5/2008 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
„Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!" (Ps 118:1). Järgnevate mõtetega püüan aidata mõista teatud seoseid tänulikkuse teemal, ehkki teemat võiks sõnastada ka muudmoodi.
Tänulikkust väljendas kümnis
„Kui [Aabram] Kedorlaomerit ja koos temaga olevaid kuningaid löömast tagasi tuli, läks Soodoma kuningas temale vastu Saave orgu, see on Kuningaorgu. Ja Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja veini, sest tema oli kõige kõrgema Jumala preester, ja õnnistas teda ning ütles: „Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa Looja poolt! Olgu kiidetud kõige kõrgem Jumal, kes sinu vaenlased su kätte andis!" Ja Aabram andis temale kümnist kõigest" (1Ms 14:17-20).
Mis oli juhtunud? Aabrami sugulane Lott oli asunud Soodomasse elama. Kuid siis tulid vaenlased, võitsid Soodoma ja Gomorra linnad, riisusid need, viisid elanikud kaasa. Ka Lott ja tema pere viidi minema. Jumala abiga sai Aabram vaenlase üle võidu, ühtlasi said vabaks Lott ja ta pere. Tsiteeritud tekst on selle loo järg.
Võrreldes vaenlastega oli Aabrami väesalk väike. Võidu jaoks oli kahtlemata oma koht üllatusmomendil, kuid veelgi tähtsam oli see, et Aabram läks inimesi vabastama usaldades Jumalat. Seda, et Jumal aitas, ütleb selgesti 20. salm.
Tagasiteel kohtas Aabram preester Melkisedekit, kelle kaudu Jumal avaldas Aabrami üle head meelt, ta õnnistas teda. Aabram oli kogenud Jumala soosingut ja see soosing pidi olema jätkuv.
Kuidas Aabram sellele kõigele vastas? Ta väljendas Jumalale oma tänu! Kuidas ta seda tegi? Ta andis Jumalale kümnist.
Kahtlemata tänas Aabram Jumalat ka oma suuga, kuid ta tundis, sellest on vähe.
Ma ei taha öelda, et tänusõnadel ei ole oma tähtsust. Kindlasti on! Kuid kas ainult? Juhtusin pealt kuulama, kuidas keegi mees tegi teisele teene. Teine tänas selle eest. Mees küsis: „Mis valuuta see on?" Tänul on oma koht, kuid tänu vajab ka materiaalset väljendust.
Oluline on tähele panna, et Piiblis jutustatud kõige varasemad lood kümnise andmisest seonduvad Jumalala tänamisega, ja kõik see toimus palju aega enne Siinai lepingut. Kümnise andmine on palju varasem ja universaalsem, kui Moosese Seaduse korraldus. Nii tänati Jumalat.
Kui öelda, et Moosese seadus meile ei kehti, ei tähenda see, et varasemad eeskujud muutuksid tühiseks. Näiteks Paulus ütleb selgesti, et Seadus ei tee tühjaks tõotust, mis anti Aabramile.
„Ma ütlen seda: Jumala poolt varem tehtud testamenti ei saa nelisada kolmkümmend aastat hiljem antud Seadus muuta kehtetuks, nii et see tühistaks tõotuse" (Gl 3:17).
Tänulikkust väljendab ka teine varane lugu. Selles on juttu Jaakobist. Kindlasti oleme rohkem või vähem tuttavad Jaakobi looga, tema keerukate suhetega oma koduste ringis. Lõpuks otsustas Jaakob minna kodunt ära ja rajada enda iseseisev elu. Teekonnal sai ta ühel ööl Jumalaga mingi erilise kogemuse osaliseks. Edasi on kirjutatud: „Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks, ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist"" (1Ms 28:20-22). Selliselt soovis Jaakob Jumalat tänada.
Jumal maksab palka
Milleks Jumal tänuandi kasutab? Kas see mõjutab inimese õndsust? Et see otseselt nii oleks, seda pole ma Piiblist leidnud. Kuid küll võib sellel olla kaudne tähendus. Nimelt soovib Jumal, et andide abil tema kogudus hästi toimiks. Seejuures tahab Jumal palka maksta: „Leviitidele... annan ma pärisosaks kõik kümnise Iisraelis tasuks nende teenistuse eest, mida nad toimetavad, kogudusetelgi-teenistuse eest" (4Ms 18:21).
Sarnaselt sellega toimub ju riigis. Selleks et riik saaks normaalselt toimida, on vaja raha. Seda kulub väga erinevateks ülesannetes, sealhulgas tahab riik oma teenistujatele palka maksta. Riigi maksudega me oleme leppinud. Kas seepärast, et muidu saame karistada või et taipame selle vajadust?
Riigi majandamise mõtted olid tuttavad ka antiikajal. Kui iisraeli rahvas soovis endale kuningat, siis: „[Saamuel] ütles: „Niisugune on selle kuninga õigus, kes hakkab teie üle valitsema: ta võtab teie pojad ning paneb nad oma sõjavankrite peale ja ratsahobuste selga või laseb neid joosta oma sõjavankri ees; ta paneb neist enesele tuhandepealikuid ja viiekümnepealikuid; ta paneb neid kündma tema kündi ja lõikama tema lõikust ning valmistama temale sõjariistu ja vankrivarustust; ta võtab teie tütred salvisegajaiks, keetjaiks ja küpsetajaiks; ta võtab teie parimad põllud, viinamäed ja õlipuud ning annab oma sulastele; ta võtab kümnist teie viljapõldudelt ja viinamägedelt ning annab oma hoovkondlastele ja sulastele; ta võtab teie sulased ja teenijad ja parimad noored mehed, nõndasamuti teie eeslid, ja paneb oma tööle; ta võtab kümnist teie lammastest ja kitsedest ning te peate olema temale sulasteks" (1Sm 8:11-17).
Tänapäeval küsib riik tulumaksu näol rohkem kui kümnist, lisaks veel mitmed muud maksud. Aga see on ühiskonna normaalseks toimimiseks vajalik.
Maksu makstes pole mõtet aina nuriseda, vaid seda tasub teha rõõmsa meelega. „Kui te olete läinud üle Jordani ja elate maal, mille Issand, teie Jumal, teile pärisosaks annab, ja kui ta annab teile rahu kõigist vaenlasist ümberkaudu ja te elate julgesti, siis viige sinna paika, mille Issand, teie Jumal, valib eluasemeks oma nimele, kõik, mis ma teid käsin: oma põletus- ja tapaohvrid, kümnised ja käe tõstelõivud, ja kõik valitud tõotusohvrid, mis te Issandale tõotate, ja olge rõõmsad Issanda, oma Jumala ees, teie ja teie pojad ja tütred, teie sulased ja teenijad, ka leviit, kes on teie väravais, sest temal ei ole osa ega pärandit koos teiega" (5Ms 12:10-12). Andkem ka meie vaba ja rõõmsa südamega.
Kui palju tuleks anda? Vahel ma tunnen, et Jumal paneb südamesse annetada. Teatud summa. Aga kas Jumal peab alati panema südamele, kui suure summaga teda parasjagu tänada? Et täna tänan teda sellise summaga, teinekord teistsugusega. Kuidagi imelik.
Et Jumal aeg-ajalt tõepoolest konkreetselt märku annab, see on omal kohal. Kuid teatud summa regulaarne maksmine on juba Piiblis kirjas. Miks mitte seda uskuda. See, mis eraldi südamesse pannakse, see on lisaks.
Näiteks maksude kindla reegli järgi maksmine võimaldab riigil toimida ja majandada plaanipäraselt.
Me ei mõtle ju, et sel kuul maksan tulumaksu nii ja nii mitu protsenti, teisel kuul teisiti.
Olgu võrdluseks toodud apostel Pauluse üleskutse Rm 12:1, tuua oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks. Kuid kas oleme õieti mõelnud, mida see tähendab? Oma õpingute ajal puutusin kokku inimestega, kes oma noorusest alates selle kohaselt toimisid. Need olid diakonissid, kes olid loobunud oma perekonna loomisest, oma palgast jne. Enda tarbeks oli neil vaid väike taskuraha. Nad olid pühendunud koguduse tööle, inimeste abistamisele. Seal kohtasin ka neid, kes pühendasid ühe aasta Issandale. See tähendas aasta aega diakooniateenistuses ilma palgata töötamist. Pauluse üleskutse on suur üleskutse.
Kes tahab jääda palgata?
Mis juhtub, kui kogudus ei maksa kümnist? Selline olukord tekkis ka Iisraelis. Nehemja kirjutab: „Siis ma sain teada, et leviitidele ei olnud antud nende osa ja seepärast olid leviidid ja lauljad, kes pidid teenistust pidama, põgenenud igaüks oma põllule" (Ne 13:10).
Vajalikud tööülesanded jäid täitmata või olid täidetud poolikult. Või mis mulje jätavad leviidid ja preestrid, kes on näruses riides ja näljas, pühakoda on räämas? Mida selline olukord näitab? Tänamatust! Kelle au pihta see käib? See käib Jumala au pihta. Ühtlasi näitab see meie suhtumist Jumalasse, kuidas me Jumalat hindame. Meie käitumine näitab, kas sellist Jumalat tasub tõsiselt võtta või mitte. Kui meie oma Jumalat ise tõsiselt ei võta, miks peaksid teised meie kuulutust uskuma? Me võime küll rääkida, et armastame Jumalat, oma lauludes me võime teda ülistada, aga oma praktilistes tegudes me näitame midagi hoopis muud.
Prohvet Joel kutsub üles: „Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: Kus on nüüd nende Jumal?" (Jl 2:17).
Jumala ootus ja hoiatus
Pühakirjast on näha, et Jumal lausa ootab tänu ja andi. Vaata näiteks Ps 118: „Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti! Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni!" (Ps 118:1,27).
Seejuures ei ole meil õigust öelda, et see on pealesunnitud tänu, mis polegi õige tänu. Jumalal on meie ühiskonnaga head plaanid ja neid tahab ta meie abiga ellu viia. Sellele vastutööd nimetab Jumal küll karmilt: „Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: „Kuidas me sind röövime?" Kümnise ja tõstelõivuga. Olge needusega neetud, et teie, kogu rahvas, mind röövite! Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni" (Ml 3:8-10).
Need on väga tõsised sõnad. Nii needuse kui ka õnnistuse mõttes. Kas see toimub üksnes Siinai lepingu ja Moosese Seaduse kehtivuse piires? Mõtlikuks teeb Jeesuse ütlus kirjatundjatele ja variseridele: „Te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse ja halastuse ja ustavuse! Üht tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale!" (Mt 23:23).
Aga ikkagi. Paljud ütlevad, et me ei ole enam Seaduse all. Ega kümnis ei olegi seotud Seadusega, vaid Jumala majapidamisega. Uue lepingu majapidajalt aga oodatakse ustavust.
Kokkuvõtvalt võime öelda, Jumal on hea Jumal. Tema kingitus meile on elu, meie suured ja väikesed võimalused. Meil on küllalt põhjust Jumalat südamest tänada. Teda tänada nii sõnades, lauludes, palvetes, nii teenivates tegudes kui ka andmises. Jumal soovib oma sulastele meie abil palka maksta. See on Jumalale häbiks, kui tema sulased on viledate pükstega, näljased, see on Jumalale häbiks, kui tema hooned on räämas, kui ühistöö lonkab jne. Meie ühine võimalus on olla Jumala teenistuses, et tema head ja suurejoonelised plaanid võiksid teostuda, et paljude suust ja südamest tõuseks kiitus:
„Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod! Laulge temale, mängige temale, kõnelge kõigist tema imedest!" (Ps 105:1-2).
