimõtteliselt iga kristlase elus. Et see pole mitte ainult pühakute ja teiste eriliste usuinimeste asi, vaid Jumala poolt kõigile kristlastele mõeldud. Tänapäeval on karismaatilised voolud levinud paljudes kirikutes, alates katoliku kirikust kuni mitmesuguste vabakogudusteni (sh Eesti EKBK Liit) välja. Ja muidugi on ka kirikud, kellel see juba nimes sees seisab.

Kust tuleb sõna 'karisma' ja mida see algselt tähendab?

See pärineb apostel Pauluselt, kes kasutab seda sõna sageli. Mujal seda peaaegu ei esine ja nii on kindel, et just tema keelekasutus on olnud määrav. Aga siin alles asjad põnevaks lähevadki. Pauluse harismata on meie Piiblites tõlgitud kohati vaimuandideks ja kohati armuandideks.

Kõigepealt on see kõik kontekstis, milles Paulus rõhutab: kui Jumal on inimese päästnud ja Jeesuse Kristuse kogudusse kutsunud, siis on ta ühtlasi andnud talle teatud vaimuande. Rm 12:3jj ning 1Kr 12:1jj esitab Paulus skemaatilised loendid säärastest andidest. Idee on, et Jumala Vaim tegutseb koguduses inimeste kaudu jätkuvalt ja kogetavalt. Kuna suur osa neist andidest on niinimetatud „üleloomulikud", siis rõhutatakse karismaatilistes liikumistes, et Jumala väe erinevate avalduste kogemine peaks koguduse elus olema küllalt tavaline asi. Seda enam, et Paulus ütleb, et erinevad inimesed saavad erinevaid ande: ühel on tervendamise and, teisel prohveteerimise and jne. Üldkokkuvõttes saavad aga siis kõik neist osa.

Kuid siin on huvitav „aga". Rm 12 loetleb ta ka sääraseid asju, mis ei mahu meie tavaarusaama „üleloomulikust": teenimine, õpetamine, nõustamine, majandusasjadega tegelemine. Ilmselt on nii, et meie tänapäevane arusaam loomuliku-üleloomuliku piiridest on rohkem juhitud valgustusaegsest mõtlemisest kui millestki muust. Paulusele võisid ka elu täiesti argised asjad olla teatud juhtudel tajutud kui Jumala väe erilised avaldused.

Aga miks 'armuand'?

Siin on taustaks sõna harisma arvatav päritolu. Kust Paulus selle mõiste võttis? Üks võimalik seletus on, et ta on selle tuletanud sõnast haris, mis tähendab „armu", „lahket kinki". Ja haris on Paulusel eeskätt mõiste, mis väljendab Jumala armu. Jumal on Jeesuse Kristuse kaudu patusele armu andnud, tehes seda täiesti tasuta, lahkelt. Harisma oleks siis selle armu üks konkreetne lisaväljendus. Me mitte pole ainult Jumala kohtu ees õigeks mõistetud, vaid Jumal annab veel ka täiendavaid kinke, armuande, mis aitavad meil kristlikku elu elada.

On uurijaid, kes on säärase etümoloogia vaidlustanud, kuid Pauluse mõtete üldraamis jääb see seos ometigi kehtivaks. Nii et kõige üldisemas plaanis on iga kristlane armusaanu, karismaatik, olgu tal siis täiendavaid erilisi vaimuande palju või hoopis vähe.